Rocca al Mare Kooli ja Kaarli Kooli õpilased saavad vastastikku võtta teise kooli valikaineid. Nii satub ka kõne- ja väitluse valikainesse alati mõni Kaarli Kooli õpilane. Üks mu selle õppeaasta väitlusõpilane, Mairo Kadak (Kaarli Kool, 11. klass), kutsus mu mõned kuud tagasi andma intervjuud nende kooli-sisese taskuhäälingu jaoks. Kuna see ühtlasi oli tema jaoks ka hindeline koolitöö, siis otsustasin nutikat noort meest aidata ning kuna välja tuli palju laiemalt elu ja õppimist puudutav vestlus, siis küsisin Mairolt luba intervjuud ka avalikult jagada. Nii et kui tahad minu ja Mairo mõtterännaku kaasa teha, siis nüüd on see võimalik.

#õpetaja / teaching

#ilukirjandus / fiction

#juhtimine / management

#argument / argumentation

#kogemuslugu / review

#tehnoloogia / tech

#ratas / bicycle

#olemine / be-and-go

#kõnekunst / art of communication

#English

Õppimine on inimeste baasomadus ja aju tahab õppida, rääkis aasta koolitaja 2021 Margo Loor Pärnu Juhtimiskonverentsil oma ettekandes.

Mida rohkem oskusi inimesed omandavad, siis seda paremini töötab Loori sõnul ka aju.

Kuulete aasta koolitaja 2021 ja SpeakSmart kaubamärgi konsultandi Margo Loori esinemist. Ta kõneleb õppimisest ja õpetamisest, räägib sellest, kuidas e-õppest täna kasu saada ja meeskonda juhtida tulemuslikult õppima ning miks suur hulk inimesi peavad tulevikus ümber õppima. Moderaator on Marili Niidumaa.

Edasi saab ettekannet minna kuulama Äripäeva raadio järelkuulamise lehele: https://www.aripaev.ee/raadio/episood/koolitaja-kui-enam-ei-opi-siis-on-haabumine-tulemas

Meie aju on sisuliselt samasugune nagu kiviaja inimestel. Kiviaegne vastsündinu, kes satub meie aega ja ühiskonda ning kasvab siin üles, peaks saama normaalseks tänapäeva inimeseks. Kõik muu ümberringi on aga kardinaalselt muutunud – eluviis, keskkond, suhted, vahendid, kultuur. Oma keskkonnas oli kiviaja inimese ajul võimalik õppida üsna vähe. 21. sajandil eeldame iga koolilapse ja täiskasvanu ajult iga päev enesestmõistetavalt järjest uute teadmiste omandamist. Igaüks meist teab täna tohutult palju rohkem kui teadsid meie kauged eellased ja ometi kõnnime me ringi täpselt samasuguse ajuga.

Kiviaegsetest eelkäijatest eristavad meid meie teadmiste talletamise ja edastasmise süsteemid – suuline keel, kirjasõna, trükikunst ja digisõna. Tänu neile on iga põlvkond saanud võtta kõikide eelmiste põlvkondade teadmised, lisada sinna oma panuse ning seejärel selle edasi õpetada oma järeltulijatele. Me õppisime rohkem kui meie vanemad, kes õppisid rohkem kui nende vanemad, kes õppisid rohkem kui nende vanemad ja nii tagasi. Või ka edasi. Õpetaja ja koolitajana ongi kõige põnevam minu jaoks see, et me ei ole kunagi jõudnud aju õppimissuutlikkuse piirini ei mahulises ega ealises mõttes. Meil pole täna aimugi, kus see piir asub, millal saab aju täis. Võimalik, et sellist piiri ei olegi. Meie teadmiste edastamise süsteemid ja tehnikad on muutunud järjest paremaks ja hämmastaval kombel on aju sellega alati kaasa tulnud. Mida rohkem teadmist me oma ajule esitleme, seda rohkem ta vastu võtab, aru saab ja salvestab.

Iga päev loob inimkond 1 000 000 000 GB (miljard gigabaiti) uusi andmeid ja annab välja üle 6000 uue raamatu. Informatsiooni hulk maailmas kasvab sürreaalse kiirusega. Mõned sajandid või isegi veel pool sajandit tagasi oli juurdepääs sellele infole äärmiselt piiratud. Teadmisi said omandada ainult sobivast sotsiaalsest taustast, sobiva varalise staatusega inimesed ja sedagi vaid juhul, kui nad olid valmis minema andmekandjate ja teadmiste omajate juurde. Täna on kogu inimkonna teadmiste korpus taskus olevast seadmest ligipääsetav kõigile 4,5 miljardile inimesele planeedil, kes on online.

Mõistagi, elektroonilised andmebaasid ja allikad on olemas olnud 20. sajandi teisest poolest, aga sobivas vormis sobiva info leidmine on siiski vajanud tööd ja aega. Isegi 2001. aastal, kui Massachusettsi Tehnoloogiaülikool alustas oma avatud õppevara programmiga, vajas elektroonilisest kanalist teadmiste omandamine õppija poolt üksjagu pingutust, otsimist, selekteerimist ja kureerimist. Viimase kümne aasta jooksul on ka see takistus kõrvaldatud. Mida iganes sa tahad õppida, selle kohta on vähemalt sadu videoloenguid Youtubes ja e-kursuseid Courseras, EdXs, Udemys, Skillshares. Meil on hetk ajaloos, kus kohtuvad väga õppimisvõimeline ja hästi toidetud aju ning globaalne piiramatu juurdepääs kõikidele inimkonna teadmistele õppeks sobivas vormis. See on märgilise tähtsusega ja pretsedenditu moment meie tsivilisatsiooni ajaloos.

Progress, mõistagi, ei peatu. Millised on need õpetamissüsteemid, mis suudaks meie aju õppimisvõimet näiteks kaks korda paremini ära kasutada? Või kümme korda paremini? Ma ei kahtle, et sellised meetodid ja tehnoloogiad on leitavad. Ulmefilmis Matrix nähtud otse teadmiste arvutist ajusse laadimist, mille suunas muuhulgas vist ka ettevõte Neuralink püüdleb, ma täna ette kujutada ei oska arvestades, kui vähe me teame sellest, mis “teadmine” või “oskus” neuraalsel tasandil on või kuidas mälu teadmisi kodeerib. Kuid ma ei kahtle, et mu lapselapsed teavad mitu korda rohkem kui mina täna.

Ma ise hakkasin masinate abil st interneti kaudu tõsisemalt õpetamist läbi viima ca 8 aastat tagasi. Kanaliks oli tookord Skype video kõne, mis võimaldas mul füüsiliselt mängida pisipojaga Viimsi õuepealsel ning samal ajal juhendada Myanmari õpetajaid 9000 km kaugusel argumendiõpetuse teemadel. Hiljem katsetasin teisi kanaleid ja tarkvaralisi vahendeid sh kujutasin ette, kuidas saaks koolitusi läbi viia Second Lifes või teistes virtuaalmaailmades.

