temporon

Käisin detsembrikuus kahe nädala jooksul Koplis narkomaanide süstlaid vahetamas, sõin kringlit koos 150 Harku naisvangiga ja seisin käsikäes Tallinna Vangla 4. tsooni HIV+ kinnipeetavatega. Miks? Mõned nädalad enne seda sõin lõunasuppi Heateo Sihtasutuse vabatahtliku konsultandi Tarmoga. Uurisin, kuidas luua võimalikult hea strateegia HIV-positiivsete narkomaanidega tegelevale organisatsioonile Convictus Eesti. “Elevandiluust tornis head strateegiat kokku panna ei saa. Vaja on lips eest ära võtta, käised üles käärida ja minna kaevikutesse vaatama, mida Convictuse inimesed igapäevaselt teevad,” oli Tarmo vastus.

Süstlavahetuspunkt

Esimene koht on süstlavahetuspunkt Narva maanteel. Mudel on lihtne – narkomaanid tulevad kasutatud süstaldega kohale ja saavad puhtad süstlad vastu. See vähendab sama süstla kasutamist ja piirab HIVi levikut. Keskuse uksel ootab mind Igor, kelle sõjaretkest kirjutasime pikemalt septembrikuu Heades Uudistes. Tutvustab mulle keskust, inimesi, tegevusi. Küsin, et mis viimaste aastate jooksul tema töös muutunud on. Igor ütleb, et kui paar aastat tagasi olid 16-aastased narkomaanid keskuses pigem erandlik nähtus, siis nüüd on 15-16-aastased poisid ja tüdrukud neil igapäevased külalised.

Peatume infomaterjalide stendi ees. Kõiki materjale tundub olevat topelt välja antud? Igor võtab kaks narkomaanidele mõeldud voldikut. Üks on sinakat tooni, mõnda lehekülge kaunistab joonistatud lill või ornament, tekst on kuiv ja terminoloogiast tiine. Teine on rohkete illustratsioonidega, mis seletavad inimese veresoonkonna ehitust, narkootikumide toimet organismile jm. Tekst on mahlakas ja samas selge ning lihtne. Esimese voldiku on välja andnud Eesti riik, teise Convictus. Esimese on koostanud ametnikud, kes pole kunagi ilmselt ühegi narkomaaniga rääkinud. Teise on koostanud endised sõltlased oma tänastele saatusekaaslastele. Mõlemaid jagab Convictus koos puhaste süstaldega kõikidele narkomaanidele. Esimesed lõpetavad oma teekonna keskuse ukse taga prügikastis. Teisi annavad narkomaanid omavahel käest-kätte edasi. Igor vaatab voldikuid ja seejärel mulle otsa. Mõistan. Ja mõtlen oma maksurahast, inimeste ajast ning paberist, mis on kulunud esimeste voldikute valmistamisele.

Balti jaamast Koplini – süstlavahetus tänavatel

Kõik narkomaanid keskusesse tulla ei viitsi või pole neil aega. Vaja taga ajada uut doosi või raha uue doosi jaoks. Kuus Convictuse tänavatöötajat võtavad koti puhaste süstaldega selga ja lähevad linna peale, et süstimiskorterites ja tänavatel mustad süstlad puhaste vastu vahetada. Iga päev. Iga ilmaga. Jala. Kell 14-19. Esimene peatus – Balti Jaam.

Astume trammist maha. Lilleputka najale toetub tavaline noormees, eestlane. Näo järgi varastes 20-ndates. Seljakott seljas, nokkmüts peas, pilk selge. Ilmselt ajutiselt, sest taskus on tal 10 musta süstalt.

Jalutame ümber jaamahoone. Lihapoest väljub keskealine naisterahvas tütrega. Kõnelevad Convictuse töötajatega vene keeles ja vahetavad 4 musta süstalt puhaste vastu. Paarkümmend meetrit edasi satume poistekambale. Mõne pea ulatub vaevalt üle minu vöökoha, aga juba vahetavad süstlaid. Üks läheb korraks maja nurga taha, süütab seal säraküünla ja keksib siis rõõmsa naeratusega tagasi süstlavahetajate juurde, küünal püsti käes sädemeid pildumas. Äkki nad ise ikkagi veel ei tarbi, vaid vahetavad süstlaid vanemate jaoks. Lootus sureb viimasena.

Teine peatus – Kopli. 60-ndates mees võtab põuetaskust prillitoosi, selle seest vaatavad välja 5 kasutatud süstla otsad. Kolm 20-ndates dressides vene noormeest. Saavad puhtad süstlad ja lähevad tagasi City Casinosse. Süstlavahetaja Pjotr räägib, et nädal tagasi oli neid 4, aga üks 28-aastane süstis ennast vahepeal surnuks. Ja meil on Eestis tööjõupuudus.

