Arvamustfestival 11 – kokkuvõtted
Arvamusfestival toimus eelmisel reedel ja laupäeval Paides 11. korda. Kui mängufilmid lähevad iga uue osaga enamasti kehvemaks, siis festivalidega on õnneks vastupidi.
Mul oli seekord üsna töine festival, seega sain niisama surfata ja aruteludel osaleda vähem kui varasematel aastatel. Allöeldu ei pretendeeri seega muule, kui ühe inimese perspektiivile palju suuremast festivalist. Kuulmata jäi palju arutelusid, mis kirjelduse järgi kavas kõlasid huvitavalt. Järelkuulamisele lootma jäädes käisin juba eile kannatamatult Spotifys vaatamas, ega AF sinna uut sisu lisanud ei ole.
Alustame kiidusõnadest. Ideaalne ilm. Mõlemal päeval. Eesti suviste vabaõhuürituste olulisim edutegur saab kohe linnukese kirja.
Talutavalt modereeritud erakonnaesimeeste arutelu. Mitmel viimasel aastal olen lõpuarutelu kuulates tõstnud käed lootusetult näo ette ja soovinud olla kusagil mujal ning hiljem visanud kriitikanooli moderaatorite suunas. Seekord panin aeg-ajalt ainult ühe käega facepalmi (selle žesti kohta eestikeelse sõna on keegi mõelnud välja?). Arutelul oli üks hea moderaator. Lavale vaadates paistis muidugi kaks moderaatorit nagu tavaliselt, aga kuna kumbki neist tegi hästi poolt moderaatori ülesannetest, siis kokku tuli üks hea moderaator. Arutelu jaoks oli ette valmistatud korralik plaan huvitavate küsimuste ja vahepaladega. Grete Arro liikus kenasti mööda seda plaani. Mirkko Ojakivi seevastu soolotas ja impros ja see tõmbas sisu kvaliteeti kõvasti alla. Ettevalmistuse juures olemata, ma arvan, et näiteks avaküsimus oli Mirkko Ojakivi impro ja see pani kohe vale meelestatuse arutelule, ajades esimehed omavahel raksu, rõhutades vastandumist ja tuues esile kõik selle, mis teeb tavalisest poliitsaatest tavalise poliitsaate ja mida me Arvamusfestivali aruteludel ei taha näha. Ilmselt oli see improtamine ka see, mis ajas arutelu nii pikalt ajakavast välja, aga selleni jõuame.
Mul oleks väga hea meel, kui Arvamusfestival julgeks tagasi minna algusaastatel kasutatud lähenemise juurde, kus kumbki lõpuarutelu moderaatoritest ei ole ajakirjanik. Ma ei ütle, et ajakirjanikud kuidagi põhimõtteliselt ei oska modereerida arutelu. Aga ma ütlen, et modereerimine, eriti heast arutelutavast lähtuv modereerimine, on omaette oskus ja loomulikust intelligentsist ajakirjanikel (ega kellelgi teisel) seda ei ole. Kuid ajakirjanikud arvavad, et neil on need oskused olemas, ei viitsi korralikult head arutelutava lugeda ega sellest lähtuvalt valmistuda ning arutelu jooksul käituda ja sinna nahka need arutelud lähevad. Mitte ainult lõpuarutelu. Reedel kuulasin haridusalal ühte AI teemalist arutelu, kus teema ja sisu olid põnevad, osalejad väga head, aga üks teine raadio- ja teleajakirjanik modereeris nii ründavalt, hinnanguliselt ja vahelesegavalt, et ma tulin pool tundi enne lõppu ära, sest ei jaksanud kauem kannatada. Muide, see on ka põhjus, miks ma peaaegu kunagi ei tee etteheiteid arutelus osalejatele (sh erakondade esimeestele). Arutelu kvaliteedi teeb moderaator. Väga heade osalejate arutelust tuleb igav jauramine, kui vestluse juht ei oska juhtida ja vastupidi, muidu kahvatute rääkijatega saab hea moderaator teha huvitava arutelu. Seejuures on modereerimise oskused täiesti õpitavad ja aegadel, kui lõpuarutelusid juhtisid professionaalsed moderaatorid, oli kvaliteet nauditav. Ajakirjanikele lootuse andmiseks olgu siis ka veel ära märgitud, et meil on mitmeid teleajakirjanikke, kes on õppinud olema ka head moderaatorid. Aastaid tagasi oli näiteks Urmas Vaino arutelujuhina väljakannatamatu, aga viimastel aastatel on ta nii kaamerate ees kui ka arutelulavadel teinud väga head sisulist, huvitavat ja osalejaid esiletõstvat (mitte ise esiletikkuvat) arutelujuhtimist.
