Inimene õpib kogu elu, ütlevad laulusõnad, ja küllap see nii ongi. Erineb see, mida ja mil viisil õpitakse. Käimasoleva pagulastega seotud ühiskondliku arutelu käigus on kindlasti olnud võimalik õppida. Mina olen palju õppinud pagulaskriisi olemuse ja põhjuste kohta ning ma ei ole selles kindlasti üksi. Teised on õppinud oluliselt paremini demagoogilisi mõjutusvahendeid kasutama.
Loed päevalehtede arvamuskülgesid. Erakondade valimisplatvorme. Kuulad raadio ja tele vestlussaateid.
“Ma arvan, et …” “Meie seisukoht on, et …” “Minu meelest tuleks …”
Kõikjal seisukohad, väited. Väide on intellektuaalse protsessi, eneseväljendusteekonna algus. “Ma ei taha praegu putru süüa,” ütleb laps. See on eneseväljendaja sisekeskkonna kuuldavaks muutmine, millel pole mingit pistmist ümbritsevaga. Olgu kuulajaid üks või üks miljon, ütlemiskohaks koduköök või avakosmos. Väide kõlaks ikka ja igal pool samamoodi – ma ei taha praegu putru süüa. Miks ei taha? Miks just praegu? Millist putru? Kas kunagi tuleb aeg, kui sa tahad süüa? Kas sa midagi muud tahad süüa? Kõik see jääb kuulaja enda mõelda ja otsustada. Neid küsimusi pole ütleja läbi mõelnud. Või kui on, jätab ta need mõtted enda teada, sest siis on hiljem võimalik meelt muuta.
Rootsis, Gotlandi saarel on pea nelikümmend aastat toimunud ühiskondliku arutelu festival Almedalsveckan. Üks hea sõber, kes seal käis, ütles, et tal tuli vaimustusest kananahk ihule, kui ta nägi väga erinevate ühiskondlike vaadetega inimesi omavahel rahulikult ja põhjendatult mitte nõustumas, seejuures siiralt naeratades ja aeg-ajalt südamlikku nalja visates.
Mul endal hakkasid vaimustusjudinad jooksma, kui vaatasin viimati USA presidendivalimiste teledebatti. Loomulikult oli seal demagoogiat, publikuga manipuleerimist ja showmehelikkust, see käib ameerika tipp-poliitika juurde. Kuid kui küsimus nõudis sisulist argumenteerimist, tulid lauale loogilised seisukohad koos kvaliteetse tõestusmaterjaliga. Sama juhtub Briti parlamendis: saadikud kisavad küll ja vehivad kätega, aga seisukohad, mida seejuures esitatakse, on valdavalt väga hästi argumenteeritud.
Ennelõunane tund Tallinna eraalgkoolis. Õpilased joonistavad ja kirjutavad. Teema on “Kelleks ma tahan saada?” Ärimeheks. Lauljaks. Rallisõitjaks. Kosmoseteadlaseks. Programmeerijaks. Tippmodelliks. Südamearstiks. “Aga minu unistus on saada poliitikuks!” teatab heleda kräsupea ja elavate silmadega poisike õhinal ja näitab teistele joonistust, kus üks lipsuga mees seisab paljudest peadest moodustuv
Suvevaheaja eelne koolipäev. Sama kool, samad noored, kuus aastat hiljem lõpetamas 9. klassi. Sama küsimus ka. Biokeemikuks. Reklaamiettevõtte juhiks. Advokaadiks. Sisedisaineriks. Programmeerijaks. Neurokirurgiks. Esseedes kirjeldatakse õppimist välisülikoolides, korterit Pariisis, kauni arhitektuuriga eramuid, luksusautosid, mõnel juhul perekonda. Poliitikuks ei taha enam keegi saada, isegi mitte see väike blond poiss. Tema kirjeldab nüüd ajakirjaniku karjääri maailmanimega majandusajakirjas.
