Kujutlege, et ühel hommikul on kõik Hansapanga töötajad kadunud. Kontorid üle Eesti seisavad tühjana, kvartalisuuruse peamaja koridorides Liivalaia tänaval haigutab vaikus. Mis peamine – kadunud on ka nende panus majandusse.
Õnneks midagi sellist tõenäoliselt Hansapanga 3400 töötajaga siiski ei juhtu. Samas on meil Eestis üle 3000 koduta inimese, 4500 kinnipeetavat, 14 000 süstivat narkomaani. Osad nendest gruppidest loomulikult kattuvad, kuid kõiki neid kokku on siiski mitme Hansapanga jagu. Enamus neist ei panusta midagi meie sisemajanduse kogutoodangusse, vaid on püsivalt sõltuvuses sotsiaalteenustest.
Inimesed lähevad läbi pimeda metsa,
üle jäätunud jõe, mööda lumist rada.
Teed neile on näitamas
küünalde kumav ja vonklev jada.
On jõuluöö.
Läheb isa,
poeg õlgadel taskulambiga vehkimas.
Läheb ema,
kes seitsmendat kuud ootab kolmandat poega.
Lähevad üksi ja hulgakesi,
mõni pühalt ja vaikuses,
teised hoopis rõõmsama moega.
On püha öö.
Tähistaevas särab pea kohal kirkalt,
nii kirkalt, et nähtaval väikene vanker.
Läänetaeva võlvil on kerkinud
noore juuspeene sirbina Kuu.
Raja ääres seisab ja minejaid vaatab
iidvana tammepuu.
On rahulik öö.
Mööda maasse mattunud ristikivist,
üles väikesest künkast,
läbi viltuste väravapostide vahelt.
Seal ta seisab, kesk vanade kalmude künkaid
ja ootab, ukse kohal küünlavalguse laik.
Olen kohal, jälle sinuga,
Esna rahulik pühapaik.
