temporon

Bikes, books and time crystals, with a twist of debate and a sprinkling of tech.

#English #kogemuslugu

As I am writing these lines, humanity as of yet does not know, whether the giant gaseous planets in our solar system have a solid, rocky core deep inside or not. Planetary formation models seem to indicate, that they could have them. And while living in the atmosphere of the planet has not been talked about regarding Jupiter, the clear role model for the planet Nasqueron of the novel, it has been talked about regarding Venus.

For the ancients, gods were planets and planets were gods and Venus the goddess was a svelte enchantress. Venus the planet, however, is toxic and deadly. None of the spacecraft we have managed to land there have lasted very long. We will try again soon, but for a human to ever step on Venusian surface seems highly unlikely. On the other hand, higher up in the atmosphere of Venus, the weather is fine, temperatures are moderate and the environment is survivable for human visitors. Some people have gone as far as suggesting that a permanent human base in Venusian atmosphere might be possible some day.

That’s Nasqueron – a gas giant (modelled on Jupiter) with an atmosphere that’s liveable (modelled on Venus). The author even does a hat tip to Jupiter in the book, mentioning that the dwellers, inhabitants of Nasqueron, have visited or maintain a remote outpost in Jovian atmosphere in our system. So, while definitely fiction in every way, the basic premise is scientifically plausible. Life could exist in certain atmospheric layers of planets, the solid surfaces of which, if they even have them, are uninhabitable. This idea was the first reason I picked this book from the Hugo Award nominations list (it did not win) and the book did not disappoint. I enjoyed playing the mental what-if games with the author around that premise. Describing how the dwellers live in the gaseous layers of Nasqueron is, nevertheless, a topic that the author keeps coming back to again and again.

The other reason for picking the book was the description of some species in the Universe as quick and others as slow. Many times have I stood, looking at a tree or a rock, thinking how it might perceive me and realising that it probably doesn’t Not any more than I perceive individual atoms. The gap in the speeds of our existence is simply too great. It’s this idea, that Banks is playing around with in the Algebraist. He gives his species the ability to sync up, for the quick (like humans) to become slow seers and for the slow (like dwellers) to speed up. In our daily existence, there is no hope for a human, with a lifespan of 80-some years and the ability to stand still next to a rock for a tiny fraction of that, to ever become perceptible to a rock millions of years old. We’re simply buzzing around too fast for it to notice. Here today, gone tomorrow. But if we could slow down and sync up … I find this idea fascinating.

The rest of the book is more or less science fiction standard. Space ships, wormholes and laser battles. Main storyline is not super special. Maybe I expected more alien algebra. Maybe I’ve read multiverse-explaining Three Body Problem too recently. Anyway, it wasn’t the story that drew me into this book. It was those two ideas above.

#ühiskond

Hoiatus! Allolevas tekstis on erinevat tüüpi tundlikku materjali. Nõrgemanärvilistel soovitan loo lugemata jätta.

Mulle meeldib lugeda. Kõike. Luulet. Ilukirjandust. Populaarteadust. Teadusartikleid. Ajakirjanduslikke tekste. Esseistikat, novelle ja romaane. Üks mu soovunelmatest oli kunagi raamatupoodi ööseks luku taha jääda nii, et mul oleks sees 30 aastat aega samas, kui väljas möödub üks öö. Teine oli, et ma saan minna ajas tagasi Aleksandria suurde raamatukokku ja oskan kõiki seal kirjutatud keeli lugeda. Mulle meeldib lugeda. Ühtlasi huvitab mind ka mündi vastaskülg – kui millegi lugemist takistatakse. 

Mõtisklesin mõned päevad tagasi, milliseid raamatuid oma uue aasta lugemislauale valida ja kas võiks võtta ka mõne katusteema. Eelmisel aastal, näiteks, oli mul abiks kunagi Kiira kingitud raamat “501 Must-Read Books”. Muude lugemiste kõrvale võtsin siis sealt seni veel lugemata teoseid ette. Seekord läks mõte keelatud raamatute teemale.

Mis on “keelatud raamatud”? Lääne liberaalsete demokraatiate mõttes on suuresti tegemist ajaloolise nähtusega, sest 21. sajandil on avatud ühiskondades reaalselt keelatud väga vähe kirjandust. Muidugi, ka tänastes ühiskondades on suur hulk kirja pandud materjali, mis on mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks või on strateegilis-militaarsetel, ärilistel või isikliku privaatsuse  põhjustel salastatud. Kui “raamatu” kategooriat seega kõvasti venitada, siis mahuvad sinna nii Wikileaks, Panama paberid, kinnised sotsiaalmeedia seinad ja blogid kui ka tumeveebis levivad isikuandmete kogumid. Minu uue aasta lugemishuvi mõttes ei pidanud ma aga mitte seda silmas.