Narkomaani keskmine päevane doos maksab 600 krooni, enamus on sunnitud selle kokku varastama. Hommik. Diiler. Süstal. Laks. Mõnus. Vargus. Lombard. Diiler. Süstal. Laks. Mõnus. Vargus. Lombard. Diiler. Süstal. Laks. Mõnus. Öö. 10 000 varastavat narkomaani Eesti tänavatel on 6 000 000 krooni eest varguseid päevas. 2,1 miljardi eest aastas. Kes ütles, et me oleme vaene riik?

Tagasi Balti Jaamas. Trammist väljuvad mees ja naine, väike laps vankris. Paistavad normaalsed inimesed. Pjotr läheb nendega rääkima, ehk kohtus ta lihtsalt sõpradega. Kui ta tagasi tuleb, küsin, et tegemist ju ei olnud narkomaanidega. Pjotr ütleb, et oli küll. Naisel olid rahakotis viimased 10 krooni ja õhtune doos. Mõtles parasjagu, et kas läheb ostab lapsele saia või apteegist süstla. Nüüd sai süstla tasuta, tähendab, et täna õhtul saab laps saia. ”S rebjonkam. Košmar!” Aitab, ei jaksa rohkem.

Kaasaegne Snegurotška Harku vanglas

Mõned päevad hiljem läheme Harku naistevanglasse. Mina, kolleeg Jaan, Convictuse tegevjuht Julia ja Heateo vabatahtlik Triin. Sotsiaalosakonna töötajad teevad meile väikese ekskursiooni. Ruumid on enamasti heas korras, värvitud heledate värvidega. Akende ees trelle ei ole. Küsime sotsiaaltöötajalt Ellenilt kinnipeetavate profiili kohta.

”Enamus naisi on vene rahvusest. Keskmine karistus on 3 aastat, paljudel narkokuritegude tõttu. Mõned raamatupidajad on meil ka alati. Ja mõned vägistajad.” Vaatame Jaaniga teineteisele vilksamisi otsa – peale meie on okastraataiaga piiratud alal veel 2 või 3 meest ja 150 naisvangi. Ellen jätkab: ”Narkokuritegude tõttu vangi sattunute keskmine vanus muutub järjest nooremaks. Lugu on tavaline. Tüdruk armub poissi. Poiss on sõltlane ja nõuab koos süstimist. Tüdruk läheb asjaga kaasa ja jääb sõltuvusse ning hakkab vargil käima. Jääb paar korda vahele ja satub lõpuks vanglasse. Võib-olla saab enne lapse, kes saadetakse lastekodusse.”

90% naisvangidest töötab õmblustsehhis või kaupu komplekteerides ning neid pakendades. Vanglas õpetatakse CV-d kirjutama, ennast enesekindlamalt esitlema. Pärast vanglamüüride vahelt vabanemist enamusel siiski töökohta ei ole. Haridus on poolik, tööoskused piiratud. Vangla annab ühekordselt 400 krooni, riik veel 350. Üks vabanenu korraldas selle eest sõpradele joomingu ja siis läks jälle vargile, et saada tagasi Harkusse katuse alla. Eesti korduvkuritegevuse määr on 70%. Sotsiaalsed ettevõtted nagu USAs, Seattles tegutsev Pioneer Human Services on Eestis kauge unistus.

Suundume saali poole, et vaadata Convictuse tugigrupi poolt korraldatud jõulunäidendit. Saalini viib koridor, kus ootavad sissepääsemist kõik 150 kinnipeetavat. Naised tõmbuvad kahte lehte laiali ja tekitavad meile kitsa läbipääsu koridori kaugemas otsas oleva ukseni. Läheme hanereas sotsiaaltöötajate järel, paremalt ja vasakult kostub mõningaid venekeelseid kommentaare, aga tagumikust keegi ei näpista. Keskkooli ajal olin kurb, et ma ei näe välja nagu Take That’i poisid, hetkel rõõmustan.

Enne etenduse algust näitab Igor naistele ”Ice Age 2” multikat ja pakutakse kringlit. Järgneb lühike kõne Julialt. Venekeelsed avasõnad ütleb Convictuse vanglate projektijuht Latsin Alijev. Mees nagu härg, süda suurem kui elevandil. Jumal tänatud, et Eestis tema ja Julia-suguseid inimesi on. Eestimaa ei nimeta neid tele-eetris oma uhkuseks, kuid nad on õhuke punane joon, mis seisab meie ja kontrollimatu HIV-epideemia vahel.