Tagasi seekordse lõpuarutelu juurde. Mirkko Ojakivi viis arutelu sisuliselt vastandust otsivates, päevapoliitilistes ja kohati veidi mõttetutes suundades. Grete seevastu järgis ettevalmistatud skripti ja oli sisuliselt huvitav. Samal ajal ei suutnud või ei üritanud Grete erakondade esimehi piirata ei sõnavõttude pikkuse ega sisust kõrvalekallete osas. Siin oli abi Mirkko Ojakivi oskustes ja bravuurist, mis hoidis arutelu kulgemise mingigi kontrolli all. Ma ütlen “mingigi”, sest ajaline ülesehitus ebaõnnestus kokkuvõttes üsna tähelepanuväärselt – arutelu lõpp läks 15 minutit üle aja. 15 minutit! Mulle tulid sõbrad pärast ühe arutelu lõppu ütlema, kui ma arutelujuhina läksin 10 sekundit üle aja. Lõpuarutelus alustati julgeoleku teemaga, kui kavajärgse arutelu lõpuni oli jäänud 5 minutit. See oli üks facepalmi koht.
Ma vist tegelikult pidin kiitma. Toomas Luhats tegi väga laheda modereerimise pühapäeva-hommikusel arutelul “Südamehaigus – sarimõrvar Eestis”, kus ta arutelujuhina võttis (ilmselt ka oma tegeliku) patsiendi rolli meditsiinisüsteemis ja esitas häid küsimusi osalenud doktoritele. Samas arutelus oli teine hea asi veel – arutelupaneelis osalejad ei kartnud teineteisega debateerida. Kui Karmen Joller ei nõustunud millegagi, mida Heli Kaljusaar oli just väljendanud, siis ta ka selgesõnaliselt ütles, et ta ei ole nõus ning esitas vastuargumendid. Palju sagedamini toimub festivalilavadel see, mida me väitlusmaailmas nimetame “öös mööduvateks laevadeks”. Ma räägin oma juttu, sa räägid oma juttu, aga kaalumis- ja võrdluspunkte me selgesõnaliselt välja ei too. Inglise keeles on selle asja nimi challenge – see on sisuline ja selgesõnaline mittenõustumine koos heade argumentidega. Mitte segamini ajada emotsionaalse haukumise ja repliigitamisega, mida poliitsaadetes näeme.
Aruteluformaatidest ka veidi. Tean korraldustausta, et festivali tiim tegi sel aastal suure pingutuse saamaks huvitavamaid ja kaasavamaid formaate aruteludesse. Mina eriti nägema ei sattunud. Tänaseks on selgelt väljakujunenud “Arvamusfestivali formaat”, kus laval on 3-4 panelisti, üks arutelujuht ning mis on kindlasti publikut kaasavam kui konverentsi paneelid, kuid olemuselt siiski paneeldiskussioon. Teadlikult või alateadlikult sellest formaadist lähtudes tehakse lavakujundused, helitehnika ning kui juba ruum on nii paika pandud, kulgevad selles voolusängis ka arutelud. Sealt väljatulemine vajab eraldi teadlikku pingutust. Näiteks võiks kindlasti rohkem olla kahekõnesid, nagu traditsiooniline Roonemaa ja Kotka kahekõne digialal. Ei tea muidugi, kas see traditsioon jätkub. Saate nad lõpetasid ära ja sel aastal esimest korda ei tulnud ära ka nende endi seatud “kolm seisvat rida inimesi arutelu lõpuks” mõõdik. Kuid neist eeskuju võtvaid kahekõnesid võiks rohkem olla, samuti debatte, grupiarutelusid, akvaariume jms. Ning ega Roonemaa ja Kotka kahekõnel sel aastal ka midagi häda ei olnud. Natuke “Fast X” kombel nostalgialainel nad kindlasti olid ja see ehk võttis aega ära kõige põnevamatest trendidest rääkimise arvelt. Näiteks keelemudelitest ja AI potentsiaalist oli juttu, aga Convai loodud tehnoloogiast, mis võimaldab võtta readyplayerme avatari ja “anda sellele elu” GPT-4 abil, ei räägitud. Samas see tehnoloogia on kõige lähem filmilikule AI-kujutusele, kus sinuga vestleb inimkeeles ja reaalajas kolmemõõtmeline tegelane. Vaata siia ja siia, kui mu kirjeldus ei tundunud piisavalt äge.
Lühikesi tähelepanekuid ka. Eelmise aasta “laiguliste” asemel domineeris festivalipildis seekord siseturvalisus – vormikandjad, politseikoerad, kriisiala. Arusaadavatel põhjustel, muidugi.