12. märtsil 2020 kuulutas EV valitsus välja eriolukorra pandeemia tõttu. Kaks päeva hiljem pidasin õega, kellega oleme paljusid koolitusettevõtmisi koos tegemas ja kes oli SpeakSmarti tegevjuht, Zoomi teel nõu, mida järgmiste nädalatega peale hakata ja kuidas meie oskused saaksid inimestele eriolukorra ajal abiks olla. Otsustasime teha video, mis õpetab Zoomi kaudu koosolekute läbiviimist. Järgmisel päeval salvestasin laste mänguasju kasutades video oma magamistoas ning panime selle Youtube’i üles. Videot vaatas enam kui 10 000 inimest ja selle pinnalt tekkis SpeakSmarti Zoomi kasutamise koolitus, mille läbiviimine sadadele inimestele sisustas väga tiheda graafikuga minu jaoks kogu eriolukorra aja, Samuti aitasid videoõpetus ja koolitused ka paljudel teistel Eesti õpetajatel ja koolitajatel Zoomi kaudu tegutsemise selgeks saada ning oma koolituste, koolitundide ja trennidega jätkata. Sellest tegevusest kasvas välja uus ettevõte Õpidisain, mis pakub täna e-õppe teemalist nõustamist ja teenuseid. 2021. aasta lõpus sain panuse eest koolituse e-arengute eestvedamisel ka “Aasta koolitaja” tiitli.

Minu jaoks on väga põnev unistada ja katsetada, mismoodi aju õpipotentsiaali kasutamine jätkuda võiks. Olen oma eksperimente õpetamise tuleviku osas jätkanud. Mõtisklenud koolis õpilastele tundi andes, individuaalnõustamist läbi viies, täiskasvanute koolitusgrupiga töötades või mõnda e-kursust disainides selle üle, kuidas seesama tegevus näeb välja 50 aasta pärast. Medici effektiks nimetatakse teadmisvaldkondade ristteedel tekkivat innovatsiooni. Näiteks kui klassikalise muusika instrumentidega üritatati esitada metali bändi jaoks kirjutatud muusikat, oli tulemuseks midagi uut, mida ükski klassikaline helilooja polnud varem osanud orkestrile kirjutada. Õppimises oleme samuti ühe võimsa Medici effekti lävel. Ühelt poolt on meil tohutu õppimisvõimega aju ning pika aja jooksul kogutud teadmised selle kohta, kuidas inimesed teadmisi teistele inimestele tulemuslikult edasi saavad anda. Sellega ristuvad kiiresti küpsemaks muutuvad digitaalsed tehnoloogiad ja sealt ristteelt on juba tekkinud hulk täies hoos olevaid liikumisi, aga põnevamad ajad ootavad alles ees. Kergitame siis veidi seda katet.

E-kursused ja massiline personaliseerimine. Courseral, EdX-l ja Skillsharel on kolme peale kokku üle 30 000 e-kursuse. Populaarseimaid neist läbivad sajad tuhanded õppijad. Iga õppija saab seejuures ka teatud ulatuses kohandada kursusel materjali läbimise kiirust, järjekorda või meetodit vastavalt oma eelistustele. Õpikogemuse globaalne skaleerimine madalate kuludega ning samal ajal personaliseerimine sellisel tasemel pole varem olnud võimalik. Seetõttu on e-kursuste kasutuselevõtt hetkel kuum teema ka Eesti ettevõtete jaoks. SpeakSmart ja paljud teised koolituse pakkujad toovad muude koolitusvormide kõrval järjest enam turule ka e-kursuste pakkumisi.

Sama trendijoont jätkates näeme, et koos tehnoloogilise suutlikkusega kasvab ka personaliseerimise võimekus. Lähitulevikus saab iga õppija tehnoloogia kaasabil panna enda jaoks kokku täiesti individuaalse, tema olemasolevast teadmiste tasemest, huvist, vajadusest ja õpistiilist lähtuva õpiraja. Seejuures ei ole õppija piiratud ühegi konkreetse õppeasutusega, sest miks mitte õppida maailma parimalt õppejõult Harvardis või Oxfordis ning ma ei mõtle siinkohal sugugi ainult tudengeid. Rääkisin just hiljuti ühe Eesti tehnoloogiaettevõtte inimestega, kes olid mõned oma töötajad saatnud Harvardisse läbirääkimisoskuse osas ennast täiendama. E-kursuse puhul ei pea keegi Massachusettsisse lendama hakkama.

Õppe dokumenteerimise revolutsioon. Täna on juba lai valik võimalusi ja õppeasutusi, mille juures saab e-kursuseid läbida ning ennast harida ja täiendada. Vajadusel seda kõike aga tõestada on keerulisem. Inertsist peame praegu veel kõrghariduse institutsionaalset omandamist ning selle tõendamist olulisemaks kui näiteks läbitud e-kursuseid. Mitte enam kauaks. Ma ei kuuluta sugugi ette ülikoolide lõppu, ma korraga usun ja loodan, et seda ei juhtu. Kuid juba hulk aastaid tagasi rääkis Inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi mulle oma mõttest, et miks ei võiks igaühel olla “taskus” plokiahelal põhinev, rahvusvaheliselt tunnustatud digitaalne haridusportfell, kus kõik meie läbitud kursused kirjas on, ükskõik kas läbisime need siis keskkooli valikainena, ülikoolis, täiendkoolitusena, iseõppes või muul viisil. Kandideerimisprotsessis osaledes esitaksime CV ja tunnistuste kuhja asemel haridusportfelli. Mis aga ülikoolidesse puutub, siis mõnikord inimesi endiselt üllatab teadmine, et juba tükk aega on olnud võimalik omandada kõrgharidus ka kordagi kodust välja astumata.

Kättesaadavus paraneb hüppeliselt. Keelebarjäär on hetkel üks oluline e-õppe skaleerimise takistus. Jah, sul on valida kümnete tuhandete e-kursuste hulgast, aga seda vaid juhul, kui oskad piisavalt hästi inglise keelt. Samal ajal on automaattõlke tehnoloogia teinud läbi hüppelise arengu. Kuigi hetkel veel kohati kohmakas, on lähiajal võimalik meil hakata kõiki videoid kuulama, slaide vaatama ja tekste lugema oma emakeeles ilma, et me isegi otseselt märkaks, mis keeles originaal tehtud oli.

Liit- ja virtuaalreaalsus võimaldavad hakata õppima distantsilt asju, mida siiani ei peetud võimalikuks või mida õppida oli keeruline. Paljud tegevused vajavad õppimiseks kindlaid tingimusi (labor, tehas) või vahendite käsitsemise oskuseid (golfikepp, kokanuga, pintsel). Seadmete tootjad on sellest aru saanud ja näiteks politsei väljaõppeks on juba loodud liitreaalsuse lahendused, kus õpetavad õiget tulirelva käsitsemist.