Etendus ise jutustab kaasaegse loo Snegurotška ja näärivana kohtumisest. Kogu asi meenutab natuke Vana-Kreeka teatrit, ainult peegelpildis, kuna kõiki osi mängivad naised – Convictuse HIV+ narkosõltlaste tugigruppi kuuluvad kinnipeetavad. Enamuses noored ja kaunid slaavi neiud. Ei teagi, kellel kehvemini on läinud – nendel siin Harkus või nende Ida-Virumaa ja Tallinna eakaaslastel, kes moodustavad valdava enamuse Eesti 4000 prostituudist. Kuidas ma ise selliste karjäärivalikute vahel valiksin?

Tugirühma juht Alla Tannil, Latsin ja teised on teinud suurepärast tööd. Etendus on lõbus nii näitlejatele kui publikule ning jõulupidu jääb meie lahkudes täiel hool kestma. Hiljem kuulen Julialt, et karaoke lõppes mitu tundi hiljem.

Leivast roos ja teised rõõmud okastraataia taga

Kell on 8.47. Seisan Magasini tänaval, Tallinna vangla värava taga, hõõrun külmetavaid käsi kokku ja ootan Juliat, kes mõne minuti pärast saabub. Pool tundi hiljem, peale dokumentide kontrolli, mobiiltelefoni ja sülearvuti loovutamist ning tükki aega ootamist, astume sisse Convictuse ruumi vangla sotsiaaltegevuste maja 2. korrusel. Maja, nagu ka teised Tallinna vangla hooned, on vana ja lagunenud. Aknad on trellitatud, seinad õhkavad niiskust ja kohalik katlamaja haiseb vastikult.

Sees on pilt helgem – Convictuse toas on natuke mööblit, kohvimasin ja veekeedukann, arvuti, raadio. Tugigrupi liikmed juba ootavad meid. Latsin räägib meestega, korraldab kohvitegemist, laua katmist ja jõulusoovidega plakati joonistamist. Kõike suunab ta isaliku hoolivuse ja rahuga. Vaatan, kuidas ta endast kaks korda suuremat kinnipeetavat käsivarrele patsutab ja julgustab enda ”mina” otsimisega tegelema, ning tunnen, kuidas minu austus ja imetlus selle mehe vastu kasvab iga korraga.

Joome teed, sööme piparkooke ja kuulame, kuidas Latsin räägib Convictusest ja lõppeva aasta tegemistest. Julgustab mehi tugigrupis edasi käima, enda tervise eest hoolt kandma, teineteisele toeks olema.

Istume ringis. Convictuse psühholoog Alla palub igaühel järgemööda öelda, mida uut ja rõõmsat lõppev aasta nende ellu tõi. Võiks arvata, et vanglamüüride vahel pole rõõmul ruumi. Eksin. Ühe mehe rõõm on, et aasta on jälle karistusest vähemaks tiksunud ning et aeg tiksub kogu aeg, ka magades. Jõulud on lähenemas ja lumi tuli just täna hommikul maha. Mingid rõõmud ikka on.

Roman, 20-ndates lõbusa näoga mees ütleb, et tema leidis endale sel aastal tüdruku. Tüdruk istub Harku vanglas, aga mis sellest. Pole oluline, millega kinni kukkunud oled. Oluline on, kuidas sealt edasi lähed, kuidas oma elu pärast vanglat uuesti koos üles ehitada. ”Võib-olla ongi hea, et tüdruk ka vanglas on, vähemalt ei vaata teisi mehi,” naerab ta.

Oleg ja Miša joonistavad plakatit kingituseks vangla sotsiaalosakonna töötajatele. Ilusti joonistavad, poistel on annet. Meie istume ringis edasi. Üks mees tinistab kitarri ja lauldakse vene laulukesi. Mina ei laula, sest ma ei tea sõnu, aga mõmisen niisama. Kui kitarrimängijal viisakate laulude repertuaar lõpeb, hakkavad mehed Mišat lunima, et ”Nu, Miša, igrai što-to. Nu davai, Miša!”. Lõpuks võtab viimane kitarri, istub maha ja hakkab mängima. Selle laulu sõnu ma tean! Kitarrikeeltelt kostub raske rocki klassika – ”Nothing Else Matters”. Keegi ei laula, kõik kuulavad. Miša mängib hästi.

Alla palub, et tõuseksime püsti ja võtaksime teineteisel käest kinni ning sooviksime endast vasakul asuvale inimesele uue aasta soovi. Minust vasakul on Julia, paremal üks tugigrupi liige – kinnipeetav, narkomaan, HIV-positiivne. Seisan ja hoian nende käsi. Mõlemad on ühtemoodi soojad. Mõlemal pool mind on inimene, naeratus, heasoovlikkus. Ühtedes silmades on veidi rohkem allasurutust.

