Me kõik kõneleme nüüd päris sageli veebikaamera ees. Järgnevalt mõned näpunäiteid, kuidas ennast e-esinemiseks ette valmistada.
Eestis olid olemas peaaegu kõik eeldused edukaks kaugtöö tegemiseks, netikaubanduseks, e-õppimiseks ning muul moel virtuaalses maailmas tegutsemiseks juba ammu enne pandeemiat. Tõestuseks on ettevõtted ja inimesed, kes episoodiliselt või püsivalt neid võimalusi kasutasid kas efektiivsuse tõstmiseks või paindlikumate töötingimuste pakkumiseks. Valdava enamiku jaoks tuli vajadus täielikult e-kanalis töötamisele üle minna kevadel siiski ootamatult ja valmisolek selleks nii juhtide ja töötajate oskuste kui süsteemide ja protsesside tasemel oli pigem madal.
See postitus on #4 sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tänases loos tuleb juttu koolitusplaani olulisusest.
Käesolev blogipostitus on #3 sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut (mida tegelikult on kokku 13) viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tänases loos kaalume, kas olulisem on koolituse sisu või koolitaja õpetamisoskus.
Korralik koolitus on kallis. Kui koolitusfirma on tuntud ning soovitatud, maksab koolituspäev 1500 eurot. Loomulikult käib selle juurde hulk eel- ja järeltööd mitmete inimeste poolt, nii et see ei ole põhjendamatult kõrge. Tellija poolt on siiski arusaadav üritada gruppi maksimaalselt ära täita, sest nii tuleb kulu osaleja kohta madalam. Nii et kui koolituse pakkuja on öelnud, et grupi maksimaalne suurus on 15 inimest, aga tellija pool vajavad tulemusliku arutelujuhtimise oskust ainult 10 inimest, siis on finantsiliselt loogiline otsida kusagilt ettevõttest veel 5 inimest gruppi juurde. Kõnealusest nähtusest allpool juttu tulebki.
Panin kirja 10 õpidisaini tähelepanekut oma viimasest 20+ aastast koolitajana, õpetajana, treenerina ja mentorina. Siin on tähelepanek #2.
Õpetamine on olnud osa mu elust nii kaua, kuni ma ennast mäletan. Vanema venna või oma lapsepõlvekodu kamba vanima liikmena oli õpetamine minu jaoks loomulik. Sama loomulik oli see, et need, keda püüdsin õpetada, ei olnud alati valmis õppima. Selles nähtusest allpool juttu tulebki.
Panin kirja 10 õpidisaini tähelepanekut oma viimasest 20+ aastast koolitajana, õpetajana, treenerina ja mentorina. Siin on tähelepanek #1.
Hea arutelukultuur põhineb arusaamisel. Mitte ainult arusaamisel sellest, mida Sa arvad, vaid eelkõige arusaamisel sellest, miks Sa nii arvad. Inimeste rahulik üksteisemõistmine keerleb ümber miks-küsimuse.
Mu 5-aastane tütreke kraapis hiljuti terava kiviga ära meie auto külje. Kuigi tundsin sisemiselt tugevat ärritust, küsisin pahameele väljendamise asemel temalt, miks ta nii tegi. “Ma tahtsin sinna naerunägu joonistada. Auto külg oli muidu nii tühi ja igav,” kõlas vastus. Loogiline ja mõistetav, kuna keegi polnud talle kunagi rääkinud sellest, et auto värv kaitseb plekki roostetamise eest ja auto värvi taastamine on aja- ning rahakulukas. Tema maailmas oli tema käitumisel täiesti arusaadav põhjus.
Allolevalt lingilt leiab väikese Youtube videote sarja, kus ma igas osas räägin 7 minuti jooksul lahti mõne olulise aspekti inimestega rääkimise kunstist.
Ühiskonna areng, põhjamaine kultuur ja infotehnoloogia võidukäik on aluseks uuele, argumenteeritud juhtimise kultuurile. Juhtide valik on muutuda või hääbuda.
Argumenteeritud juhtimine vajab oskust otsuseid loogiliselt põhjendada, kasutades seiskohtade toetamiseks näitajad ja muud faktilist materjali. Lisaks tuleb mõelda kiiresti, analüütiliselt ja struktuurselt, kuulates hoolega ka teisi. Kõike seda tuleb teha veenvalt nii suuliselt kui ka kirjalikult. Need oskused peavad olema nii juhil endal kui ka tema tiimi liikmetel. Ühtlasi tuleb ehitada nendele oskustele ka koosolekute-, läbirääkimiste- ja kommunikatsiooniprotsessid.
They were standing on the beach. A thin blanket of clouds was covering parts of the sky towards the horizon. In many parts, the wind had ripped holes into it or torn and blown away bits across the golden sky. Evening sun was hidden behind the clouds for the moment, but bright edges near a hole in the clouds were a clear indication, that it was about to peek through very soon. Sunset was perhaps half an hour away and was promising to be a spectacular sight.
Strong spring wind had whipped the sea into foamy waves. White rabbits, his grandparents had called these waves, when he was a kid in their summer house next to a large lake. Now, white rabbits where running everywhere up and down the beach.
There was a time, in high school, when a number of my friends were reading and praising Terry Pratchett books. I wouldn't touch one. Not because I have something particularly against Terry Pratchett, I don't. Partly, it was because I had developed a somewhat allergic reaction to fiction. We had to read a lot of fiction in literature and English literature classes, most of which I found hard to relate to, if not downright boring. It's never made sense to me, for example, why Steppenwolf is in the compulsory reading list, while Siddhartha and The Glass Bead Game are not. Not only are the latter two superior books, they are also far more interesting. Hence, I heavily gravitated towards non-fiction, going to sleep at night with a copy of Capitalism and Freedom on my bedside table where normal people would keep a bible or a paperback.