Veel ühe olulise arenguna siin on e-õppimine suuresti olnud täna võimalik tavapärase suutlikkusega inimestele. Erivajaduse (nt nägemispuue) korral on olnud kõik valikud kas piiratud või olematud. Ühelt poolt on juba täna e-kursuste hea õpidisaini aluseks erivajadustega inimestega arvestamine (WCAG standard). Teiselt poolt tulevad start-upid nagu Voxmate, kes koostöös erivajadustega inimeste endiga muudavad veebi sisu (sh õppesisu) kõige mugavamal moel kasutatavaks.

Süvavõltsingu (deepfake) tehnoloogia. Ekraanilt teksti lugeda või videot vaadata ei ole ikka päris seesama õpikogemus kui ägeda õppejõu või koolitajaga vahetult (e-)koos olla. Pakun, et 5-7 aasta pärast hakkab tekkima võimalus sadadel tuhandetel inimestel saada maailma parim ekspert oma personaalseks mentoriks samal ajal, kui see ekspert ise näitaks südameoperatsioone teeb või rakette ehitab. Olen juba ammu unistanud, et saaksin oma näo ja häälega virtuaalse avatari saata koolitust läbi viima samal ajal, kui ma näiteks uue koolituse sisu disainin. Tehnoloogia selleks on juba olemas, hetkel on puudu veel lihtsaks rakendamiseks mõeldud töövahendid.

Ideaalse õpetamise algoritm. Lihtsakoeline tehisintellekt on meie igapäevaelus juba kohal ja aitab meil valida muusikat, raamatuid, filme. Keerukam AI sõidutab rõõmsameelsete robotitega meile kohale toitu. Kui tänavatevõrk on meile endilegi tuttav, siis õppivad algoritmid suudavad avastada andmemassiividest seoseid, millistest meil varem aimugi ei olnud. Alphago poolt alistatud maailma parimad go mängijad ütlesid, et arvuti ei mänginud nii, nagu mängivad inimesed. Tehisintellekt oli ise avastanud uudsed, edukad lähenemised ja taktikad. Mis oleks, kui me miljonite inimeste õppimist jälgides koguksime andmeid selle kohta, kui kiiresti, kui tulemuslikult, kui huvitavalt õppimine kulgeb ning laseksime tehisintellektil leida nendest andmetest uusi seoseid, uusi õpitehnikaid ja lähenemisi, mis mitmekordistavad õppimise efektiivsuse? Vajalikud suurandmed on suurematel e-õppe keskkondadel lähiaastatel olemas. Kaua sealt edasi läheb enne, kui me avastame ideaalse õpetamise valemi, ma ei tea. Kindlasti jõuame me aga lähematel aastakümnetele inim- ja tehisintellekti koostöös oluliselt parema arusaamiseni sellest, mis mahus, mis kujul, millal ja mis sagedusega infot õppijale anda ning milline olek (tähelepanu, motivatsiooni jm mõttes) tekitada õppijas nii, et õppimine oleks võimalikult kiire ja tulemuslik.

Tulen lõpetuseks tagasi selle juurde, millest alustasin – me ei tea, kas ideaalse õpetamise algoritmi alusel ajule teadmisi edastades saab aju ühel hetkel täis või skaleerub lõputult kaasa. Meie ajus on 86 miljardit neuronit ja 100 triljonit ühendust nende vahel. Seda viimast on kaugelt rohkem, kui meie lõputus universumis on galaktikaid. Kas on siis võimatu, et meie aju õppimissuutlikkus on samuti lõputu? Avastada õppimise suutlikkuse piire ja arendada selleks vajalikke tehnoloogiaid tundub mulle üks päris hea viis, kuidas meie tsivilisatsioon võiks veeta oma allesjäänud aega siin universumis.

Esmaavaldamine: Äripäeva erileht Koolitus, 03.02.2022.

Homsest vähendan oma alkoholi tarbimist. Uuel aastal hakkan spordisaalis käima. Jaanuarist hakkan hiina keelt õppima. Neid või sarnaseid laused on enamik inimesi mingil hetkel oma elus öelnud. Neid nimetatakse uue aasta lubadusteks isegi juhul, kui need tegelikult aastanumbri vahetumisega seotud pole ning neid on psühholoogias üksjagu uuritud. Nüüd, kus ka tegelik uus aasta on lähedal, tundub igati sobilik korraks vaadata, mis aitab endale antud lubadusi ellu viia.

Uue aasta lubadusi anda on saavutamise mõttes parem kui neid mitte anda. Ühe uuringu järgi saab 46% uue aasta lubadustest täidetud, aga need, kes uue aasta lubadust ei anna, saavutavad oma eesmärgi vaid 4% juhtudest. Kõige sagedamini tehakse uue aasta lubadusi seoses tervisekäitumisega, olgu selleks siis trenniga alustamine, kaalus alla võtmine või millestki kahjulikust loobumine. Tüüpiliste lubaduste top 3 hulka kuuluvad ka õpilubadused. Allpool vaatamegi lähemalt just õpilubaduste eduka elluviimise viise.

Õppimine mõistena katab suure hulga erinevaid inimkäitumisi. Kõndima ja emakeelt rääkima õpime me alateadlikult, koolitunnis tegeleme teadvustatud õppimisega. Kodus raamatuid lugedes või e-kursust läbides õpime iseseisvalt, ülikoolis uut magistrikursust alustades saame osa juhendatud õppimisest. Nende ümber ja vahel on kõikvõimalikke hübriidseid mudeleid. Käesoleva artikli mõttes vaatame justnimelt iseseisvat õppimist, sest selle edukuse määr on oluliselt madalam juhendatud õppimisest. Ajakirjas Science avaldatud artikkel toob muuhulgas välja, et Coursera ja edX e-kursuste lõpuni jõuab vaid 3,13% alustajatest.

Mida siis teha, et ise õppides oma uue aasta lubadused saavutada?

#1 Tähelepanu vajab kaitset. Üks põhjus, miks juhitud õppimine on edukam kui iseseisev õppimine, on seotud tähelepanuga. Meie teadlik tähelepanu on väga piiratud. Kui ei usu, ava Youtube, kirjuta otsinguks “awareness test who” ja saad omal nahal kogeda. Juhitud õppimise puhul ma kaitseme oma tähelepanu segajate eest – istume kindlal ajal auditooriumis või kõrvaklappidega arvuti ees. Iseseisva õppimise puhul on oluliseks eduteguriks samuti oma tähelepanu kaitsmine – pane omale kindel ja regulaarselt korduv aeg kalendrisse ning võimalusel eralda ennast füüsilise keskkonna segajatest. Teiste sõnadega – loo omale koolitusruumiga analoogne olukord.

