Olen jõudnud üheksanda ehk eelviimase looni sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tähelepanek #9: mida vähem räägid, seda parem.
Üks hea koolitaja rääkis mulle kord, et tal oli oma ülikooli loengu ettevalmistamisega läinud veidi kiireks ja pooleldi käigu pealt mõtles ta tudengitele välja rollimängu, kus tudengid jaotusid pooleks ning pidid omavahel võistlema. Kõik käis loomulikult kursuse teemal. “Loeng” sai tehtud ja hiljem oli just see kohtumine enamiku tudengite lemmik kogu kursuse jooksul.
Palju, palju on neid koole Eestis ja mujal, millega seonduvad soojad mälestused, kus olen käinud väitlusüritusi korraldamas või neil osalemas, teinud koolitusi, andnud tunde. Kaks nende hulgast on aga eriliselt südame külge jäänud – üks asub kaugel Kagu-Aasias, teine aga särab helekollasena siinsamas kalju peal mere ääres.
Käesolev blogilugu on kaheksas postitus sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tähelepanek #8: ole see, mida õpetad.
See postitus on seitsmes sarjas, kus ma kirjutan lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Seekord räägime ruumist ja sellest, kuidas see mõjutab koolitust.
Erinevad e- ja hübriidlahendused on väga tugevalt tulnud pandeemia-ajaga ka Eesti koolitusturule ning jäävad siia kindlasti püsima ka pärast rahvatervise olukorra lahenemist. Siiski, inimesed, kes on harjunud õppima füüsilises keskkonnas, sageli eelistavad seda kasutada ka edasi ja nii ei kao kontaktkoolitused lähemas tulevikus kuhugi. Mõlema puhul aga mõjutab inimeste paigutus õpitulemust.
Üks suur kiitus, üks suur märkus, mõned järelkuulamissoovitused ja palju toredaid festivalielamusi. Üheksas Arvamusfestival on läbi ja nii, nagu igal aastal, ei olnud võimalik veeranditki festivalist kohapeal kuulata, aga eks pärast Soundcloudist kuulan järgi. Mis on tore, sest muidu peaks 363 päeva niisama tühjalt ootama üritust, mis tõstab esile parimat meis – mõtlemise ja mõtete vahetamise oskust. Aeg teha enda vaatepunktist mõned kokkuvõtted.
Üks veidi ära painutatud tsitaat, mis algsel kujul on omistatud Ameerika Ühendriikide ühele asutajale Benjamin Franklinile, kõlab nii: räägi mulle ja ma unustan ära, näita mulle ja ma jätan meelde, kaasa mind ja ma saan aru.
Koolitusel, kus üks inimene seisab ruumi ees ja vuristab teksti, mida teised inimesed siis üles üritavad kirjutada, pole mingit erilist varustust vaja. Iseasi, kas sellist sündmust koolituseks pidada saab, sest vaevalt, et ruumis eriti õppimist toimub.
Kui üritada liikuda järgmisele tasemele – näita mulle ja ma jätan meelde – siis võib juba vaja minna erinevat lisavarustust. Olenevalt sellest, mida ja millega näidatakse, on vajalikud arvuti, digimaterjalid ja projektor või LCD ekraan, kriidid või markerid koos tahvliga, näidatavad esemed, laserpointer osundamiseks, kleepmass jm. Kui nüüd veel arvestada, et valgetahvlile ja pabertahvlile kirjutamiseks on erinevad markerite komplektid, siis kasvabki vajalike vahendite arv juba väikeseks kuhjaks.
Olen jõudnud 5. postituseni sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Vahepeal oli sarjas veidi pikem paus, sest kirjutasin kogemuslugu e-kursuste loomise teemal. Seekord keskendun koolitusel osalejatele.
Üks vana probleem on taas pead tõstnud nüüd, kus koolitused on kontaktide vältimise vajadusest e-kanalisse kolinud. Viimase poole aasta jooksul olen pidevalt tegelenud koolitajate ja koosolekute juhtide ning teiste e-kanalis esinejatega, kelle kõige suuremaks mureks on väljalülitatud veebikaamerad ja rööprähklevad osalejad.
Intelligentsus on kohanemisvõime. Minu teadvuses pärineb see lause ühelt oma kooliaja lemmikõpetajalt. Tänaseks on see saanud sisuliselt möödapääsmatuks alusarusaamaks kõikide jaoks, kes kaasaegsel tööturul konkurentsivõimelisena tahavad püsida, ükskõik kas nõudluse või pakkumise poolel. Tehnoloogilise ühiskonna saabumine on muutuste tempo tõstnud nii kõrgele, et ainult pideva õppimise kaudu suudame muutustega kohaneda. Küsimus seega ei ole, kas koolitusprogrammides osaleda ja neid tellida, vaid kuidas teha seda nii, et koolituse tulemuseks on päriselt õppimine ja seeläbi kohanemisvõime kasv.
Küsin oma koolitustel osalejatelt alati paar päeva enne koolitust mõned eelhäälestavad küsimused, muuhulgas õpimotivatsiooni kohta. Zoomi e-õppeks kasutamise koolitusel osaleja vastas hiljuti nii: “Vajadus ettekandeid, infopäevi ja töötubasid läbi viia on igapäevane. Näen, et vajadus Zoom'i kasutada ei vähene, vaid pigem kasvab.” Jutt on ühest konkreetsest e-õppe läbiviimise vahendist, kuid sama lause võiks rahulikult öelda e-õppe kohta laiemalt.
Me kõik kõneleme nüüd päris sageli veebikaamera ees. Järgnevalt mõned näpunäiteid, kuidas ennast e-esinemiseks ette valmistada.
Eestis olid olemas peaaegu kõik eeldused edukaks kaugtöö tegemiseks, netikaubanduseks, e-õppimiseks ning muul moel virtuaalses maailmas tegutsemiseks juba ammu enne pandeemiat. Tõestuseks on ettevõtted ja inimesed, kes episoodiliselt või püsivalt neid võimalusi kasutasid kas efektiivsuse tõstmiseks või paindlikumate töötingimuste pakkumiseks. Valdava enamiku jaoks tuli vajadus täielikult e-kanalis töötamisele üle minna kevadel siiski ootamatult ja valmisolek selleks nii juhtide ja töötajate oskuste kui süsteemide ja protsesside tasemel oli pigem madal.
See postitus on #4 sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tänases loos tuleb juttu koolitusplaani olulisusest.