Read more...

#ilukirjandus

Helesinine auto sõidab ettevaatlikult mööda põldudevahelist teed. Ümberringi on kõik valge, Saha küla põldusid ja karjamaid katab sügav lumi. Kliimaseadme kraadiklaas näitab, et väljas on kümme miinuskraadi, kuigi kalendri järgi on talve alguseni veel tükk aega. On pühapäev, 10. detsember 2023.

Eemal mäe otsas hakkab esmalt paistma kõrge punasest kivist viilkatus. Seejärel vana paekivist hoone ning selle lähistel tee äärde pargitud bussid ja autod. 9-aastane Sanne, üks helesinise auto reisijatest, niheleb kannatamatult, et tema issi juba auto ära pargiks. Seejärel hüppavad nad koos vend Magnusega välja ja hakkavad kohe lumes möllama, kuni nende ema-isa auto pealt kelgud ning muu kraami maha tõstavad ja lapsi kaasa kutsudes Liipa talu poole näitava sildi suunas jalutama hakkavad. Sanne hüppab oma helerohelisele kelgule ja laseb issil ennast sõidutada. Tema venna veab oma kelku ise. Nad on perega tulnud Liipa talu jõulumaale, sest tantsuklubi JJ Street Dance, mille liige Sanne on, peab seal oma jõulupidu.

Read more...

#kõnekunst

Telepaatia. Kas poleks äge kuulda teiste inimeste mõtteid otse nende peadest ilma, et nad neid sõnadesse peaksid panema? Kas poleks see väga mõjus, kui saaks ebatäiuslikud sõnad vahelt välja lõigata ja otse oma mõtte teiste inimeste pähe edastada? Mmm, ei.

Kuulda enamike inimeste peades toimuvat virr-varri ja kakofooniat, kus iga mõne kuni mõnekümne sekundi tagant käivitub uus mälestus, idee, küsimus, ahvatlus või muu protsess, ei oleks mitte äge, vaid väga-väga väsitav. Erinevalt ulmekirjandusest, kus tihti telepaatiat millegi ihaldusväärsena kujutletakse, olen ma väga tänulik, et inimestel on vaja oma mõttemaailm läbi lasta aju kõnekeskusest ja erinevatest pidurdusmehhanismidest enne, kui see mulle kuuldavaks muutub. See muidugi ei tähenda veel, et inimeste kõne oleks valdavalt selge, täpne ja hästi struktureeritud. Kui nüüd aga tavaline jutustamine kohvikus või koosolekul asendada kõnepidamisega, siis saame veel natuke puhtama mõtte, sest kõne tekstidega sageli tehakse tööd ning seetõttu on mõte destilleerunud ja sõnastus saanud lihvitud.

Read more...

#ühiskond

Sama pealkirja kandis sel suvel Paides üks Arvamusfestivali arutelu, mida huviga kuulama läksin. Arutelu tundus seda intrigeerivam, et laval oli kauaaegne riigikogu liige ja esimees Eiki Nestor. Sain kuulda väga huvitavat arutelu, aga sellest, mis pealkirjas lubatud, räägiti kahjuks üsna pinnapealselt ja lühidalt arutelu alguses.

Poliitilised sündmused maailmas on demokraatiaga seoses tekitanud ühe tondi ja selle tondi nimi on otsedemokraatia. Populistlikud liikumised nõuavad igal pool rohkem rahva hääle kuulamist ja selle vormina mõeldakse enamasti Šveitsi stiilis referendumitele. Samas ei anta aru, et üks Šveitsi referendum ning näiteks Brexiti hääletus Suurbritannias on omavahel erinevad nagu öö ja päev. Esimesel puhul on tegemist sügavalt juurdunud traditsiooniga, kus inimesed on harjunud hääletatavasse teemasse süüvima ning kus pikalt enne hääletust saadetakse neile põhjalik, erinevate osapoolte vaateid arvestav argumenteeritud eelmaterjal. Teisel puhul esitasid populistlikud liidrid kampaaniate kaudu sloganeid ja valesid rahvale, kes ei ole harjunud regulaarselt referendumitel käima.

Read more...

#ratas

Olen seda küsimust kuulnud mitmelt autojuhilt, kes ise jalgrattaga ei sõida. Alati ei ole see ründavas vormis, vaid küsitud ausalt, sest inimene ei saa aru. Kui küsitakse, siis tuleb vastata.