#2 Aju ei õpi igavaid asju. Istuda uute sõnade nimekirja ees ja neid kuivalt pähe tuupida on üks nigelama tulemuslikkusega õppimise viise. Huvi võib tekkida nii õppimise sisust kui ka vormist, ideaalis mõlemast. Kuna huvi on subjektiivne, siis sisu osas on raskem juhtnööre anda peale selle, et enne õppima asumist mõtle enda jaoks läbi, miks õpitav on sinu jaoks kasulik või mida sa kõige suurema põnevusega õpitava kohta teada tahad saada. Õpimotivatsioon, mis nendele küsimustele mõeldes tekib, võib sind kanda kaugele. Õppimise vormiga on natuke lihtsam. Paku oma ajule sama sisu erinevates vormides. Loe materjale. Kuula videoloenguid. Tee e-kursuse ülesandeid. Lahenda kaasuseid. Ma ise aitan inimestel õppida avalikult kõnelema ja just vormi huvitavana hoidmise mõttes oleme SpeakSmartis loonud nii videoloenguid kui tulnud hiljuti välja kaasustega, mis kõik aitavad iseõppimise põnevana hoida.

#3 Alateadlik õppimine. Meie ajus on väga vana, tõhus ja pingutusevaba õppimise mehhanism. Igaüks, kes on läinud vähese keeleoskusega vastavat keelt kõnelevasse riiki ning on olnud seal rääkimise mõttes sundolukorras, on kogenud, kuidas keeleoskus areneb ilma teadlikult õppimata. Me kõik oleme kogenud alateadlikku õppimist lapsepõlves kõndima või emakeelt rääkima õppides. Suur osa alateadlikust õppimisest käib läbi eeskujude jäljendamise. Teadlikus iseseisvas õppes on nutikas seda mehhanismi ära kasutada. Otsi omale eeskujusid, keda su aju saaks õpitava oskuse osas alateadlikult jäljendada. Jaapani keelt õppides on abiks, kui vaatad jaapanikeelseid mangasid isegi, kui sa neist veel midagi aru ei saa. Vehklemist õppides on kasulik vaadata professionaalseid vehklejaid, sest aju märkab ja jäljendab kaugelt rohkem kui me ise teadlikult aru saame. Eriti kasulik on samal ajal ka lugeda mõne vehkleja elulooraamatut, vaadata vehklemise videokoolitusi, lugeda vehklemisuudiseid ning igas muus mõttes ümbritseda ennast õpitava kohta käiva infoga. Nii võimaldame oma ajul kiiremini korjata kokku elemendid ja luua tervikpilt õpitavast.

#4 Rakenda. Õppimine ilma rakendamiseta muutub kiiresti tüütuks ning jääb pooleli. Õppisin ise koolis 12 aastat vene keelt, aga kuna ma taasiseseisvumisaegse noorena seda väljaspool vene keele tundi kusagil ei rakendanud, siis ma keelt eriti selgeks ei saanud. Hiljem, kui töötades oli vaja hakata vene keeles rääkima ja tööandja juures olnud õpetaja Tanja meid ka hästi palju rääkima suunas, isegi kui käänded läksid valesti, sain omale vene keele funktsionaalselt selgeks. TEDxi videotest suurepäraste kõnelejate vaatamisest või raamatust esinemisoskuste kohta lugemisest on küll abi, aga see on pool muna. Teine pool tuleb, kui paned oskuseid praktikasse ja ideaalis saad selle kohta ka tagasisidet. Kui praktikasse panemise võimalust pole kohe käepärast, näiteks seetõttu, et pole saalitäit publikut, kes su esinemiskatsetusi rahulikult ära oleks valmis kuulama, võta esinemisoskuste kaasused ja proovi neid lahendada. Kui õnnestub, siis on endal ka kindlam tunne juba minna päris reaalsuses proovima. Inglased ütlevad, et proof of the pudding is in the eating (roa väärtusest saab aru süües). Õppimises on sama põhimõte – iseseisvalt õppimine on oluliselt edukam ja püsib põnevana, kui proovid õpitud oskuseid esimestest sammudest alates kohe praktikasse rakendada.

Andkem siis igaüks vähemalt üks uue aasta õppimise lubadus, sest me elame maailmas, kus teadmised on lihtsamini, kiiremini ja odavamalt kättesaadavad kui ei eales varem meie tsivilisatsiooni ajaloos. Iseseisvalt õppides mõningaid lihtsaid põhimõtteid järgides oleme suure tõenäosusega õppimises ka edukad.

Esmailmumine: Hea Kodaniku blogis, 20.12.2021, https://heakodanik.ee/uudised/margo-loor-kuidas-uuel-aastal-oma-opilubadustest-toimivad-harjumused-teha/

Olen jõudnud viimase looni. Panin ühel hetkel kirja 10 tähelepanekut oma viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Seejärel hakkasin neid ükshaaval pikemalt lahti kirjutama. Käesoleva postitusega saab ring täis.

Mind hakkas kunagi huvitama, milline võiks välja näha ühe professionaalse täiskasvanukoolituse protsessi tervikpilt. Võtsin kätte ja panin kirja kõik erinevad osapooled ja nende tehtavad tegevused, mis on kvaliteetse koolituse toimumiseks vajalikud. Õpivajaduste väljaselgitamine kliendikohtumisel. Pakkumise koostamine. Toimumiskoha ettevalmistamine. Eelküsimuste saatmine osalejatele. Joonistasin mudeli, mis sidus erinevad huvipooled ja nende tehtavad tegevused terviklikuks pildiks. Pildile sai kokku veidi üle 70 erineva operatsiooni. Pildi komplekssus üllatas isegi mind, kuid selgitas samas, miks on turul palju nigelalt korraldatud koolitusi ning miks isegi parimad tegijad vahest libastuvad.

Illustratisoon: Koolituse klienditeekond

Mõistagi on maailmas ka palju suurema komplekssuse astmega protsesse. Suure reisilennuki piloteerimine. Inimesel harvaesineva haiguse diagnoosimine. Nendes tegevustes oleme aga võtnud kasutusele palju spetsiifilisi lähenemisi, mis aitavad komplekssusega toime tulla. Piloodil on kokpitis peaaegu iga võimaliku olukorra jaoks kontrollnimekiri, mille alusel olukordi lahendada. Enne päris lennukiga õhkutõusmist on tehtud läbi põhjalik õpe ja suur hulk tunde simulaatoris. Mitu kontrollnimekirja on koolitajal või mitu tundi veedab ta enne virtuaalreaalsuses oma koolitajaoskuseid lihvides?

Loomulikult aitab ülesannete jaotamine erinevate inimeste vahel. Kui koolitaja selja taga tegutsevad koolitusprotsessi juht ja müügijuht, jääb kohe suur hulk tegevusi temal endal vähemaks. Tänapäeval saab paljud tegevused üle anda ka masinintellektile (nt Trainable), mis ei unusta kunagi osalejatele õigel ajal eelmaterjale välja saata või meenutada neile, et nad pole tagasisidele veel vastanud. Endiselt on abi ka kontrollnimekirjadest. SpeakSmart koolitusi tegema minnes leidsin alati ühe kontrollnimekirja oma koolitusvahendite kotist, mis aitas mul kontrollida, et kõik oluline on kaasas ja et koolitusruum saab meie standardi kohaselt ette valmistatud, muusika mängima, visiitkaardid lauale jne.