Kui hakkame lahkuma, tuleb Oleg ja kingib Juliale erepunase roosi. Tundub, et plastikust, midagi Tiimari tootevalikust. Aga ei, seda roosi pole valmistatud Hiina masstootmisliinil. See on valminud Tallinna vangla kongis, hoole ja armastusega, ning on valmistatud ... leivast! Julia tänab mehi, ta hääl väriseb. Meeste näod säravad.

Jätame kättpidi hüvasti, soovime veelkord üksteisele häid pühi ja mehed lähevad tagasi kongi. Meie sööme töötajate sööklas lõunasöögi ja 10 minutit hiljem oleme Magasini tänaval. Vangla okastraataiaga müür õhkab selja taga niiskust ja jahedust. Märkan esimest korda sel päeval, et päike paistab. Jalutame Juliaga teed jooma.

Esmaavaldamine: Heateo Sihtasutuse blogi, 01.12.2007. [Küljendatud versioon.](https://www.dropbox.com/scl/fi/ojpq53um1delz9lbjv024/systlaorjad.pdf?rlkey=ux69zuqyfntsa0490r0k7nl9y&dl=0 “Küljendatud PDF-versioon”)_

Meie aju on sisuliselt samasugune nagu kiviaja inimestel. Kiviaegne vastsündinu, kes satub meie aega ja ühiskonda ning kasvab siin üles, peaks saama normaalseks tänapäeva inimeseks. Kõik muu ümberringi on aga kardinaalselt muutunud – eluviis, keskkond, suhted, vahendid, kultuur. Oma keskkonnas oli kiviaja inimese ajul võimalik õppida üsna vähe. 21. sajandil eeldame iga koolilapse ja täiskasvanu ajult iga päev enesestmõistetavalt järjest uute teadmiste omandamist. Igaüks meist teab täna tohutult palju rohkem kui teadsid meie kauged eellased ja ometi kõnnime me ringi täpselt samasuguse ajuga.

Kiviaegsetest eelkäijatest eristavad meid meie teadmiste talletamise ja edastasmise süsteemid – suuline keel, kirjasõna, trükikunst ja digisõna. Tänu neile on iga põlvkond saanud võtta kõikide eelmiste põlvkondade teadmised, lisada sinna oma panuse ning seejärel selle edasi õpetada oma järeltulijatele. Me õppisime rohkem kui meie vanemad, kes õppisid rohkem kui nende vanemad, kes õppisid rohkem kui nende vanemad ja nii tagasi. Või ka edasi. Õpetaja ja koolitajana ongi kõige põnevam minu jaoks see, et me ei ole kunagi jõudnud aju õppimissuutlikkuse piirini ei mahulises ega ealises mõttes. Meil pole täna aimugi, kus see piir asub, millal saab aju täis. Võimalik, et sellist piiri ei olegi. Meie teadmiste edastamise süsteemid ja tehnikad on muutunud järjest paremaks ja hämmastaval kombel on aju sellega alati kaasa tulnud. Mida rohkem teadmist me oma ajule esitleme, seda rohkem ta vastu võtab, aru saab ja salvestab.

Iga päev loob inimkond 1 000 000 000 GB (miljard gigabaiti) uusi andmeid ja annab välja üle 6000 uue raamatu. Informatsiooni hulk maailmas kasvab sürreaalse kiirusega. Mõned sajandid või isegi veel pool sajandit tagasi oli juurdepääs sellele infole äärmiselt piiratud. Teadmisi said omandada ainult sobivast sotsiaalsest taustast, sobiva varalise staatusega inimesed ja sedagi vaid juhul, kui nad olid valmis minema andmekandjate ja teadmiste omajate juurde. Täna on kogu inimkonna teadmiste korpus taskus olevast seadmest ligipääsetav kõigile 4,5 miljardile inimesele planeedil, kes on online.

Mõistagi, elektroonilised andmebaasid ja allikad on olemas olnud 20. sajandi teisest poolest, aga sobivas vormis sobiva info leidmine on siiski vajanud tööd ja aega. Isegi 2001. aastal, kui Massachusettsi Tehnoloogiaülikool alustas oma avatud õppevara programmiga, vajas elektroonilisest kanalist teadmiste omandamine õppija poolt üksjagu pingutust, otsimist, selekteerimist ja kureerimist. Viimase kümne aasta jooksul on ka see takistus kõrvaldatud. Mida iganes sa tahad õppida, selle kohta on vähemalt sadu videoloenguid Youtubes ja e-kursuseid Courseras, EdXs, Udemys, Skillshares. Meil on hetk ajaloos, kus kohtuvad väga õppimisvõimeline ja hästi toidetud aju ning globaalne piiramatu juurdepääs kõikidele inimkonna teadmistele õppeks sobivas vormis. See on märgilise tähtsusega ja pretsedenditu moment meie tsivilisatsiooni ajaloos.