Mulle on alati meeldinud jalgrattaga sõita. Kolmerattaline. Jänku-pildiga punane abiratastega velo. Kokukas. Erinevad maastikurattad. Metsa all sõita meeldib jätkuvalt, nii Harku ringi kõval pinnasteel kui Muraste-Suurupi rannarajal juurikate ja kivide otsas. Sel kevadel esimest korda mõtlesin, et prooviks mõnda vähe kiiremat ratast ka. Päris maanteeratta sadulasse siiski kohe ei hüpanud, kohandasin ühe cyclocrossi ratta enam-vähem maanteesõidule sobivaks. Suvega on kogunenud ca 3000 kilomeetrit. Selle kogemuse pealt pakun isikliku vastuse esitatud küsimusele. Lisaks jagan natuke muid märkamisi ka, mis nende kilomeetritega kogunenud.

Read more...

#kogemuslugu

Arvamusfestival toimus eelmisel reedel ja laupäeval Paides 11. korda. Kui mängufilmid lähevad iga uue osaga enamasti kehvemaks, siis festivalidega on õnneks vastupidi.

Mul oli seekord üsna töine festival, seega sain niisama surfata ja aruteludel osaleda vähem kui varasematel aastatel. Allöeldu ei pretendeeri seega muule, kui ühe inimese perspektiivile palju suuremast festivalist. Kuulmata jäi palju arutelusid, mis kirjelduse järgi kavas kõlasid huvitavalt. Järelkuulamisele lootma jäädes käisin juba eile kannatamatult Spotifys vaatamas, ega AF sinna uut sisu lisanud ei ole.

Read more...

#ühiskond #tehnoloogia #English

See link below post for English text.

Tehisintellekt ja infotehnoloogia laiemalt ei ole väärtusneutraalsed. Hiina valitsejate käes muutuvad need kodanikuõiguste vastu suunatud relvaks, Pariisi linnavalitsuses aga demokraatiat edendavaks tööriistaks, kuid olemuslikult on IT antidemokraatlik. Tänapäeva noored peavad välja mõtlema, kuidas sellest olemusest nutikalt mööda hiilida, kui me tahame demokraatiat hoida.

Õpetan gümnaasiumis kõne ja väitluse valikainet. Paljudel õpilastel on viimase aasta jooksul tekkinud usk keelemudelitesse[1]. Kui küsida neilt küsimus või püstitada probleem, toksitakse see ChatGPT aknasse ja loetakse sealt ette vastus, uskudes, et see ongi parim lahendus.

Read more...

#kogemuslugu

10. Arvamusfestival on lõppenud. Kell on veerand kümme pühapäeva hommikul. Seisan keset Paide peatänavat ja räägin juttu festivali tegevjuhi Kaspariga. Ühtegi teist inimest tänaval ei ole. Autosid ka ei ole. Kaspar kappab edasi, tal vaja ju festivali ala maha võtta. Mul on veel veidi aega enne, kui Wittensteini muuseumis festivali järelarutelu modereerimist alustan. Kõnnin kesklinna tänavaid pidi, keerates peatänavalt kord paremale, kord pahemale. Kõikjal on vanu, kunagi ilusaid puumaju. Tolmuste akende, sammaldunud katuste ja lagunenud aedadega, müügis. Festival on oma kümne aastaga kindlasti pakkunud paljudele Paide noortele vabatahtliku töö kogemuse. Tõstnud Paide kohana rohkemate Eesti inimeste teadvusesse. Teinud olulise panuse Vallimäe infrastruktuuri. Kindlasti veel midagi. Festivali-järgsel kuumal suvepäeval on tagasi unise väikelinna vaikelu.

Read more...

#kõnekunst #ühiskond

Hea arutelu korraldamise valemi võiks üldistatult kirja panna nii: õige formaat + head osalejad + hea moderaator = hea arutelu. Õige formaat selles valemis ei tähenda muidugi mingit absoluutset õiget, vaid ikka eesmärgist lähtuvalt sobivat formaati. Formaat tähendab arutelu reegleid ehk kes mida teeb ja räägib (või ei tee/räägi) ning mis järjekorras. Arutelu korraldaja võib ise valida ja paika panna arutelu formaadi ning seejärel leida moderaatori, kes arutelu juhtima hakkab, aga mu soovitus oleks teha vastupidi. Esmalt leida moderaator, kes on valmis osalema ka arutelu disainis, ning seejärel koos moderaatoriga valida formaat. Aegade jooksul on välja mõeldud suur hulk valmisformaate (nt paneeldiskussioon või väitlus), aga kui sobivat valmisformaati ei leia, võib alati ise loovalt käituda ja arutelu formaadi välja mõelda.

Read more...

Enter your email to subscribe to updates.