Kui oled korra elus lennanud Myanmari siselennuliinidega ja elusalt kohale jõudnud, siis vabatahtlikult ilmselt enam sinna tagasi ei lähe. Lufthansa või Finnairi oled aga alati valmis usaldama. Üks piloot sai kuidagi rattad maast lahti ja maha tagasi. Teine pakkus sulle mugava ja turvalise lennu sihtkohta. Koolitajatega on sama asi. Üks pungestab kuidagi materjali edasi anda, aga kogu protsess koolituse ümber on ligadi-logadi. Teine hoolitseb, et kõik 70 sammu saavad iga kord täpselt ja kvaliteetselt tehtud. Hariliku pliiatsi ja teemandi vahe on süsiniku struktuur. Head koolitust ei tee mitte üksnes hea sisu, vaid kogu struktuur, mis koolituse ees, järel ja ümber toimib.

Üks pisike lakmuspaber selle kohta on koolituse ajakavast kinnipidamine. Viimane, kümnes tähelepanek ongi selle märkamise kaudu sõnastatud: lõpeta koolitus lubatud ajal, see on tagasisides ebaproportsionaalselt olulise tähtsusega.

Aitäh kõikidele, kes on sarja lugusid lugenud!

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 03.12.2021, https://www.õpidisain.ee/blogi/10-hariliku-pliiatsi-ja-teemandi-vahe-on-struktuur

Autodidakte ehk iseõppijaid on olnud alati ja igas ajas. Nad on oma teadmised ja harituse saanud põhiliselt ilma (üli)kooli ja kindla õpetaja abita. Üksikud on maailmakuulsad (E. Hemingway, H. Hesse, H. Ford, S. Jobs), rohkem on neid tavainimeste hulgas, aga palju pole neid kunagi olnud. Enamik inimesi on valinud alati juhendatud õppimise tee kellegi targema ja kogenuma käe all, sest iseõppimine on keeruline. Oli keeruline. Viimaste aastakümnetega on see muutunud palju lihtsamaks ning seetõttu on ka juurde tulnud inimesi, kes täiendavad oma teadmisi iseõppimise teel. 

Möödunud aegadel oli iseõppija teadmiste allikaks peamiselt raamat. Stendahli kirjandusklassikas “Punane ja must” õppis peategelane Julien pähe ladinakeelse piibli, kuid teadis samal ajal väga vähe muust maailmast, kuna 19. sajandi alguse Prantsusmaal ei olnud tal tisleri pojana juurdepääsu teistele raamatutele. Õpetamine oli kuni viimase ajani väga piiratud. Teadmiste levikut hoiti kunstlikult kinni gildide, meistrite, sotsiaalsete klasside ja teiste süsteemidega. Sa võisid tahta apteekriks õppida, aga kui sa polnud sobivast perest ja varalisest taustast, siis keegi lihtsalt ei õpetanud sind. 1956. aastal tahtis noor Bruce Lee, hilisem kuulus näitleja ja võitluskunstide meister, minna õppima Hiina võitluskunsti Wing Chun. Teda ei võetud vastu, sest üks tema vanavanematest oli sakslane ja “välismaalastele” oli hiina võitluskunstide õpetamine keelatud. See, et täna on igaühel meist võimalik õppida mida iganes süda ihaldab või rahakott kannatab, on väga hiljuti tekkinud nähtus.

Piiramatu juurdepääs kogu inimkonna teadmistele hakkas kuju võtma 1993. aastast, kui veeb muutus avalikkusele kättesaadavaks. Mõistagi oli (ja on) ka see piiratud tehnoloogia ning ühenduse olemasoluga, aga 28 aastat hiljem elame planeedil, kus pooled inimestest omavad mingil kujul juurdepääsu inimliku teadmise digiteeritud korpusele. Ühtlasi on vanade allikate digiteerimise kaudu ka see korpus ise pidevalt kiiresti kasvanud. 

Viimane suur tõuge teadmiste demokratiseerumisele tuli e-õppimise arenguga selle sajandi esimesel kümnendil. Kui maailmakuulus Massachusetsi Tehnikaülikool MIT teatas 2001. aastal, et nad teevad iseõppimise jaoks tasuta ja avalikult internetis kättesaadavaks kõik oma õppematerjalid, raputas see uudis maailma. 2021. aastal on keeruline kujutada ette arenenud riigi ülikooli, kes ei paku e-keskkonnas tasuta õppematerjale. 

Iseõppimiseks pole niisiis olnud meie tsivilisatsiooni ajaloos paremat aega kui siin ja praegu. Kui tänane täiskasvanu või tema lapsed kasutavad digimaailma ainult meelelahutuse tarbimiseks või teiste inimestega vestlemiseks, siis pole näpuga näidata küll mitte kellegi teise peale. Maailma nutikaimate inimeste teadmised ja lõputul hulgal tasuta õppematerjali on sealsamas ekraanil, kahe kliki kaugusel.

Mismoodi iseõppimine käib? Esmalt tuleb märkida, et igasugune õppimine on ise õppimine, sest ega keegi meie ajusse infot toppida ei saa. Sa võid lugeda parimaid raamatuid või minna maailma parimate õppejõudude juurde, aga kui sa kangekaelselt üritad mitte õppida, siis tuled ära täpselt sama targalt kui läksid. Tänapäevane alusteadmine täiskasvanu teadliku õppimise kohta on see, et kedagi ei saa õpetada. Saab luua keskkonna (kognitiivse, aga ka füüsilise), kus motiveeritud täiskasvanul on endal võimalik õppida. Õpikeskkonda saab lasta enda jaoks luua kellelgi teisel (juhendatud õppimine) või luua selle endale ise (iseõppimine). Nende kahe vahele jääb osaline iseõppimine, näiteks e-kursused – materjali valik ja õpirada on valmis tehtud, aja ja tempo valid aga ise.

Me õpime niisiis alati ja ainult ise, aga meie õppimise eelistused on erinevad. Mõnele meeldib teha trenni treeneri juhendamisel, teisele meeldib üksinda metsas joosta või jõusaalis rassida. Õppimisega on samamoodi. Kumba siis eelistada – iseõppimist või juhendatud õppimist? 

Õpetaja ja koolitaja teevad alati palju eeltööd – võtavad teadmisi usaldusväärsetest allikatest, kohandavad teadmise õppija tasemele, süstematiseerivad ja struktureerivad teadmisi ning mõtlevad läbi, milliste meetodite ning tehnikatega on sobivaim teadmisi omandada või oskusi harjutada. Juhendatud õppimise juurde käib alati ka arengu jälgimine ja tagasiside andmine. Samas on oluline arvestada, et enamasti on õpetaja ja koolitaja ehitanud ühe õppimise teekonna, mis lähtub teatud eeldustest, võibolla ka mõnest kindlast koolkonnast. Seetõttu on juhendatud õppimine alati piiratum, eriti kui õpitakse grupis, kus tuleb arvestada madalaimat ühisnimetajat. Väheoluline pole ka see, et juhendatud õppimine on enamasti rahaliselt kallim. 

