Üks veidi ära painutatud tsitaat, mis algsel kujul on omistatud Ameerika Ühendriikide ühele asutajale Benjamin Franklinile, kõlab nii: räägi mulle ja ma unustan ära, näita mulle ja ma jätan meelde, kaasa mind ja ma saan aru.
Koolitusel, kus üks inimene seisab ruumi ees ja vuristab teksti, mida teised inimesed siis üles üritavad kirjutada, pole mingit erilist varustust vaja. Iseasi, kas sellist sündmust koolituseks pidada saab, sest vaevalt, et ruumis eriti õppimist toimub.
Kui üritada liikuda järgmisele tasemele – näita mulle ja ma jätan meelde – siis võib juba vaja minna erinevat lisavarustust. Olenevalt sellest, mida ja millega näidatakse, on vajalikud arvuti, digimaterjalid ja projektor või LCD ekraan, kriidid või markerid koos tahvliga, näidatavad esemed, laserpointer osundamiseks, kleepmass jm. Kui nüüd veel arvestada, et valgetahvlile ja pabertahvlile kirjutamiseks on erinevad markerite komplektid, siis kasvabki vajalike vahendite arv juba väikeseks kuhjaks.
Olen jõudnud 5. postituseni sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Vahepeal oli sarjas veidi pikem paus, sest kirjutasin kogemuslugu e-kursuste loomise teemal. Seekord keskendun koolitusel osalejatele.
Üks vana probleem on taas pead tõstnud nüüd, kus koolitused on kontaktide vältimise vajadusest e-kanalisse kolinud. Viimase poole aasta jooksul olen pidevalt tegelenud koolitajate ja koosolekute juhtide ning teiste e-kanalis esinejatega, kelle kõige suuremaks mureks on väljalülitatud veebikaamerad ja rööprähklevad osalejad.
Intelligentsus on kohanemisvõime. Minu teadvuses pärineb see lause ühelt oma kooliaja lemmikõpetajalt. Tänaseks on see saanud sisuliselt möödapääsmatuks alusarusaamaks kõikide jaoks, kes kaasaegsel tööturul konkurentsivõimelisena tahavad püsida, ükskõik kas nõudluse või pakkumise poolel. Tehnoloogilise ühiskonna saabumine on muutuste tempo tõstnud nii kõrgele, et ainult pideva õppimise kaudu suudame muutustega kohaneda. Küsimus seega ei ole, kas koolitusprogrammides osaleda ja neid tellida, vaid kuidas teha seda nii, et koolituse tulemuseks on päriselt õppimine ja seeläbi kohanemisvõime kasv.
Küsin oma koolitustel osalejatelt alati paar päeva enne koolitust mõned eelhäälestavad küsimused, muuhulgas õpimotivatsiooni kohta. Zoomi e-õppeks kasutamise koolitusel osaleja vastas hiljuti nii: “Vajadus ettekandeid, infopäevi ja töötubasid läbi viia on igapäevane. Näen, et vajadus Zoom'i kasutada ei vähene, vaid pigem kasvab.” Jutt on ühest konkreetsest e-õppe läbiviimise vahendist, kuid sama lause võiks rahulikult öelda e-õppe kohta laiemalt.
See postitus on #4 sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tänases loos tuleb juttu koolitusplaani olulisusest.
Käesolev blogipostitus on #3 sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut (mida tegelikult on kokku 13) viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tänases loos kaalume, kas olulisem on koolituse sisu või koolitaja õpetamisoskus.
Korralik koolitus on kallis. Kui koolitusfirma on tuntud ning soovitatud, maksab koolituspäev 1500 eurot. Loomulikult käib selle juurde hulk eel- ja järeltööd mitmete inimeste poolt, nii et see ei ole põhjendamatult kõrge. Tellija poolt on siiski arusaadav üritada gruppi maksimaalselt ära täita, sest nii tuleb kulu osaleja kohta madalam. Nii et kui koolituse pakkuja on öelnud, et grupi maksimaalne suurus on 15 inimest, aga tellija pool vajavad tulemusliku arutelujuhtimise oskust ainult 10 inimest, siis on finantsiliselt loogiline otsida kusagilt ettevõttest veel 5 inimest gruppi juurde. Kõnealusest nähtusest allpool juttu tulebki.
Panin kirja 10 õpidisaini tähelepanekut oma viimasest 20+ aastast koolitajana, õpetajana, treenerina ja mentorina. Siin on tähelepanek #2.
Õpetamine on olnud osa mu elust nii kaua, kuni ma ennast mäletan. Vanema venna või oma lapsepõlvekodu kamba vanima liikmena oli õpetamine minu jaoks loomulik. Sama loomulik oli see, et need, keda püüdsin õpetada, ei olnud alati valmis õppima. Selles nähtusest allpool juttu tulebki.
Panin kirja 10 õpidisaini tähelepanekut oma viimasest 20+ aastast koolitajana, õpetajana, treenerina ja mentorina. Siin on tähelepanek #1.
Suvi. Jalutame pojaga üle Kuressaare linnuse vallikraavi silla.
„Tornis.”
„Enne seda, mis see suur koht oli?”
„Loss.”
„Jah, just see. Kas sulle meeldis see loss?”
Kuressaares oleme varem käinud, aga linnuses mitte. Kuna aeg on õhtune, siis lossi sisse minema ei hakanud, küll jalutasime ümber selle, vaatasime kahuriterivi ukse ees, kitsaid laskeavasid, tõsteväravat sissepääsu kohal.
„Ei meeldinud. Seal inimesed tulistasid ja tegid igasugu rumalusi.”
Vaevalt kedagi üllatab, et siinkirjutaja on pool oma teadlikust elust tegelenud väitluskunsti viljelemise, arendamise ja õpetamisega. Vähem on neid, kes teavad, et viimase kümne aasta jooksul on väitlustegevus maailmas väga kiiresti kasvanud. Aafrika, Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia on kõige kiiremini kasvavad piirkonnad nii võistlusväitluse kui väitlushariduse osas, aga päris usin kasv on käimas isegi Euroopas.
Nende elementide ühismõjul juhtuski nii, et mind kutsuti kaheks ja pooleks kuuks Kagu-Aasiasse, et sealsete riikide õpetajatele, õppejõududele ja tudengitele jagada meie kogemusi väitlusest, väitluse õpetamisest ja väitlusliikumise arendamisest.
Blogi “Aeg jalutab” sissekannetes olen kirja pannud lugusid ja juhtumisi novembrist 2011 kuni veebruarini 2012 Kagu-Aasia mandriosas kogetust ja tehtust. Enamasti oli tegemist tööreisiga, kuid vahepeal jäi aega ka turistina ringi vaatamiseks. Iga loo lõpus on toodud selle juurde kuuluvad fotod ja videod.
