Kolmkümmend aastat tagasi hakati Avatud Eesti Fondi toel andma Eestis väitlusharidust. Tänaseks kõikjale levinud ja ühiskonda sügavalt mõjutanud liikumine alustas väikselt ja mõneti ootamatutest kohtadest.

Kuidas muuta ühiskonna mõtteviisi? Üks retsept on kindlasti selline — tee muutus hariduses, oota mõnikümmend aastat ja korras. Kas käputäis õpetajaid, kes 1994. aasta kevadel Viljandis, Mustlas, Kuressaares ja Tallinnas oma klassi teleka ja videomaki tassisid, teadsid, millist ahelreaktsiooni nad on käivitamas? Ma kahtlen. Mina tol kevadel  9. klassi õpilasena kirjanduse tundi minnes kindlasti ei teadnud, et järgmise 45 minutiga muutub kogu mu elu.

Videokassett läks plastiku klõbisedes mängijasse ja teleri ekraanile ilmusid toogades väitlejad. Poolt ja vastu kõned. Ristküsitlused. Kohtunike kommentaarid. See oli midagi täiesti teistsugust, korraga antiigi hõnguline ja värskusest ning vabadusest tulvil! Koolis oli õpilane ikka olnud käsutäitja. Nüüd korraga terendas võimalus noorena oma arvamust kõva ja selge häälega, lausa lavalaudadelt kõne vormis esitada.

Paar kuud varem olid Pedagoogikaülikooli tudengid ja õppejõud üles filminud esimese eestikeelse näidisväitluse. Veel mõned kuud enne seda oli väike grupp Eesti õpetajaid käinud koos mitmete teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide õpetajatega Budapestis ja õppinud USA treeneritelt väitlushariduse põhialuseid. Nüüd, kaasas Pedas tehtud videokassetid, läksid nad igaüks oma koolis ja oma tunnis õpilaste juurde, näitasid neile filmilindilt väitlust ja küsisid, kes oleks huvitatud proovima.

Selle videokasseti sisu lükkas liikuma midagi salaseltsi taolist. Esialgu oli asjassepühendatuid vaid käputäis,  vähem kui kümnest koolist. Õpiti ja harjutati koos argumendi- ja kõneoskuseid, käidi teineteisel mööda Eestimaad külas sõprusväitluseid tegemas, pandi alused koolide väitlusklubidele. Mitmetes koolides ei tahtnud eriti vanemad õpetajad kuidagi leppida sellega, et noortel mingi oma arvamus on ning julgus ja oskused seda väljendada. Väitlus oli rebel, väitlus oli silmiavav, iga väitlusega füüsiliselt tuntav aju kasv oli joovastav.

Tasapisi hakati näidisväitlustega liikumist laiendama. Uhke tunne oli, kui AEFi teleka ja tumedate klaasidega mugav mikrobuss ette veeres ning algas sõit mõnda teise linna, et sealsetes koolideski väitlustuuled puhuma panna. Meie “peakorter” fondi kontoris Estonia puiestee 10 oli esimene koht, kus me saime Netscape brauseriga hakata mõni aasta varem loodud veebis surfama, et valmistuda osalemiseks  rahvusvahelistel väitlusüritustel. Mitmed meist hakkasid oma koolides toimetama kooliajalehti ja tegema kooliraadiot. Olime pöördumatult sõnavabadusest “nakatunud”.

1998. aastal loodud Eesti Väitlusselts on täna üleriigiline vabaühendus, kelle argumenteerimisele üles kutsuval häälel on arvestatav kaal nii haridusmaastikul, koolitusturul kui ühiskondlikus arvamuskultuuris. Keskkoolide väitluse Eesti meistrivõistlustel osaleb enam kui kuuekümne kooli õpilasi, arutlevat haridust antakse veel palju rohkemates koolides. Aasta suurim väitlusturniir toimub koostöös EV Presidendiga. Argumendi- ja väitlusoskus on muutunud normaalseks osaks kaasaegsest Eesti ühiskonnast. Kas me oskasime sellest unistada, kui esimest väitlusõpikut AEFi kontoris tõlkisime ja toimetasime? Võibolla siis, 1996. aastal, juba natuke oskasime, sest olime näinud teisi, palju pikema demokraatiaga riike, kus argumenteeritud mõtlemisoskus oli normaalne osa inimeseks  olemisest.