Progress, mõistagi, ei peatu. Millised on need õpetamissüsteemid, mis suudaks meie aju õppimisvõimet näiteks kaks korda paremini ära kasutada? Või kümme korda paremini? Ma ei kahtle, et sellised meetodid ja tehnoloogiad on leitavad. Ulmefilmis Matrix nähtud otse teadmiste arvutist ajusse laadimist, mille suunas muuhulgas vist ka ettevõte Neuralink püüdleb, ma täna ette kujutada ei oska arvestades, kui vähe me teame sellest, mis “teadmine” või “oskus” neuraalsel tasandil on või kuidas mälu teadmisi kodeerib. Kuid ma ei kahtle, et mu lapselapsed teavad mitu korda rohkem kui mina täna.

Ma ise hakkasin masinate abil st interneti kaudu tõsisemalt õpetamist läbi viima ca 8 aastat tagasi. Kanaliks oli tookord Skype video kõne, mis võimaldas mul füüsiliselt mängida pisipojaga Viimsi õuepealsel ning samal ajal juhendada Myanmari õpetajaid 9000 km kaugusel argumendiõpetuse teemadel. Hiljem katsetasin teisi kanaleid ja tarkvaralisi vahendeid sh kujutasin ette, kuidas saaks koolitusi läbi viia Second Lifes või teistes virtuaalmaailmades.

12. märtsil 2020 kuulutas EV valitsus välja eriolukorra pandeemia tõttu. Kaks päeva hiljem pidasin õega, kellega oleme paljusid koolitusettevõtmisi koos tegemas ja kes oli SpeakSmarti tegevjuht, Zoomi teel nõu, mida järgmiste nädalatega peale hakata ja kuidas meie oskused saaksid inimestele eriolukorra ajal abiks olla. Otsustasime teha video, mis õpetab Zoomi kaudu koosolekute läbiviimist. Järgmisel päeval salvestasin laste mänguasju kasutades video oma magamistoas ning panime selle Youtube’i üles. Videot vaatas enam kui 10 000 inimest ja selle pinnalt tekkis SpeakSmarti Zoomi kasutamise koolitus, mille läbiviimine sadadele inimestele sisustas väga tiheda graafikuga minu jaoks kogu eriolukorra aja, Samuti aitasid videoõpetus ja koolitused ka paljudel teistel Eesti õpetajatel ja koolitajatel Zoomi kaudu tegutsemise selgeks saada ning oma koolituste, koolitundide ja trennidega jätkata. Sellest tegevusest kasvas välja uus ettevõte Õpidisain, mis pakub täna e-õppe teemalist nõustamist ja teenuseid. 2021. aasta lõpus sain panuse eest koolituse e-arengute eestvedamisel ka “Aasta koolitaja” tiitli.

Minu jaoks on väga põnev unistada ja katsetada, mismoodi aju õpipotentsiaali kasutamine jätkuda võiks. Olen oma eksperimente õpetamise tuleviku osas jätkanud. Mõtisklenud koolis õpilastele tundi andes, individuaalnõustamist läbi viies, täiskasvanute koolitusgrupiga töötades või mõnda e-kursust disainides selle üle, kuidas seesama tegevus näeb välja 50 aasta pärast. Medici effektiks nimetatakse teadmisvaldkondade ristteedel tekkivat innovatsiooni. Näiteks kui klassikalise muusika instrumentidega üritatati esitada metali bändi jaoks kirjutatud muusikat, oli tulemuseks midagi uut, mida ükski klassikaline helilooja polnud varem osanud orkestrile kirjutada. Õppimises oleme samuti ühe võimsa Medici effekti lävel. Ühelt poolt on meil tohutu õppimisvõimega aju ning pika aja jooksul kogutud teadmised selle kohta, kuidas inimesed teadmisi teistele inimestele tulemuslikult edasi saavad anda. Sellega ristuvad kiiresti küpsemaks muutuvad digitaalsed tehnoloogiad ja sealt ristteelt on juba tekkinud hulk täies hoos olevaid liikumisi, aga põnevamad ajad ootavad alles ees. Kergitame siis veidi seda katet.

E-kursused ja massiline personaliseerimine. Courseral, EdX-l ja Skillsharel on kolme peale kokku üle 30 000 e-kursuse. Populaarseimaid neist läbivad sajad tuhanded õppijad. Iga õppija saab seejuures ka teatud ulatuses kohandada kursusel materjali läbimise kiirust, järjekorda või meetodit vastavalt oma eelistustele. Õpikogemuse globaalne skaleerimine madalate kuludega ning samal ajal personaliseerimine sellisel tasemel pole varem olnud võimalik. Seetõttu on e-kursuste kasutuselevõtt hetkel kuum teema ka Eesti ettevõtete jaoks. SpeakSmart ja paljud teised koolituse pakkujad toovad muude koolitusvormide kõrval järjest enam turule ka e-kursuste pakkumisi.