Vaevalt kedagi üllatab, et siinkirjutaja on pool oma teadlikust elust tegelenud väitluskunsti viljelemise, arendamise ja õpetamisega. Vähem on neid, kes teavad, et viimase kümne aasta jooksul on väitlustegevus maailmas väga kiiresti kasvanud. Aafrika, Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasia on kõige kiiremini kasvavad piirkonnad nii võistlusväitluse kui väitlushariduse osas, aga päris usin kasv on käimas isegi Euroopas.
Nende elementide ühismõjul juhtuski nii, et mind kutsuti kaheks ja pooleks kuuks Kagu-Aasiasse, et sealsete riikide õpetajatele, õppejõududele ja tudengitele jagada meie kogemusi väitlusest, väitluse õpetamisest ja väitlusliikumise arendamisest.
Blogi “Aeg jalutab” sissekannetes olen kirja pannud lugusid ja juhtumisi novembrist 2011 kuni veebruarini 2012 Kagu-Aasia mandriosas kogetust ja tehtust. Enamasti oli tegemist tööreisiga, kuid vahepeal jäi aega ka turistina ringi vaatamiseks. Iga loo lõpus on toodud selle juurde kuuluvad fotod ja videod.
Edasi blogisse https://aegjalutab.blogspot.com/
Silmitsege hoolega järgmisi arve – 6, 9, 23, 89, 117, 289. Kas märkate midagi? Number 6 on pisike, tühi ja mõttetu. Number 9 seisab uhkelt kõrgustesse ulatudes. Arv 23 on oma naabritest kõvasti kogukam, samas kui 89 hõljub ringi langevate lumehelvestena. Arv 117 on kena ja sihvakas, kuid 289 ebameeldivalt inetu. Ei? Tõsi, mullegi tunduvad kõik need arvud ühesuurused, ühte värvi ning emotsioonitud. Kuid kui Daniel Tammet, eesti nimega inglane ning maailma enim uuritud ajuga mees, neid arve vaatab, siis näeb ja tunneb ta neid sõna-sõnalt ülalkirjeldatud viisil.
Seisin eile Narva maanteel, Krediidipanga peamaja ukse ees. Ootasin Kristiinat. Minu selja taga ajas ennast püsti panga trepi peal konutanud mees. Astus ligi ja ütles: “Osta palun bomšile süüa.” Nuhutasin kergelt õhku – tundus, et mees pole purjus. Andsin talle natuke raha juhuks, kui äkki tahabki süüa osta. Kuna Kristiina hilines, aga kohtumispaik oli kokku lepitud, jäin edasi samasse kohta seisma. Nähes, et ma ei põgenegi üle jala, asutas mees ennast juttu puhuma.
Käisin detsembrikuus kahe nädala jooksul Koplis narkomaanide süstlaid vahetamas, sõin kringlit koos 150 Harku naisvangiga ja seisin käsikäes Tallinna Vangla 4. tsooni HIV+ kinnipeetavatega. Miks? Mõned nädalad enne seda sõin lõunasuppi Heateo Sihtasutuse vabatahtliku konsultandi Tarmoga. Uurisin, kuidas luua võimalikult hea strateegia HIV-positiivsete narkomaanidega tegelevale organisatsioonile Convictus Eesti. “Elevandiluust tornis head strateegiat kokku panna ei saa. Vaja on lips eest ära võtta, käised üles käärida ja minna kaevikutesse vaatama, mida Convictuse inimesed igapäevaselt teevad,” oli Tarmo vastus.
Kujutlege, et ühel hommikul on kõik Hansapanga töötajad kadunud. Kontorid üle Eesti seisavad tühjana, kvartalisuuruse peamaja koridorides Liivalaia tänaval haigutab vaikus. Mis peamine – kadunud on ka nende panus majandusse.
Õnneks midagi sellist tõenäoliselt Hansapanga 3400 töötajaga siiski ei juhtu. Samas on meil Eestis üle 3000 koduta inimese, 4500 kinnipeetavat, 14 000 süstivat narkomaani. Osad nendest gruppidest loomulikult kattuvad, kuid kõiki neid kokku on siiski mitme Hansapanga jagu. Enamus neist ei panusta midagi meie sisemajanduse kogutoodangusse, vaid on püsivalt sõltuvuses sotsiaalteenustest.