Väga ümmarguselt on avatud ühiskonna fondide võrgustik aastakümnete jooksul toetanud Eesti väitlusliikumist kokku ca 2 miljoni dollariga. Selle investeeringu ühiskondlik mõju on olnud tohutu. Täna leiab väitlusoskused paljude Eesti inimeste resümeest alates pooltest Rakett 69 osalejatest kuni ministrite, kultuuritegelaste, juhtivate teadlaste ja suurettevõtjateni. Ühe mitmekümnemiljonilise käibega elektroonikaettevõtte juht ütles mulle mõned aastad tagasi: “Ma tegin ise kooli ajal väitlust ja see oli ülikasulik. Kas Sa saaks palun tulla ja mu ettevõtte juhtkonna ka argumenteeritult väitlema õpetada?” Riigikantselei juures tegutses aastaid kõrgemate riigiametnike väitlusklubi.

Kui oled saanud väärtusliku kingituse, tuleb seda väärtust jagada. Mandalay, Birma. Vientiane, Laos. Tbilisi, Georgia. Chișinău, Moldova. Chiang Rai, Tai. Need on mõned kohad maailmas, kuhu Eesti on jätnud jälje, kus Eesti õpetajad ja treenerid on käinud argumenteeritud mõtlemise ja eneseväljenduse oskuseid edasi õpetamas. Kui ma aastal 2011 esimest korda Birmas käisin, siis valetasin piiri peal, et olen tulnud puhkusele. Tegelikult tegin suletud akende ja uste taga üle terve riigi kohale sõitnud õpetajatele väitlusoskuste koolitusi. Elevus ja entusiasm, mis riskidest olenemata ruumis nende nädalate jooksul valitses, meenutas mulle elavalt meid ennast 90-ndate keskel. Sellest koolitustuurist sai alguse Birma väitlusliikumine, mille liikmed ka täna, verise junta tagakiusamisest hoolimata, vastupanuliikumise kontrolli all olevatel aladel, teinekord pisikestes hüttides keset džunglit, õpetavad Eestist pärit joonistega kohalikele lastele mõtte-, sõna- ja eneseväljenduse vabadust, aga ka sellega kaasaskäivaid oskuseid ja vastutust. Me pole kunagi saadut tagasi maksnud, aga me oleme seda palju kordi edasi andnud ja anname veel. Praegu on oluline aidata uuesti ülesehitada Ukraina väitlusliikumine.

See lugu, päevast päeva edasi elav lugu, mis algas ühest Avatud Eesti Fondi projektist, on Eesti Väitlusseltsi lugu. Kuid ühtlasi on see meie avatud ühiskonna lugu ja meie rahva demokraatlike oskuste lugu. Aitäh, Avatud Eesti Fond ja palju õnne 35. sünnipäevaks!

Esmailmumine: oef.org.ee, 04.04.2025, https://oef.org.ee/teoksil/aef-35

Itaalia söök. Saksa auto. Korea pop. Eesti …? Kakskümmend aastat tagasi oli meil eesmärk ja narratiiv – me olime taastanud iseseisvuse, meist pidid saama eurooplased, me pidime hoidma ja kaitsma oma vabadust NATO liikmelisusega. Riik sai puhtaks koristatud ja ära digitaliseeritud. Me tegime ära! Aga … mis nüüd siis? Üks mees pakkus, et vinname end kümne rikkama hulka. Teine peenhäälestas. Praegu lööme usinasti sõjatrummi. Paljudele aga tundub, et juba üle kümme aasta on eesmärgid laiali ja identiteet hägus.

