Rocca al Mare Kooli ja Kaarli Kooli õpilased saavad vastastikku võtta teise kooli valikaineid. Nii satub ka kõne- ja väitluse valikainesse alati mõni Kaarli Kooli õpilane. Üks mu selle õppeaasta väitlusõpilane, Mairo Kadak (Kaarli Kool, 11. klass), kutsus mu mõned kuud tagasi andma intervjuud nende kooli-sisese taskuhäälingu jaoks. Kuna see ühtlasi oli tema jaoks ka hindeline koolitöö, siis otsustasin nutikat noort meest aidata ning kuna välja tuli palju laiemalt elu ja õppimist puudutav vestlus, siis küsisin Mairolt luba intervjuud ka avalikult jagada. Nii et kui tahad minu ja Mairo mõtterännaku kaasa teha, siis nüüd on see võimalik.
Itaalia söök. Saksa auto. Korea pop. Eesti …? Kakskümmend aastat tagasi oli meil eesmärk ja narratiiv – me olime taastanud iseseisvuse, meist pidid saama eurooplased, me pidime hoidma ja kaitsma oma vabadust NATO liikmelisusega. Riik sai puhtaks koristatud ja ära digitaliseeritud. Me tegime ära! Aga … mis nüüd siis? Üks mees pakkus, et vinname end kümne rikkama hulka. Teine peenhäälestas. Praegu lööme usinasti sõjatrummi. Paljudele aga tundub, et juba üle kümme aasta on eesmärgid laiali ja identiteet hägus.
History is a constructed narrative. In the better cases, there is a core set of facts, that more or less correspond to events that have taken place. For example, it is quite likely, that sometime in autumn of 1492 three sailing ships, the Santa Maria, the Santa Clara, and another nicknamed Pinta (real name not known) reached San Salvador island in the Bahamas. But what is the meaning of this fact?
As I am writing these lines, humanity as of yet does not know, whether the giant gaseous planets in our solar system have a solid, rocky core deep inside or not. Planetary formation models seem to indicate, that they could have them. And while living in the atmosphere of the planet has not been talked about regarding Jupiter, the clear role model for the planet Nasqueron of the novel, it has been talked about regarding Venus.
Hoiatus! Allolevas tekstis on erinevat tüüpi tundlikku materjali. Nõrgemanärvilistel soovitan loo lugemata jätta.
Mulle meeldib lugeda. Kõike. Luulet. Ilukirjandust. Populaarteadust. Teadusartikleid. Ajakirjanduslikke tekste. Esseistikat, novelle ja romaane. Üks mu soovunelmatest oli kunagi raamatupoodi ööseks luku taha jääda nii, et mul oleks sees 30 aastat aega samas, kui väljas möödub üks öö. Teine oli, et ma saan minna ajas tagasi Aleksandria suurde raamatukokku ja oskan kõiki seal kirjutatud keeli lugeda. Mulle meeldib lugeda. Ühtlasi huvitab mind ka mündi vastaskülg – kui millegi lugemist takistatakse.
Mõtisklesin mõned päevad tagasi, milliseid raamatuid oma uue aasta lugemislauale valida ja kas võiks võtta ka mõne katusteema. Eelmisel aastal, näiteks, oli mul abiks kunagi Kiira kingitud raamat “501 Must-Read Books”. Muude lugemiste kõrvale võtsin siis sealt seni veel lugemata teoseid ette. Seekord läks mõte keelatud raamatute teemale.
Mis on “keelatud raamatud”? Lääne liberaalsete demokraatiate mõttes on suuresti tegemist ajaloolise nähtusega, sest 21. sajandil on avatud ühiskondades reaalselt keelatud väga vähe kirjandust. Muidugi, ka tänastes ühiskondades on suur hulk kirja pandud materjali, mis on mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks või on strateegilis-militaarsetel, ärilistel või isikliku privaatsuse põhjustel salastatud. Kui “raamatu” kategooriat seega kõvasti venitada, siis mahuvad sinna nii Wikileaks, Panama paberid, kinnised sotsiaalmeedia seinad ja blogid kui ka tumeveebis levivad isikuandmete kogumid. Minu uue aasta lugemishuvi mõttes ei pidanud ma aga mitte seda silmas.
Helesinine auto sõidab ettevaatlikult mööda põldudevahelist teed. Ümberringi on kõik valge, Saha küla põldusid ja karjamaid katab sügav lumi. Kliimaseadme kraadiklaas näitab, et väljas on kümme miinuskraadi, kuigi kalendri järgi on talve alguseni veel tükk aega. On pühapäev, 10. detsember 2023.