Valiku teeb mõistagi iga õppija ise, kuid see valik ei peaks olema kas üks või teine, vaid kui palju kasutada iseõppimist ja kui palju juhendatud õppimist. Näiteks jagan koolituste lõpus alati iseõppimise viiteid ning küsin osalejatelt 3 kuud hiljem, kuidas nad oma oskusi pärast koolitust edasi on arendanud. 

Kui valid iseõppimise tee, tasub teiste õppijate kogemusest üht-teist kõrva taha panna, et õpiteekond edukam oleks. 

** Lähtu huvist ja leia motivatsiooni hoidmise vahendid.** Iseõppimise keerukaim osa on püsivus. Columbia Ülikooli 2018. aasta uuring (F. Hollands, A. Kazi) näitas, et e-kursuste alustajatest jõuab lõpetamiseni keskmiselt 18%. Teised vastavad uuringud (nt MIT 2019) on näidanud veel väiksemaid lõpetamise protsente. Coursera ühe populaarseima, maailma ajaloo kohta käiva kursuse lõpetas ühe uuringu järgi ligi 100 000 registreerunust vaid 0,8%. 

Mõnda lihtsat oskust saab õppida ühe Youtube video vaatamisega. Keerukamate oskuste või teadmiste omandamiseks on vaja püsivust ning sellest jääb paljudel õppijatel vajaka. Seetõttu pannakse ennast kirja gruppidesse ja haridusasutustesse, et tekitada teatav väline sund, sotsiaalne surve õpikaaslaste ja õppejõudude ees auga alustatud teekond lõpuni käia. Üksinda oma arvuti taga olles ei näe keegi, kui õpiteekond katkeb. Loomulikult saab ka iseõppimisel välist motivatsiooni tekitada – uus keel saab kõige paremini selgeks siis, kui on ette teada, et mõne kuu pärast tuleb võõras keelekeskkonnas üksi hakkama saada. Mänguelementide kasutamine, nagu seda teeb näiteks keeleõppeäpp Duolingo, on veel üks võimalus välise motivatsiooni tekitamiseks. Samuti on püsivuse puhul kasuks see, kui leiad mõned sõbrad või kolleegid, kellega koos õppida. Teineteist tagant utsitada ja järje peal hoida on kergem kui sama asja iseendaga teha. Parim õpimotivatsiooni allikas on siiski huvi. Tagumise pingi poisid õpivad innukalt füüsikat, kui nad saavad aru, et füüsika valemid aitavad neil parema wakeboardi rampi ehitada. Asju, mis meie huviga ei seondu, on ajul oluliselt raskem teadlikult õppida.

Arvesta aega sobiva ja usaldusväärse allika leidmiseks. Iseõppija valikute hulk on ainult raamatute ajastust oluliselt täienenud. Võib lugeda (e-)raamatuid, vaadata videoid Youtubest, kasutada õpiäppe, läbida Coursera, Skillshare, EdX, Khan Academy jt e-kursuseid (mis on osaliselt juhendatud õppimine), kuulata podcaste loengutega. Avaliku kõnelemise õpetamisel olen loonud iseseisvale õppijale videokoolitusi, Youtube õpiampse ja kõige värskema iseõppe vormina tulid novembris välja kaasused, mida saab üksi või koos oma meeskonnaga lahendada ning hiljem võrrelda oma tulemust minu pakutud lahendusega.

Arvestades materjali paljusust on üks keeruline küsimus iseõppijale seejuures allika usaldusväärsus. Valdkonda alles õppima asudes on keeruline vahet teha, millise allika on loonud asjatundja ja millise keegi, kes lihtsalt soovib oma materjaliga klikkide kaudu reklaamiraha teenida. Jaapani keelt õppima asudes on pea võimatu teada, kas Play Store’st laetud äpp õpetab sulle jaapani keelt nii, et mõni jaapanlane sinust hiljem ka aru saab. 

Usaldusväärsuse hindamise süsteeme on mitmeid. Esiteks saab lugeda valdkonna kohta koostatud ülevaateid. E-õppimises on kujunenud üheks juhtivaks katusallikaks elearningindustry.com, kes selliseid ülevaateid koostab. Teiseks saab lugeda teiste õppijate hinnangud ja kommentaare. Kolmas ja ehk levinuim meetod on kanda offline maailma usaldus üle online maailma. Kui oled käinud SpeakSmarti koolitusel ja tead, et tegemist on usaldusväärse ettevõttega, võid kindlamalt kasutada ka meie pakutud iseõppimise vahendeid. Mõne organisatsiooniga ei pea isegi olema otseselt kokku puutunud, et toetuda nende mainele. Harvardi ülikooli õppematerjalide usaldusväärsuses ilmselt kahelda pole mõtet.

Materjali kureerimine on üks töö, mille õpetaja ja koolitaja juhendatud õppimise puhul ära teevad. Iseõppijal on vaja seda endal teha. Näeme siin ümberringi ka palju eksimusi, kus inimesed käivad FB live kaudu õppimas igaühelt, kes enesekindla häälega rääkida oskab. Arvestades, et kogu inimkonna teadmiste lihtne, kiire ja odav kättesaadavaks muutumine on nähtusena ainult paarkümmend aastat vana, ei ole imekspandav, et inimkond ei oska sellega hetkel veel hästi toime tulla ja adekvaatselt infot enda jaoks filtreerida ning kureerida. Iseõppijana on oluline teada, et töö usaldusväärse, sinu õpistiilile sobiva materjali leidmiseks võtab aega. Juhendatud õppimise puhul tehakse see sinu eest ära ja sa sageli ei märka seda. Astud kokanduse klassi ja hakkad õppima. Iseõppija päris nii ei saa, et ühel hetkel tuleb mõte õppida sushit tegema ja järgmisel hetkel juba voogab kvaliteetne materjal sulle sobival kujul.

Kasuta alateadlikku õppimist. Kogu õppimine ei toimu teadlikult. Teadlik õppimine on sihipärane kognitiivne protsess, mida inimene oma tahtega juhib. Võtab näiteks ette nimekirja sõnu uues keeles ja õpib need selgeks. Lisaks sellele märkab ja jäljendab meie aju eeskujusid, teeb järeldusi oma kogemustest ning kasutab mitmeid teisi alateadlikke õppimise mehhanisme. Alateadlik õppimine tähendab, et õppija ise ei märka oma käitumise muutust, kuigi objektiivselt vaadeldes on käitumine muutunud. Alateadlikus õppimises ei ole midagi uut, vastupidi, tegemist on palju vanema ja loomulikuma õppimise viisiga. Väga palju lapsepõlves õpitud oskuseid, näiteks emakeele kõnelemise oskuse, omandame suuresti alateadlikult. 