Sama trendijoont jätkates näeme, et koos tehnoloogilise suutlikkusega kasvab ka personaliseerimise võimekus. Lähitulevikus saab iga õppija tehnoloogia kaasabil panna enda jaoks kokku täiesti individuaalse, tema olemasolevast teadmiste tasemest, huvist, vajadusest ja õpistiilist lähtuva õpiraja. Seejuures ei ole õppija piiratud ühegi konkreetse õppeasutusega, sest miks mitte õppida maailma parimalt õppejõult Harvardis või Oxfordis ning ma ei mõtle siinkohal sugugi ainult tudengeid. Rääkisin just hiljuti ühe Eesti tehnoloogiaettevõtte inimestega, kes olid mõned oma töötajad saatnud Harvardisse läbirääkimisoskuse osas ennast täiendama. E-kursuse puhul ei pea keegi Massachusettsisse lendama hakkama.

Õppe dokumenteerimise revolutsioon. Täna on juba lai valik võimalusi ja õppeasutusi, mille juures saab e-kursuseid läbida ning ennast harida ja täiendada. Vajadusel seda kõike aga tõestada on keerulisem. Inertsist peame praegu veel kõrghariduse institutsionaalset omandamist ning selle tõendamist olulisemaks kui näiteks läbitud e-kursuseid. Mitte enam kauaks. Ma ei kuuluta sugugi ette ülikoolide lõppu, ma korraga usun ja loodan, et seda ei juhtu. Kuid juba hulk aastaid tagasi rääkis Inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi mulle oma mõttest, et miks ei võiks igaühel olla “taskus” plokiahelal põhinev, rahvusvaheliselt tunnustatud digitaalne haridusportfell, kus kõik meie läbitud kursused kirjas on, ükskõik kas läbisime need siis keskkooli valikainena, ülikoolis, täiendkoolitusena, iseõppes või muul viisil. Kandideerimisprotsessis osaledes esitaksime CV ja tunnistuste kuhja asemel haridusportfelli. Mis aga ülikoolidesse puutub, siis mõnikord inimesi endiselt üllatab teadmine, et juba tükk aega on olnud võimalik omandada kõrgharidus ka kordagi kodust välja astumata.

Kättesaadavus paraneb hüppeliselt. Keelebarjäär on hetkel üks oluline e-õppe skaleerimise takistus. Jah, sul on valida kümnete tuhandete e-kursuste hulgast, aga seda vaid juhul, kui oskad piisavalt hästi inglise keelt. Samal ajal on automaattõlke tehnoloogia teinud läbi hüppelise arengu. Kuigi hetkel veel kohati kohmakas, on lähiajal võimalik meil hakata kõiki videoid kuulama, slaide vaatama ja tekste lugema oma emakeeles ilma, et me isegi otseselt märkaks, mis keeles originaal tehtud oli.

Liit- ja virtuaalreaalsus võimaldavad hakata õppima distantsilt asju, mida siiani ei peetud võimalikuks või mida õppida oli keeruline. Paljud tegevused vajavad õppimiseks kindlaid tingimusi (labor, tehas) või vahendite käsitsemise oskuseid (golfikepp, kokanuga, pintsel). Seadmete tootjad on sellest aru saanud ja näiteks politsei väljaõppeks on juba loodud liitreaalsuse lahendused, kus õpetavad õiget tulirelva käsitsemist.

Veel ühe olulise arenguna siin on e-õppimine suuresti olnud täna võimalik tavapärase suutlikkusega inimestele. Erivajaduse (nt nägemispuue) korral on olnud kõik valikud kas piiratud või olematud. Ühelt poolt on juba täna e-kursuste hea õpidisaini aluseks erivajadustega inimestega arvestamine (WCAG standard). Teiselt poolt tulevad start-upid nagu Voxmate, kes koostöös erivajadustega inimeste endiga muudavad veebi sisu (sh õppesisu) kõige mugavamal moel kasutatavaks.

Süvavõltsingu (deepfake) tehnoloogia. Ekraanilt teksti lugeda või videot vaadata ei ole ikka päris seesama õpikogemus kui ägeda õppejõu või koolitajaga vahetult (e-)koos olla. Pakun, et 5-7 aasta pärast hakkab tekkima võimalus sadadel tuhandetel inimestel saada maailma parim ekspert oma personaalseks mentoriks samal ajal, kui see ekspert ise näitaks südameoperatsioone teeb või rakette ehitab. Olen juba ammu unistanud, et saaksin oma näo ja häälega virtuaalse avatari saata koolitust läbi viima samal ajal, kui ma näiteks uue koolituse sisu disainin. Tehnoloogia selleks on juba olemas, hetkel on puudu veel lihtsaks rakendamiseks mõeldud töövahendid.

