I understand what this book stems from. Carlo Rovelli is one of the foremost theoretical physicists of our time, pun intended. As a co-creator of the loop quantum gravity theory, his work comes close to giving us a complete, unified understanding of the physical world. Being privy to this, his human intellect compels him to share this vision with others. If you have an understanding that has given you peace from the daily suffering and ignorance, but you see others around you continue to suffer, metaphorically or literally, you want to shout the truth to them from the rooftops. This book, I suspect, is his shouting. Luckily, Rovelli is one of the not too many, who has writing and explanatory powers to complement his command of formulae.
Slavisa Pajkic can turn his body into a conductor, an insulator, a heater or an accumulator of electricity, depending on what he wants to be. He has set a Guinness World Record by allowing enough electricity to pass through his body for 1 minute 37 seconds to heat water to boiling point (97 degrees Celsius).
Valede kataloog was an entertaining read. Not entertaining in any conventional sense of the word. It's just that reading the words, written by someone you have spent long evenings drinking tea with, have prayed and meditated together with, it is impossible not to hear him speak the words. Even morbid words take on a certain playful quality when you hear Tõnu's voice speaking them. Like he means them, and he doesn't.
How to Talk About Books You Haven't Read
Pierre Bayard
A psychoanalyst and a professor of French literature at the University of Paris, Bayard advances several types of non-reading and makes the case, that non-reading is far more common than reading and that in order to talk about a book there is no need of having read it. The latter third of the book proposes strategies for discussing books you haven't read.
See on üks kõige sagedamini esitatavaid küsimusi argumenteeritud juhtimise koolitustel. Eestis on üksjagu ettevõtteid ja organisatsioone, kes on suhtlemise tõhustamiseks kogu tiimiga argumendioskused selgeks õppinud ning kelle jaoks see küsimus tiimi-siseselt enam oluline ei ole. Teistes ettevõtetes, kust koolitusele on tulnud üksikud inimesed või väiksemad tiimid, küsitakse seda küsimust nii sisese kui ka partnerite ja klientidega suhtlemise võtmes.
“Hei! Saaks korra kokku, vaja asjad üle vaadata. Neljapäeval kell kolm sobib sulle, ma loodan? Aa, ja kutsu Riina ja Kevin ka kaasa, neil ka hea seda kuulata.”
Kõlab tuttavalt? USAs osaleb keskmine töötaja 62 koosolekul kuus (võrdluseks: loe oma kalendrist kokku). Seejuures 25% kõigist koosolekutest on täiesti ebavajalikud, 75% koosolekute kokkukutsujatest ei ole kunagi saanud koosolekute juhtimise väljaõpet, 73% inimestest teeb koosolekute ajal muud tööd ja 50% leiab, et koosolekud on ebaproduktiivsed. TED on Harvard Business Review jt allikatele toetudes koostanud kõneka infograafika, mis toob muuhulgas välja, et ülalnimetatu tulemuseks USA majanduses on 37 miljardit raisatud dollarit aastas.
Ettevõtete tiimid käivad meeskonnakoolituste raames rippumas, hüppamas, voolimas ja mediteerimas, et ka tööolukordades koostöö sujuvam oleks. Kuhugi maani see ongi hea, kui tiimi liikmed kiiresti ühise keele leiavad, aga liiga üksmeelne tiim on ohtlik.
Umbes 10 aastat tagasi tegelesin uimastisõltlastele suunatud teenuste kaardistamisega Eestis, mille käigus ilmnes, et rehabilitatsiooniteenuseid on puudu. Valdkonnas pikalt tegutsenud MTÜ-l Convictus Eesti oli üldjoontes teada, millist täiendavat rehabilitatsioonikeskust oleks vaja. Asusime Heateo Sihtasutusega nende strateegiat täpsustama ja elluviimist toetama.
Tulemuslikuks toimimiseks meeskonnana on määrav suhtlemisoskus – oskus ennast selgelt ja argumenteeritult väljendada ning võrdselt tähtsana oskus struktuurselt ja empaatiliselt kuulata. Milline on argumenteeritud arutelu koosolekuruumis?
Tegutsesin kunagi organisatsiooni juures, kus ühe valdkonnajuhi töölaual oli teleseriaali peategelase dr House’i raamitud foto. Konkreetse inimese puhul oli küllap tegemist paraja annuse musta huumoriga. Samas on olemas hulk inimesi, kelle täiesti siiras inimideaal ongi misantroopne kangelane. Oma valdkonna geniaalne ekspert, kellega kolleegidel on võimatu läbi saada ning kes sellest vähimatki ei hooli, kuna tema enda peas sünnivad alati parimad lahendused. Teistega läbisaamine on nende jaoks põhiülesannet häiriv lipitsemine.
Suvi. Jalutame pojaga üle Kuressaare linnuse vallikraavi silla.
„Tornis.”
„Enne seda, mis see suur koht oli?”
„Loss.”
„Jah, just see. Kas sulle meeldis see loss?”
Kuressaares oleme varem käinud, aga linnuses mitte. Kuna aeg on õhtune, siis lossi sisse minema ei hakanud, küll jalutasime ümber selle, vaatasime kahuriterivi ukse ees, kitsaid laskeavasid, tõsteväravat sissepääsu kohal.
„Ei meeldinud. Seal inimesed tulistasid ja tegid igasugu rumalusi.”