Eemal mäe otsas hakkab esmalt paistma kõrge punasest kivist viilkatus. Seejärel vana paekivist hoone ning selle lähistel tee äärde pargitud bussid ja autod. 9-aastane Sanne, üks helesinise auto reisijatest, niheleb kannatamatult, et tema issi juba auto ära pargiks. Seejärel hüppavad nad koos vend Magnusega välja ja hakkavad kohe lumes möllama, kuni nende ema-isa auto pealt kelgud ning muu kraami maha tõstavad ja lapsi kaasa kutsudes Liipa talu poole näitava sildi suunas jalutama hakkavad. Sanne hüppab oma helerohelisele kelgule ja laseb issil ennast sõidutada. Tema venna veab oma kelku ise. Nad on perega tulnud Liipa talu jõulumaale, sest tantsuklubi JJ Street Dance, mille liige Sanne on, peab seal oma jõulupidu.
Telepaatia. Kas poleks äge kuulda teiste inimeste mõtteid otse nende peadest ilma, et nad neid sõnadesse peaksid panema? Kas poleks see väga mõjus, kui saaks ebatäiuslikud sõnad vahelt välja lõigata ja otse oma mõtte teiste inimeste pähe edastada? Mmm, ei.
Kuulda enamike inimeste peades toimuvat virr-varri ja kakofooniat, kus iga mõne kuni mõnekümne sekundi tagant käivitub uus mälestus, idee, küsimus, ahvatlus või muu protsess, ei oleks mitte äge, vaid väga-väga väsitav. Erinevalt ulmekirjandusest, kus tihti telepaatiat millegi ihaldusväärsena kujutletakse, olen ma väga tänulik, et inimestel on vaja oma mõttemaailm läbi lasta aju kõnekeskusest ja erinevatest pidurdusmehhanismidest enne, kui see mulle kuuldavaks muutub. See muidugi ei tähenda veel, et inimeste kõne oleks valdavalt selge, täpne ja hästi struktureeritud. Kui nüüd aga tavaline jutustamine kohvikus või koosolekul asendada kõnepidamisega, siis saame veel natuke puhtama mõtte, sest kõne tekstidega sageli tehakse tööd ning seetõttu on mõte destilleerunud ja sõnastus saanud lihvitud.
Sama pealkirja kandis sel suvel Paides üks Arvamusfestivali arutelu, mida huviga kuulama läksin. Arutelu tundus seda intrigeerivam, et laval oli kauaaegne riigikogu liige ja esimees Eiki Nestor. Sain kuulda väga huvitavat arutelu, aga sellest, mis pealkirjas lubatud, räägiti kahjuks üsna pinnapealselt ja lühidalt arutelu alguses.
Poliitilised sündmused maailmas on demokraatiaga seoses tekitanud ühe tondi ja selle tondi nimi on otsedemokraatia. Populistlikud liikumised nõuavad igal pool rohkem rahva hääle kuulamist ja selle vormina mõeldakse enamasti Šveitsi stiilis referendumitele. Samas ei anta aru, et üks Šveitsi referendum ning näiteks Brexiti hääletus Suurbritannias on omavahel erinevad nagu öö ja päev. Esimesel puhul on tegemist sügavalt juurdunud traditsiooniga, kus inimesed on harjunud hääletatavasse teemasse süüvima ning kus pikalt enne hääletust saadetakse neile põhjalik, erinevate osapoolte vaateid arvestav argumenteeritud eelmaterjal. Teisel puhul esitasid populistlikud liidrid kampaaniate kaudu sloganeid ja valesid rahvale, kes ei ole harjunud regulaarselt referendumitel käima.
Olen seda küsimust kuulnud mitmelt autojuhilt, kes ise jalgrattaga ei sõida. Alati ei ole see ründavas vormis, vaid küsitud ausalt, sest inimene ei saa aru. Kui küsitakse, siis tuleb vastata.
Mulle on alati meeldinud jalgrattaga sõita. Kolmerattaline. Jänku-pildiga punane abiratastega velo. Kokukas. Erinevad maastikurattad. Metsa all sõita meeldib jätkuvalt, nii Harku ringi kõval pinnasteel kui Muraste-Suurupi rannarajal juurikate ja kivide otsas. Sel kevadel esimest korda mõtlesin, et prooviks mõnda vähe kiiremat ratast ka. Päris maanteeratta sadulasse siiski kohe ei hüpanud, kohandasin ühe cyclocrossi ratta enam-vähem maanteesõidule sobivaks. Suvega on kogunenud ca 3000 kilomeetrit. Selle kogemuse pealt pakun isikliku vastuse esitatud küsimusele. Lisaks jagan natuke muid märkamisi ka, mis nende kilomeetritega kogunenud.
Arvamusfestival toimus eelmisel reedel ja laupäeval Paides 11. korda. Kui mängufilmid lähevad iga uue osaga enamasti kehvemaks, siis festivalidega on õnneks vastupidi.
Mul oli seekord üsna töine festival, seega sain niisama surfata ja aruteludel osaleda vähem kui varasematel aastatel. Allöeldu ei pretendeeri seega muule, kui ühe inimese perspektiivile palju suuremast festivalist. Kuulmata jäi palju arutelusid, mis kirjelduse järgi kavas kõlasid huvitavalt. Järelkuulamisele lootma jäädes käisin juba eile kannatamatult Spotifys vaatamas, ega AF sinna uut sisu lisanud ei ole.