Ideaalse õpetamise algoritm. Lihtsakoeline tehisintellekt on meie igapäevaelus juba kohal ja aitab meil valida muusikat, raamatuid, filme. Keerukam AI sõidutab rõõmsameelsete robotitega meile kohale toitu. Kui tänavatevõrk on meile endilegi tuttav, siis õppivad algoritmid suudavad avastada andmemassiividest seoseid, millistest meil varem aimugi ei olnud. Alphago poolt alistatud maailma parimad go mängijad ütlesid, et arvuti ei mänginud nii, nagu mängivad inimesed. Tehisintellekt oli ise avastanud uudsed, edukad lähenemised ja taktikad. Mis oleks, kui me miljonite inimeste õppimist jälgides koguksime andmeid selle kohta, kui kiiresti, kui tulemuslikult, kui huvitavalt õppimine kulgeb ning laseksime tehisintellektil leida nendest andmetest uusi seoseid, uusi õpitehnikaid ja lähenemisi, mis mitmekordistavad õppimise efektiivsuse? Vajalikud suurandmed on suurematel e-õppe keskkondadel lähiaastatel olemas. Kaua sealt edasi läheb enne, kui me avastame ideaalse õpetamise valemi, ma ei tea. Kindlasti jõuame me aga lähematel aastakümnetele inim- ja tehisintellekti koostöös oluliselt parema arusaamiseni sellest, mis mahus, mis kujul, millal ja mis sagedusega infot õppijale anda ning milline olek (tähelepanu, motivatsiooni jm mõttes) tekitada õppijas nii, et õppimine oleks võimalikult kiire ja tulemuslik.

Tulen lõpetuseks tagasi selle juurde, millest alustasin – me ei tea, kas ideaalse õpetamise algoritmi alusel ajule teadmisi edastades saab aju ühel hetkel täis või skaleerub lõputult kaasa. Meie ajus on 86 miljardit neuronit ja 100 triljonit ühendust nende vahel. Seda viimast on kaugelt rohkem, kui meie lõputus universumis on galaktikaid. Kas on siis võimatu, et meie aju õppimissuutlikkus on samuti lõputu? Avastada õppimise suutlikkuse piire ja arendada selleks vajalikke tehnoloogiaid tundub mulle üks päris hea viis, kuidas meie tsivilisatsioon võiks veeta oma allesjäänud aega siin universumis.

Esmaavaldamine: Äripäeva erileht Koolitus, 03.02.2022.

Olen seda küsimust kuulnud mitmelt autojuhilt, kes ise jalgrattaga ei sõida. Alati ei ole see ründavas vormis, vaid küsitud ausalt, sest inimene ei saa aru. Kui küsitakse, siis tuleb vastata.

Mulle on alati meeldinud jalgrattaga sõita. Kolmerattaline. Jänku-pildiga punane abiratastega velo. Kokukas. Erinevad maastikurattad. Metsa all sõita meeldib jätkuvalt, nii Harku ringi kõval pinnasteel kui Muraste-Suurupi rannarajal juurikate ja kivide otsas. Sel kevadel esimest korda mõtlesin, et prooviks mõnda vähe kiiremat ratast ka. Päris maanteeratta sadulasse siiski kohe ei hüpanud, kohandasin ühe cyclocrossi ratta enam-vähem maanteesõidule sobivaks. Suvega on kogunenud ca 3000 kilomeetrit. Selle kogemuse pealt pakun isikliku vastuse esitatud küsimusele. Lisaks jagan natuke muid märkamisi ka, mis nende kilomeetritega kogunenud.

Lihtne vastus on, et ma ei pea sõitma kergliiklusteel. Kergliiklustee olemasolu ei tähenda, et jalgrattur peab seal sõitma. Jalgrattaga võib sõita sõiduteel. Kuid see vastus pole väga hea, kuna autojuht, nähes kas ühel või mõnikord isegi mõlemal pool sõiduteed kergliiklustee olemasolu ning samal ajal enda ees sõitvat jalgratturit, ei saa ikkagi aru jalgratturi põhjustest.