Olen selleteemalist kripeldamist ärategijate põlvkonnast kuulnud juba hulgemat aega. Sõbra ja kolleegi Eva käest ka, kes on sõna kõige otsesemas mõttes ärategija. 2009. aastal kogus ta Minu Eesti mõttetalgute käigus kokku 20 000 eestlase unistused. Eesti 2035 visiooni koostamise ajal korraldas ta Arvamusfestivalil tulevikku vaatamise lõkkeõhtuid. Paar nädalat tagasi helistas ta mulle sel teemal uuesti ja ütles, et “Nüüd on viimane aeg see Eesti lugu ära teha!”.

Nende sõnadega alustas ta ka tänast vestlusringi, mille teemaks oli Eesti 2050 loo koostamine. Muide, Eval on asjaga tõsi taga, loo koostamise protsess sai täna käima lükatud ja kui kellelgi on soov alates augustist järgmised aasta aega seda projekti juhtida, siis andke mulle märku, sest projektijuht on hetkel puudu.

Istusime mõneteist inimesega paar tunnikest koos, et mõelda, kas ja kuidas teha üks suur narratiiv Eestile aastani 2050. Klassiõde Ede võõrustas meid Vabamus, kuhu Eva oli kokku kutsunud paraja mutionu peo. Lisaks muuseumirahvale veel biosemiootik ja ajateenija, PR agentuuri partner ja dirigent, zooloogist Riigikogulane ja laulupeo pealik.

Mu enda jaoks oli selles vestlusringis osalemine lausa trihhotoomiline. Ühelt poolt on tõendusmaterjal väga selge, et lugudel on suur võime inimesi käivitada, olgu näiteks siis USA 60-ndate Kuule minemine või meie oma taasiseseisvuse algusaja suured teod. Seetõttu ma ka Eva kutsele jaatavalt vastasin ning kavatsen Eesti loo koostamisele edaspidigi kaasa aidata.

Teisalt on selline suur narratiiv, kui ta on edukas, alati kuhugi maani emotsionaalne massipsühhoos, millest ma instinktiivselt eemale kipun tõmbuma. Nagu Zooloog tänases vestlusringis ütles, toetuvad suured narratiivid peaaegu alati lubamatutele lihtsustustele või sulaselgetele valedele.

Kolmandast perspektiivist on Eesti loo otsimine ju seotud rahvusliku identiteedi ja rahvuslusega. Mul on isegi maalasena identifitseerimisega keerulised lood, saati siis veel euroopluse või eestlusega. Kuid pole hullu, kui silmad õige nurga all vidukile tõmmata, saan endale ka selle sildi külge kleebitud.

Muide, ma küsisin Evalt, et miks just 2050. Tuleb välja, et see polegi väga kindlalt paigas. Võiks olla ka 2040 või 2060. Evale lihtsalt tundub, et kui me nüüd praegu lugu ei tee, siis sinnani me (vist tähenduses “Eesti”) välja ei vea. Dirigent arvas, et praegune maailm kukub kokku juba enne 2035. aastat. Ma olen nii Eva kui Dirigendiga valmis kokku leppima, et me ei lepi kokku.

Mis me siis rääkisime? Ei taha ära spoilerdada (eile Kuku raadio eetrist kuuldud sõna). Kui loo koostamiseks läheb, ja selles saavad kõik (eestlased / eestimaalased) osaleda, siis näete-kuulete ise. Ma tahtsin siin jagada kolme mõtet, mis mu peas keerlesid, kui teisi osalejaid kuulasin.

1. Ma olen nõus, et eestlaseks olemise identiteet on hägus. Ma ei ole täielikult nõus, et see on probleem. Ühtsel lool ja identiteedil on kindlasti käivitav jõud, mis paneb saavutama. Kuid see on ühtlasi ka ahistav, sest nii lugu kui identiteet mingis mõttes panevad paika selle, kes on paadis ja kes on väljas. Sündimine ja kasvamine avatud, religioonitus üleminekuühiskonnas on minu jaoks olnud väga vabastav. Saab oma peaga mõelda ja oma südant kuulata, ei pea midagi kohustuslikus korras omaks võtma või nägusid tegema. Täna laua ümber kippusid ka osad mõtteavaldused olema vastandavad a la tehnoloogiline maailm viib meid kriisi, õige eestlane on ikka metsalemb. Kui mu tundlad korjavad üles Eesti 2050 loo suundumise vastandavasse voolusängi, siis jääb mu osalemine pigem üürikeseks.

