Itaalia söök. Saksa auto. Korea pop. Eesti …? Kakskümmend aastat tagasi oli meil eesmärk ja narratiiv – me olime taastanud iseseisvuse, meist pidid saama eurooplased, me pidime hoidma ja kaitsma oma vabadust NATO liikmelisusega. Riik sai puhtaks koristatud ja ära digitaliseeritud. Me tegime ära! Aga … mis nüüd siis? Üks mees pakkus, et vinname end kümne rikkama hulka. Teine peenhäälestas. Praegu lööme usinasti sõjatrummi. Paljudele aga tundub, et juba üle kümme aasta on eesmärgid laiali ja identiteet hägus.
Hoiatus! Allolevas tekstis on erinevat tüüpi tundlikku materjali. Nõrgemanärvilistel soovitan loo lugemata jätta.
Mulle meeldib lugeda. Kõike. Luulet. Ilukirjandust. Populaarteadust. Teadusartikleid. Ajakirjanduslikke tekste. Esseistikat, novelle ja romaane. Üks mu soovunelmatest oli kunagi raamatupoodi ööseks luku taha jääda nii, et mul oleks sees 30 aastat aega samas, kui väljas möödub üks öö. Teine oli, et ma saan minna ajas tagasi Aleksandria suurde raamatukokku ja oskan kõiki seal kirjutatud keeli lugeda. Mulle meeldib lugeda. Ühtlasi huvitab mind ka mündi vastaskülg – kui millegi lugemist takistatakse.
Mõtisklesin mõned päevad tagasi, milliseid raamatuid oma uue aasta lugemislauale valida ja kas võiks võtta ka mõne katusteema. Eelmisel aastal, näiteks, oli mul abiks kunagi Kiira kingitud raamat “501 Must-Read Books”. Muude lugemiste kõrvale võtsin siis sealt seni veel lugemata teoseid ette. Seekord läks mõte keelatud raamatute teemale.
Mis on “keelatud raamatud”? Lääne liberaalsete demokraatiate mõttes on suuresti tegemist ajaloolise nähtusega, sest 21. sajandil on avatud ühiskondades reaalselt keelatud väga vähe kirjandust. Muidugi, ka tänastes ühiskondades on suur hulk kirja pandud materjali, mis on mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks või on strateegilis-militaarsetel, ärilistel või isikliku privaatsuse põhjustel salastatud. Kui “raamatu” kategooriat seega kõvasti venitada, siis mahuvad sinna nii Wikileaks, Panama paberid, kinnised sotsiaalmeedia seinad ja blogid kui ka tumeveebis levivad isikuandmete kogumid. Minu uue aasta lugemishuvi mõttes ei pidanud ma aga mitte seda silmas.
Sama pealkirja kandis sel suvel Paides üks Arvamusfestivali arutelu, mida huviga kuulama läksin. Arutelu tundus seda intrigeerivam, et laval oli kauaaegne riigikogu liige ja esimees Eiki Nestor. Sain kuulda väga huvitavat arutelu, aga sellest, mis pealkirjas lubatud, räägiti kahjuks üsna pinnapealselt ja lühidalt arutelu alguses.
Poliitilised sündmused maailmas on demokraatiaga seoses tekitanud ühe tondi ja selle tondi nimi on otsedemokraatia. Populistlikud liikumised nõuavad igal pool rohkem rahva hääle kuulamist ja selle vormina mõeldakse enamasti Šveitsi stiilis referendumitele. Samas ei anta aru, et üks Šveitsi referendum ning näiteks Brexiti hääletus Suurbritannias on omavahel erinevad nagu öö ja päev. Esimesel puhul on tegemist sügavalt juurdunud traditsiooniga, kus inimesed on harjunud hääletatavasse teemasse süüvima ning kus pikalt enne hääletust saadetakse neile põhjalik, erinevate osapoolte vaateid arvestav argumenteeritud eelmaterjal. Teisel puhul esitasid populistlikud liidrid kampaaniate kaudu sloganeid ja valesid rahvale, kes ei ole harjunud regulaarselt referendumitel käima.
Tehisintellekt ja infotehnoloogia laiemalt ei ole väärtusneutraalsed. Hiina valitsejate käes muutuvad need kodanikuõiguste vastu suunatud relvaks, Pariisi linnavalitsuses aga demokraatiat edendavaks tööriistaks, kuid olemuslikult on IT antidemokraatlik. Tänapäeva noored peavad välja mõtlema, kuidas sellest olemusest nutikalt mööda hiilida, kui me tahame demokraatiat hoida.