Maanteeratas on üsna kiire sõiduvahend. Autojuhi vaatest on jalgrattur peaaegu alati aeglasem. Samas, kaasaegsed maanteerattad on nii head, et isegi väga piiratud sportlikus vormis harrastaja rattur jõuab soodsa tuule ja sileda teega erilise pingutuseta 40 km/h kiiruseni. Kergliiklusteedel aga on koerajalutajad (kellel teinekord koer ühes tee servas, ise teises ja rihm risti üle tee), emad väikeste lastega, kolmekesi kõrvuti jalutavad või pedaalivad inimesed, kellest ei saa ega tohi sellisel kiirusel mööduda. See on normaalne, et nad seal on, aga ühtlasi tähendab see, et vähegi sportlikumat koormust kergliiklusteel nendega koos välja vändata ei õnnestu. Seega kui tahan rattaga trenni teha, siis jääbki üle sõidutee.

Kergliiklusteed on kehvasti ehitatud. Mida uuemad, seda paremad. Ilmselt ka ratastoolidele ja lastevankritele mõeldes ei ole enam uute kergliiklusteede ja sõiduteede ristumiskohtades kõrgeid äärekivisid, aga see on viimaste aastate areng. Paljudel kergliiklusteedel on kõrged, terava servaga äärekivid alles. Neist 28 mm rehvi peal suurel kiirusel üles sõita on kindel viis lõhkuda nii ratast kui kehvemal juhul ka ennast. Linnarattaga töölt koju sõites pole probleem, aga kui tahad sporti teha, siis iga 100 m järel nulli pidurdamine võtab tuju ära.

Sõiduteel antakse enamasti teed. Kui rattur sõidab kergliiklusteel, siis ristuvalt hooviteelt või õuealalt välja sõitev autojuht sõidab sageli ristuva sõidutee servani, blokeerides kogu kergliiklustee. Kui sõidan rattaga sõiduteel, siis suhtuvad autojuhid minusse võrdväärsemalt teiste liiklejatega ja õuealalt, hoovist või kõrvalteelt enamasti tuimalt ette ei keerata.

Kokkuvõttes ongi tulemuseks see, et isegi kui sõidutee mõlemas servas kulgeb kergliiklustee, siis valin ma ülaltoodud põhjustel sportlikuks jalgrattaga sõitmiseks enamasti siiski sõidutee.

Kaks lisatähelepanekut. Esiteks autojuhtide käitumisest jalgratturist möödumisel. Olen märganud kolme tüüpi käitumist:

1. Juhid, kes teevad korraliku möödasõidu vastassuuna kaudu, näidates suunatuld ja puha. Kui seda pole võimalik teha (vastutulev liiklus), siis võtavad hoo maha ja sõidavad minu taga, kuni tekib möödasõidu võimalus. Täisrespekt, aga ma teinekord tunnen ennast sel juhul veidi halvasti, sest ma ju tegelikult aeglustan liiklust.

2. Juhid, kes võtavad möödumiseks sõiduraja piires vasakpoolsesse serva. Kindlasti on rattureid, kes mõtlevad erinevalt, aga mulle sellest täiesti piisab. Ma sõidan sõiduraja täiesti parempoolses servas, kui tee kvaliteet ja teeolud vähegi võimaldavad, ja enamik teid on piisavalt laiad, et sama sõiduraja vasakust servast mööduv sõiduk ei tundu mulle ohtlik.

3. Juhid, kõige sagedamini kaubikutes, kes ei jäta mulle ratturina mingit ruumi vaatamata sellele, et sõiduraja piires või vastassuunas võib ruumi selleks olla piisavalt. Ma peegliga pihta pole saanud, aga puudunud on sellest loetud sentimeetrid. Ehk on nendel juhtidel hea teada, et tänapäeval on ka ratturitel salvestavad pardakaamerad.

Teine tähelepanek on ratturite käitumise kohta. Kaugeltki mitte kõikidel sõiduteel sõitvatel ratturitel ei ole valget esi- ja punast tagatuld, kuigi turul on saada täiesti aerodünaamilised, raami tuuleprofiili peidetavad valgustid, mis ei lisa tuuletakistust ning kaaluvad vaid mõnikümmend grammi. Kaugeltki mitte kõik ratturid ei käitu vastutustundlike juhtidena, kuigi siin tuleb lisada, et teadmatut liikluskäitumist olen näinud pigem linnaratastega sõitvate inimeste, mitte maanteeratturite poolt. Eriti kergliiklusteedel võib näha nii vastassuunas sõitmist, risti-põiki üle tee vänderdamist kui jalakäijate ohustamist. Liikluskultuur kipub ikka terviklik olema, mitte nii, et autojuhid panevad hullu ja ratturid / tõuksijad on kukupaid.

Mul on tunne, et kõige hoolivamad liiklejad on tihti need, kes on teedel ise kulgenud võimalikult erinevate liiklusvahenditega. Nii et kui siiani on ainult neli ratast all olnud, siis soovitan ka kahel liiklemist proovida. Turvalist teed ja ohutut liiklemist-sportimist kõigile!

Esmaavaldamine: Facebook, 10.09.2023. Link originaalile.