Paljudele inimestele tuleb tuttav ette olukord, et kui esmalt vaadata oma spordiala vilunud tegija (nt oma treeneri) sooritust, siis sooritad ise pärast paremini, ning seda ka juhul, kui ettenäitaja oma tegevust ühegi sõnaga ei kommenteeri. Siin on töös meie ürgne kopeerimisinstinkt ehk monkey see, monkey do. Sama instinkti saab edukalt kasutada ka iseõppija. Avalikku kõnelemist õppima asudes tasub lugeda raamatut, kuulata videoloengut või lahendada kaasuseid, aga samal ajal on kasulik vaadata Youtubest ka suurepäraseid kõnelejaid. Meie aju märkab rohkem ja kopeerib alateadlikult miimikat, parakeelt ja muud, millest meie teadvusel aimugi pole. Tulemusena aga muutume veenvamateks avalikeks esinejateks.

Teadmine ei ole tänapäeva maailmas enam kontsentreeritud üksikutesse raamatutesse ega üksikute õpetajate pähe. Iseõppimine nähtusena on tulnud, et jääda. Ühelt poolt on õpetamine endiselt kunst ja hea õpetaja või koolitaja viib tulemuseni kiiremini ning kergemini kui ainult ise õppides. Teiselt poolt saame ise õppides valida koha, aja, vormi ja mahu ning oleme vabamad oma intellektuaalsetel avasatusretkedel. Parima tulemuse saavutamiseks on kasulik iseõppimist ja juhendatud õppimist nutikalt kombineerida. Mida Sa järgmisena õppima hakkad?

Esmailmumine ajakirjas Director, detsember 2021, link.

Olen jõudnud üheksanda ehk eelviimase looni sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tähelepanek #9: mida vähem räägid, seda parem.

Üks hea koolitaja rääkis mulle kord, et tal oli oma ülikooli loengu ettevalmistamisega läinud veidi kiireks ja pooleldi käigu pealt mõtles ta tudengitele välja rollimängu, kus tudengid jaotusid pooleks ning pidid omavahel võistlema. Kõik käis loomulikult kursuse teemal. “Loeng” sai tehtud ja hiljem oli just see kohtumine enamiku tudengite lemmik kogu kursuse jooksul.

Pealkiri on loomulikult pandud pooleldi muigega, kuid igas naljas on alati terake tõtt. Rõhk on sõnal “räägid” ehk mõte on selles, et kuigi koolitaja, õpetaja või õppejõu peas on enamasti palju tarkust ja südames suur soov seda tarkust edastada, siis auditooriumis istuvale publikule oma mõtteid rääkida on üsna ebaefektiivne meetod. Ometi on just frontaalloeng jätkuvalt kõige levinum meetod hariduses, kõrghariduses ja täiendkoolituses.

Mida rohkem õnnestub koolitusel osalejatele pakkuda kogemust, võtta nad protsessi kaasa ja luua ühiselt õppimist innustavad olukorrad, seda tulemuslikumaks kujuneb materjali omandamine. Ma võin noogutavatele inimestele ilusa retoorika saatel tund aega järjest argumenditeooriat vahutada. Tõe kriteeriumiks on alati esimene harjutus, kus iga osaleja saab oma nahal aru, kui lihtne või keeruline on tema jaoks argumenteeritud mõtlemine ja kus tema arenguvajadused on. Parem siis juba nihutada see harjutus üsna koolituse algusesse.

Postituse alguses jagatud lugu võib jätta mulje, et kui ette valmistada ei viitsi, siis tee harjutusi ja rollimänge. Nii see kindlasti ei ole ja kui tähele panite, ütlesin, et lugu pärineb healt koolitajalt. Harjutuste õigesti läbiviimiseks on oluline, et esmalt oleks siiski olemas teadmine, mille pinnalt ülesannet lahendada (või siis tuleb see ülesande jooksul) ning eriti oluline on pärast ülesande lõppu anda arendavat tagasisidet osalejate soorituse kohta. Just selle viimase eest olen väga sageli saanud hiljem osalejatelt tänusõnu – et harjutus ei olnud harjutuse pärast, vaid õppimist võimaldas just saadud kogemuse mõtestamine minu tagasiside valguses.

Loomulikult ei pea koolituse aktiivsed osad alati olema rollimängud ja harjutused. Osalejatele võib välja pakkuda individuaalseid ülesandeid testi vormis, millegi koosloomes visandamist, väitlemist või minu poolest virtuaalreaalses ruumis õpitu läbiproovimist. Oluline on, et osaleja ei naalduks passiivse kuulajana tooli seljatoele. Iga normaalne aju hakkab niimoodi varem või hiljem tukastama.

E-õppe ajastul on üks mulle sagedamini esitatavaid küsimusi, et kuidas hoida osalejate tähelepanu e-koosolekute ja e-koolituste jooksul. Osalejad kipuvad samal ajal arvutis muid töid tegema või sotsiaalmeediat lugema. Vastus on ikka seesama – ära lase neil seal niisama istuda lootuses, et nad jaksavad pikalt järjest Sinu juttu kuulata. Mõtle välja, kuidas teha õpe nende jaoks aktiivset osalemist vajavaks protsessiks, võta nad kaasa, räägi ise vähem ja tehke koos rohkem. Ma luban teile, et nii ei jää keegi magama ja kõikide tähelepanu püsib koolituse sisul.

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 28.11.2021, https://www.õpidisain.ee/blogi/9-mida-vahem-raagid-seda-parem

Palju, palju on neid koole Eestis ja mujal, millega seonduvad soojad mälestused, kus olen käinud väitlusüritusi korraldamas või neil osalemas, teinud koolitusi, andnud tunde. Kaks nende hulgast on aga eriliselt südame külge jäänud – üks asub kaugel Kagu-Aasias, teine aga särab helekollasena siinsamas kalju peal mere ääres.

Käesolev blogilugu on kaheksas postitus sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tähelepanek #8: ole see, mida õpetad.

Kui ma 2001/2002 õppeaastal esmakordselt Rocca al Mare koolis väitlustegevuste juhendamisega alustasin, ütles kooli asutaja Hannes mulle kord lõunasöögil ühe sellise mõtte: “Sa võid rääkida õpilastele väga palju, nad õpivad ikkagi oluliselt rohkem sellest, mida sa teed ja kes sa oled.” Hannes oli ise tookord ka ühe klassi abiklassijuhatajaks, kui mälu ei peta.

See märkamine on hiljem ikka ja jälle kinnitust leidnud. Ainekavad, õppevahendid, tundide põnev ülesehitus – see kõik on väga tähtis, ent ometi osa õppimist toetava keskkonna “baashügieenist”. Õpetaja saab olla nii koolis õpetajana töötades kui ka Õpetaja olles. Üks põhjus, miks Eestis on haridusega keskmisest märksa paremini, on minu arvates see, et meie koolide õpetajate hulgas on keskmisest palju suurem hulk Õpetajaid. See omakorda tuleneb meie keskmisest suuremast vabadusest, mis õpetajatel koolis on, aga nüüd ma juba hakkan teemast kalduma.

Koolist täiskasvanud õppijate juurde tulles olen kuulnud lugusid koolitajatest, kes rääkides koolitusel üht, näitavad oma käitumisega risti vastupidist eeskuju. Õpetad ajajuhtimist ja lähed koolitusega üle aja. Õpetad küberturvalisust ja logid ekraanil sisse mõnda keskkonda ilma kahetasandilise autentimiseta. Õpetad tervislikke eluviise ja lähed pausi ajal suitsetama.

