Miks Sa, krt, kergliiklusteel ei sõida?
Olen seda küsimust kuulnud mitmelt autojuhilt, kes ise jalgrattaga ei sõida. Alati ei ole see ründavas vormis, vaid küsitud ausalt, sest inimene ei saa aru. Kui küsitakse, siis tuleb vastata.
Mulle on alati meeldinud jalgrattaga sõita. Kolmerattaline. Jänku-pildiga punane abiratastega velo. Kokukas. Erinevad maastikurattad. Metsa all sõita meeldib jätkuvalt, nii Harku ringi kõval pinnasteel kui Muraste-Suurupi rannarajal juurikate ja kivide otsas. Sel kevadel esimest korda mõtlesin, et prooviks mõnda vähe kiiremat ratast ka. Päris maanteeratta sadulasse siiski kohe ei hüpanud, kohandasin ühe cyclocrossi ratta enam-vähem maanteesõidule sobivaks. Suvega on kogunenud ca 3000 kilomeetrit. Selle kogemuse pealt pakun isikliku vastuse esitatud küsimusele. Lisaks jagan natuke muid märkamisi ka, mis nende kilomeetritega kogunenud.
Lihtne vastus on, et ma ei pea sõitma kergliiklusteel. Kergliiklustee olemasolu ei tähenda, et jalgrattur peab seal sõitma. Jalgrattaga võib sõita sõiduteel. Kuid see vastus pole väga hea, kuna autojuht, nähes kas ühel või mõnikord isegi mõlemal pool sõiduteed kergliiklustee olemasolu ning samal ajal enda ees sõitvat jalgratturit, ei saa ikkagi aru jalgratturi põhjustest.
Maanteeratas on üsna kiire sõiduvahend. Autojuhi vaatest on jalgrattur peaaegu alati aeglasem. Samas, kaasaegsed maanteerattad on nii head, et isegi väga piiratud sportlikus vormis harrastaja rattur jõuab soodsa tuule ja sileda teega erilise pingutuseta 40 km/h kiiruseni. Kergliiklusteedel aga on koerajalutajad (kellel teinekord koer ühes tee servas, ise teises ja rihm risti üle tee), emad väikeste lastega, kolmekesi kõrvuti jalutavad või pedaalivad inimesed, kellest ei saa ega tohi sellisel kiirusel mööduda. See on normaalne, et nad seal on, aga ühtlasi tähendab see, et vähegi sportlikumat koormust kergliiklusteel nendega koos välja vändata ei õnnestu. Seega kui tahan rattaga trenni teha, siis jääbki üle sõidutee.
Kergliiklusteed on kehvasti ehitatud. Mida uuemad, seda paremad. Ilmselt ka ratastoolidele ja lastevankritele mõeldes ei ole enam uute kergliiklusteede ja sõiduteede ristumiskohtades kõrgeid äärekivisid, aga see on viimaste aastate areng. Paljudel kergliiklusteedel on kõrged, terava servaga äärekivid alles. Neist 28 mm rehvi peal suurel kiirusel üles sõita on kindel viis lõhkuda nii ratast kui kehvemal juhul ka ennast. Linnarattaga töölt koju sõites pole probleem, aga kui tahad sporti teha, siis iga 100 m järel nulli pidurdamine võtab tuju ära.
Sõiduteel antakse enamasti teed. Kui rattur sõidab kergliiklusteel, siis ristuvalt hooviteelt või õuealalt välja sõitev autojuht sõidab sageli ristuva sõidutee servani, blokeerides kogu kergliiklustee. Kui sõidan rattaga sõiduteel, siis suhtuvad autojuhid minusse võrdväärsemalt teiste liiklejatega ja õuealalt, hoovist või kõrvalteelt enamasti tuimalt ette ei keerata.
Kokkuvõttes ongi tulemuseks see, et isegi kui sõidutee mõlemas servas kulgeb kergliiklustee, siis valin ma ülaltoodud põhjustel sportlikuks jalgrattaga sõitmiseks enamasti siiski sõidutee.
Kaks lisatähelepanekut. Esiteks autojuhtide käitumisest jalgratturist möödumisel. Olen märganud kolme tüüpi käitumist:
Juhid, kes teevad korraliku möödasõidu vastassuuna kaudu, näidates suunatuld ja puha. Kui seda pole võimalik teha (vastutulev liiklus), siis võtavad hoo maha ja sõidavad minu taga, kuni tekib möödasõidu võimalus. Täisrespekt, aga ma teinekord tunnen ennast sel juhul veidi halvasti, sest ma ju tegelikult aeglustan liiklust.
Juhid, kes võtavad möödumiseks sõiduraja piires vasakpoolsesse serva. Kindlasti on rattureid, kes mõtlevad erinevalt, aga mulle sellest täiesti piisab. Ma sõidan sõiduraja täiesti parempoolses servas, kui tee kvaliteet ja teeolud vähegi võimaldavad, ja enamik teid on piisavalt laiad, et sama sõiduraja vasakust servast mööduv sõiduk ei tundu mulle ohtlik.
Juhid, kõige sagedamini kaubikutes, kes ei jäta mulle ratturina mingit ruumi vaatamata sellele, et sõiduraja piires või vastassuunas võib ruumi selleks olla piisavalt. Ma peegliga pihta pole saanud, aga puudunud on sellest loetud sentimeetrid. Ehk on nendel juhtidel hea teada, et tänapäeval on ka ratturitel salvestavad pardakaamerad.
Teine tähelepanek on ratturite käitumise kohta. Kaugeltki mitte kõikidel sõiduteel sõitvatel ratturitel ei ole valget esi- ja punast tagatuld, kuigi turul on saada täiesti aerodünaamilised, raami tuuleprofiili peidetavad valgustid, mis ei lisa tuuletakistust ning kaaluvad vaid mõnikümmend grammi. Kaugeltki mitte kõik ratturid ei käitu vastutustundlike juhtidena, kuigi siin tuleb lisada, et teadmatut liikluskäitumist olen näinud pigem linnaratastega sõitvate inimeste, mitte maanteeratturite poolt. Eriti kergliiklusteedel võib näha nii vastassuunas sõitmist, risti-põiki üle tee vänderdamist kui jalakäijate ohustamist. Liikluskultuur kipub ikka terviklik olema, mitte nii, et autojuhid panevad hullu ja ratturid / tõuksijad on kukupaid.
Mul on tunne, et kõige hoolivamad liiklejad on tihti need, kes on teedel ise kulgenud võimalikult erinevate liiklusvahenditega. Nii et kui siiani on ainult neli ratast all olnud, siis soovitan ka kahel liiklemist proovida. Turvalist teed ja ohutut liiklemist-sportimist kõigile!
Esmaavaldamine: Facebook, 10.09.2023. Link originaalile.