Festivalikorraldus oli heas mõttes peaaegu “nähtamatu”. Tundus, et isegi Alari sai rahulikult arutelusid kuulata, mitte ei pidanud rattaga palavikuliselt mööda vallimäge ringi krüsama. Maikoga kuulasime koos terve täiskasvanute ümberõppe arutelu festivaliklubi alal ja ta ei haaranud kordagi raadiosaatja järele. Kaspar liikus kõndides. Kui M-suuruses T-särgid poleks juba reede lõunaks müügist otsa saanud, poleks ma tehnilisele korraldusele ilmselt üldse mõelnud kogu festivali ajal. Huvitav iseenesest muidugi, kuidas eelmisel aastal said kohe otsa XL ja XXL särgid ja kui siis selleks aastaks telliti neid numbreid rohkem, siis nüüd said kohe otsa M ja S särgid. Justkui võiks hea rahvatervise indikatsioon olla 
Lasteala oli tore, kuigi kõrvalt vaadates natuke vähem sisukas kui paaril eelmisel aastal. Lapsed ei kurtnud midagi, neil oli tore ja Mathias oli ka juba rohkem aega aruteludel ja vähem lastealal.
Öine kultuuriprogramm oli lahe, aga mõned toidu- ja kohvikohad võiks ehk pikemalt lahti olla. Mulle justkui tundub, et varasematel aastatel olen ka südaöösel saanud veel maitsva kõhutäie. Teine tõestusmaterjalita aimdus oli see, et päevane festivaliseltskond ja öine seltskond olid justkui erinevad. Istusin õhtul perega Tallinna tänava toidualal, vaatasin mööduvaid inimesi ja tekkis tunne, et päevane tuttavad-vasakul-ja-paremal mõtte-Eesti kohtumispaik oli vähemalt osaliselt asendunud Paide tänavatoiduürriga.
Kõige populaarsemad alad kuulajate-osalejate arvu silma järgi hinnates olid digiala (nagu igal aastal) ja vaimse tervise ala (ajastu märk, ilmselt).
Kui varasematel aastatel jõuab iga arutelu ühel hetkel sinnani, et “no koolis tuleks sellega ikka tegeleda”, siis sel aastal olid õpetajate kõrval lisandunud veel kaks standard-lahendust kõikidele probleemidele: perearst ja ChatGPT.
Lõpetan ühe burksijärjekorras selja taga toimunud pealtkuuldud vestlusega, kus noormees kirjeldas oma emale kuuldud arutelu. “Läks nii, nagu ma arvasin. Kõik laval olnud osalejad olid nõus, et tasaareng on ainus võimalik tee edasi ja igaüks siis rääkis mingi oma nurga alt sellest. Järgmisena läksin kuulasin teisel laval poliitikuid ja seal kõik rääkisid, et hädasti on vaja majanduskasvu.”
Teemade sidusus on olnud väljakutse esimesest festivali-aastast alates. Ma ei tea, mismoodi seda lahendada. Lõpuni lahendada ei saa ja ei pea, iga arutelu ei pea olema reljeefne debatt. Osalt loob juba praegu sidusust arutlejate või moderaatorite kordumine, kus mõni osaleja toob varasema arutelu sisu edasi uude arutelusse. Kuid kui festivali tiim kutsuks osalema väikeses ajurünnakus, kuidas sellist sidusust suurendada, siis ma kutsest ära ei ütleks
Kusagil hingesopis on natuke kahju, et sõnarocki oli sel aastal vähem (võibolla ma lihtsalt ei sattunud kuulma) ja sellega seoses, ma arvan et heasse arutelutavasse lisandunud kolm punkti oleks võinud jääda lisamata, eriti see, mis räägib ühiskonna sidususest. Liigne sidusus võtab rockil (ja ühiskonnal) hinge seest välja mu meelest. Kuid ehk võtavad sõnarokkarid EKREst eeskuju ja panevad tulevikus festivali ala ümber püsti oma rebel lavasid. Ma seekord ei jõudnudki EKRE alale kuulama, eelmisel aastal oli seal huvitav tutvuda ka vastukultuuriga. Ma väljaspool festivali eriti ei satu nende kõlakambritesse.
Väga hea festival oli. Kava oli tihe ja huvitav ja jään ootama, millal kohapeal kuulmata jäänud sisu järelkuulamisse tuleb. Kodulehe avalehel olev lipukiri “Arvamusfestival on kohtumispaik” õigustas ennast täielikult. Kui sa ilma hea põhjuseta jätsid tulemata, siis pead nüüd aasta aega kannatama, enne kui jälle saad. Kohtumisteni!
Esmailmumine: minu Facebooki sein, 16.08.2023, link originaalile.