Täiskasvanud õppijaid huvitab koolitaja isiklik eeskuju sama palju kui koolinoori õpetaja eeskuju. Rääkides üht, kuid käitudes teisiti, tekitab koolitaja osalejates tugeva kognitiivse dissonantsi, kus intellektuaalselt omandatav materjal ja silmaga nähtav eeskuju lähevad lahku. Meie kõige sügavam ja instinktiivsem õppimisviis on jäljendamine. Monkey see, monkey do. Kognitiivse dissonantsi korral võidab enamasti jäljendamine ja koolitusel osalejad ei usu ning seetõttu ei omanda räägitavat materjali.

Koolitajal on alati võimalus oma materjali oma käitumisega kas vähendada või võimendada. Koolitus on osalejatele palju väärtuslikum, kui koolitaja ise elab ja hingab seda tõde, mida ta osalejatele edasi anda soovib.

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 18.11.2021, https://www.õpidisain.ee/blogi/8-ole-see-mida-opetad

See postitus on seitsmes sarjas, kus ma kirjutan lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Seekord räägime ruumist ja sellest, kuidas see mõjutab koolitust.

Erinevad e- ja hübriidlahendused on väga tugevalt tulnud pandeemia-ajaga ka Eesti koolitusturule ning jäävad siia kindlasti püsima ka pärast rahvatervise olukorra lahenemist. Siiski, inimesed, kes on harjunud õppima füüsilises keskkonnas, sageli eelistavad seda kasutada ka edasi ja nii ei kao kontaktkoolitused lähemas tulevikus kuhugi. Mõlema puhul aga mõjutab inimeste paigutus õpitulemust.

Kontaktkoolitused toimuvad füüsilises ruumis ning see ruum ja inimeste paigutus sellest mõjutavad sisulist protsessi. Mida rohkem sarnaneb koolituse keskkond klassiruumile, mida osalejad oma kooliajast mäletavad, seda enam aktiveeruvad osalejates ka kooliaja käitumisharjumused ja hoiakud. Isegi sõnakasutusest ja naljadest on sageli kuulda viiteid koolile ja klassile, käitumismustritest rääkimata. Olen igal võimalikul juhul vältinud teatri- ehk klassiruumi asetust, kus osalejad vaatavad teineteise selgasid, aga ümberringi näen siiski sageli sellist inimeste asetust ruumis. Kuidas ma saan teiste osalejatega suhelda, kui ma neid ei näe? Kui aga interaktsiooni õppijate vahel ei teki, kipub tähelepanu hajuma ja õppimise efektiivsus langema. Lisaks – teineteise taga asetsevate istmeridade korral kipuvad tagumised read jätkuvalt esimesena täituma. Neid, kes tulevad ja istuvad ette ja keskele, kohtab endiselt harva ja pigem nooremate inimeste hulgas.

Kasutades teisi asetusi (lauad ja toolid U-kujuliselt, kohviku stiilis laudkondadena, ainult toolid ringis ilma laudadeta, toolid hunnikus ja inimesed organiseeruvad ise) on oluline jälgida just seda, kuhu sa tahad, et inimeste tähelepanu enim pööratud oleks. Näiteks U-kujuliselt asetatud laudade korral istuvad esimesena ruumi saabunud inimesed sageli risti näoga ekraani poole, kui ekraanile on kuvatud avaslaid. Nii ei pea nad vaatama päeva jooksul ekraanile pööratud peaga. Samas, kui ekraanil toimuv on pigem toetav ja teisejärguline, siis võib inimesed rahulikult paigutada nii, et nad näevad ekraani ainult pöörates ja tähelepanu fookuses on midagi muud, kas koolitaja, mõni õppevahend, pabertahvel vms. Sellisel juhul on kasulik koolituse alguses hoida projektor väljalülitatuna.

Veel üks faktor on see, kui lähedal või kaugel inimesed teineteisest istuvad. Näiteks, kui istutakse üksinda laua taga, kummalgi pool paar meetrit järgmise inimeseni, rõhutab see keskendumist, individuaalset osalemist ja tulemust. Vastupidiselt istumine laudkondadena kas kahekesi laua taga või veelgi enam kohviku stiilis rõhutab protsessi, arutamist, ühiselt osalemist ja tulemuseni jõudmist.

Kogemuslikult on ilmselt paljud märganud, et asetus ruumis mõjutab protsessi õppija jaoks. Esimeses reas ning keskel istuvad õpilased klassis olid tublimad ja rohkem kaasas tunniga kui viimase pingi elanikud ja servades istujad. Distants juhendajaga on oluline, seetõttu olen alati liikunud ruumis ringi. Seda isegi nendel vähestel kordadel, kui olen sattunud väga fikseeritud asetusega ruumi, näiteks ridadena tõusev auditoorium, mille ees on õppejõu pult ning selle küljes juhtmega mikrofon. Kord sellises TalTechi saalis loenguga alustades hakkasin kohe rahulike sammudega ning samal ajal kohtumist sisse juhatades liikuma ruumi keskelt mööda käiguteed üles. Ma ei pidanud minema poole auditooriuminigi, kui tagumistes pinkides sülearvuti kaaned sulgusid ja tähelepanu pöördus meie kohtumise sisule.

Huvitav on see, et ruumi asetus mõjutab mitte ainult õppijat, aga ka juhendajat. Kõnepuldi ja teatri asetusega ruumis kipub koolitaja rohkem loengut lugema, sama inimene samal teemal ümarlaua asetusega ruumis suhtleb oluliselt rohkem õppijatega.

Veelgi enam, värskemad uuringud näitavad, et sama efekt laieneb virtuaalsesse maailma. Koolitus, kus osalejad näevad kas ainult suurt juhendaja nägu või tema jagatud ekraani ja nägu on vähem haaravad ja tulemuslikumad ning rohkem individuaalsust rõhutavad kui need, kus kasutatakse galeriivaadet, selle ümberpaigutamist ning väiksematesse gruppidesse jaotumist.

Õppetulemuste ja ruumi paigutuse (sh virtuaalse ruumi paigutuse) seoste kohta käivatest värskematest uuringutest saab hea ülevaate Yale’i ülikooli Poorvu keskuse lehelt. Soovitan kindlasti vaadata sisse ka lehel viidatud uuringutesse, eriti Francescucci ja Rohani 2019. aasta uuringusse “Exclusively Synchronous Online (VIRI) Learning: The Impact on Student Performance and Engagement Outcomes”.

Ma arvan, et on aeg jätta teatri-stiilis asetus teatrisse ja klassikaline klassiruumi asetus industriaalrevolutsiooni mõjutustega ajalukku ning liikuda uute teadmiste varal edasi maailma, kus viimast pinki, kuhu esimesena koonduda, enam lihtsalt ei ole.

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 31.10.2021, https://www.õpidisain.ee/blogi/7-tagumised-read-taituvad-esimesena