Õpetan gümnaasiumis kõne ja väitluse valikainet. Paljudel õpilastel on viimase aasta jooksul tekkinud usk keelemudelitesse[1]. Kui küsida neilt küsimus või püstitada probleem, toksitakse see ChatGPT aknasse ja loetakse sealt ette vastus, uskudes, et see ongi parim lahendus.
Hea arutelu korraldamise valemi võiks üldistatult kirja panna nii: õige formaat + head osalejad + hea moderaator = hea arutelu. Õige formaat selles valemis ei tähenda muidugi mingit absoluutset õiget, vaid ikka eesmärgist lähtuvalt sobivat formaati. Formaat tähendab arutelu reegleid ehk kes mida teeb ja räägib (või ei tee/räägi) ning mis järjekorras. Arutelu korraldaja võib ise valida ja paika panna arutelu formaadi ning seejärel leida moderaatori, kes arutelu juhtima hakkab, aga mu soovitus oleks teha vastupidi. Esmalt leida moderaator, kes on valmis osalema ka arutelu disainis, ning seejärel koos moderaatoriga valida formaat. Aegade jooksul on välja mõeldud suur hulk valmisformaate (nt paneeldiskussioon või väitlus), aga kui sobivat valmisformaati ei leia, võib alati ise loovalt käituda ja arutelu formaadi välja mõelda.
Hea arutelukultuur põhineb arusaamisel. Mitte ainult arusaamisel sellest, mida Sa arvad, vaid eelkõige arusaamisel sellest, miks Sa nii arvad. Inimeste rahulik üksteisemõistmine keerleb ümber miks-küsimuse.
Mu 5-aastane tütreke kraapis hiljuti terava kiviga ära meie auto külje. Kuigi tundsin sisemiselt tugevat ärritust, küsisin pahameele väljendamise asemel temalt, miks ta nii tegi. “Ma tahtsin sinna naerunägu joonistada. Auto külg oli muidu nii tühi ja igav,” kõlas vastus. Loogiline ja mõistetav, kuna keegi polnud talle kunagi rääkinud sellest, et auto värv kaitseb plekki roostetamise eest ja auto värvi taastamine on aja- ning rahakulukas. Tema maailmas oli tema käitumisel täiesti arusaadav põhjus.
Mõisted nagu “tõejärgsus” ja “valefakt” on saanud osaks igapäevasest keelekasutusest. Kuidas tugevate argumentide ja sisuka arutelu abil demokraatiat tugevada? Mõtteid jagas Eesti Väitlussetltsi asutajaliige ning SpeakSmart juhtivkoolitaja ja arendusjuht Margo Loor.
Üks paremaid viimastel aastatel kuuldud arutelusid leidis aset kevadel Tartus EASi ja ülikoolide koostöös korraldatud konverentsil “Asia Update”. Ühes paneeldiskussioonis osales pika karjääriga Rootsi diplomaat, endine Rootsi suursaadik Hiinas ja Mongoolias Lars Freden. Olles oma diplomaaditöö lõpusirgel, rääkis ta Hiinast väga ausate sõnadega. Kõrgetasemeline seltskond ruumis tõusis püsti ja plaksutas mitmel korral tema sõnavõttudele nii, nagu jazz-kontserdil elatakse kaasa muusikute soolodele. Mõned ruumis olnud Hiina esindajad protesteerisid omakorda valjuhäälselt.
Umbes 10 aastat tagasi tegelesin uimastisõltlastele suunatud teenuste kaardistamisega Eestis, mille käigus ilmnes, et rehabilitatsiooniteenuseid on puudu. Valdkonnas pikalt tegutsenud MTÜ-l Convictus Eesti oli üldjoontes teada, millist täiendavat rehabilitatsioonikeskust oleks vaja. Asusime Heateo Sihtasutusega nende strateegiat täpsustama ja elluviimist toetama.
Suvi. Jalutame pojaga üle Kuressaare linnuse vallikraavi silla.
„Tornis.”
„Enne seda, mis see suur koht oli?”
„Loss.”
„Jah, just see. Kas sulle meeldis see loss?”
Kuressaares oleme varem käinud, aga linnuses mitte. Kuna aeg on õhtune, siis lossi sisse minema ei hakanud, küll jalutasime ümber selle, vaatasime kahuriterivi ukse ees, kitsaid laskeavasid, tõsteväravat sissepääsu kohal.
„Ei meeldinud. Seal inimesed tulistasid ja tegid igasugu rumalusi.”
