Arvamisest ja tõestusest
Loed päevalehtede arvamuskülgesid. Erakondade valimisplatvorme. Kuulad raadio ja tele vestlussaateid.
“Ma arvan, et …” “Meie seisukoht on, et …” “Minu meelest tuleks …”
Kõikjal seisukohad, väited. Väide on intellektuaalse protsessi, eneseväljendusteekonna algus. “Ma ei taha praegu putru süüa,” ütleb laps. See on eneseväljendaja sisekeskkonna kuuldavaks muutmine, millel pole mingit pistmist ümbritsevaga. Olgu kuulajaid üks või üks miljon, ütlemiskohaks koduköök või avakosmos. Väide kõlaks ikka ja igal pool samamoodi – ma ei taha praegu putru süüa. Miks ei taha? Miks just praegu? Millist putru? Kas kunagi tuleb aeg, kui sa tahad süüa? Kas sa midagi muud tahad süüa? Kõik see jääb kuulaja enda mõelda ja otsustada. Neid küsimusi pole ütleja läbi mõelnud. Või kui on, jätab ta need mõtted enda teada, sest siis on hiljem võimalik meelt muuta.