2. Mu meelest oli laua äärest yoloismi esindaja puudu. Mõtlesin, et äkki Ajateenija võtab kõige noorema osalejana selle rolli, aga ta osutus väga tasaarengu-meelseks. Ettevõtted teevad kehvi otsuseid, kui kõik kõiges tippjuhile kaasa noogutavad, selle on McKinsey ammendavalt tõestanud. Ma pelgan, et see lugu, mida me koostama asume, paneb usinalt kaasa noogutama ainult üht masti eestlased. Vähemalt sinna suunas kippusid need laused täna natuke kaldu olema. Kuid eestlased on nii sõbrad habemikud, kes Lõuna-Eesti võsavahel märssi lohistavad ja ommi laulavad, tublid tööinimesed, kes tõsimeelse patriotismiga laskesuusavõistlusel sinimustvalget lehvitavad kui ka krüptoinvestorid, kes oma V12 Mercedesega, sada rauas, bussireas kihutavad, et Tai lennule jõuda. Kui lugu kellegi neist või mõne nimetamata neljanda külmaks jätab, siis on see poolik lugu. Yoloism ehk siis see mersuvend on kindlasti üks levinud konkureeriv narratiiv sellele, millest täna vestlusringis peamiselt juttu oli.

3. Eesti 2050 lugu ei saa olla üksik saar. On tõeliselt vinge, et Biosemiootik kasvatab omale ise söögikartuli ja Ettevõtja õpib vanaemalt aiapidamist (ma saan parimal juhul hakkama hernepeenra ja ürdikastiga), aga maailma 8+ miljardit inimest, kes järjest enam elavad suurlinna asfalt-maastikel, niimoodi ära ei toida. Tajusin, et üsna mitmed mõtlejad unistasid täna sellest, et Eesti (ja tema lugu) saab olla eeskujuks maailmas. Unistama peab ja see pole üldse halb unistus, kuid unistuseks ta jääbki, kui loo loomisel läheb meelest, et me pole isoleeritud ümbritsevast maailmast, vaid vastupidi, kasvavalt seotud ja vastastiksõltuvad. Kui oleme korraga mures, et maailm on ülerahvastatud ja Eestis iive negatiivne ning eestlasi liiga vähe, siis see on kas omavahel vastuolus või väga egoistlik.

Minu tänane väike panus loo protsessi oli märkamine, et narratiivi niidid-lõngad on äkki eesti inimeste sees juba olemas. Lugu hakkab toimima, kui see on päris ja usutav. Usutavalt mõjub aga lugu, mis kinnitub millelegi inimeste mõttemaastikul, mis on tuttav ja oma. Tulevikust võime unistada ja unistustega seda luua, aga see ei saa olla lahus sellest, kes ja millised me olime ja oleme. Kui need lõngajupid on kokku kogutud, ja see kogumine on igati väärtuslik tegevus, siis tasub tõsiselt kaaluda, kas nad lõngakeraks jättagi või üritada neist narratiivi-kangast kududa.

Kuidas me siis teame, millised me oleme? Mis see rahvuslik “peegel” on, mis eestlasele eestlast näitab? Ma pakun, et kuulamisoskus kärab selleks hästi. Kui hoolikalt kuulata, siis inimesed alatasa räägivad, mis neile omane ja tuttav on. Ma aeg-ajalt olen selle kõrvaga kuulanud ja pakun välja mõned meemid, mille kaudu eestlased ennast mu meelest identifitseerivad. Mitmed neist kõlasid jutu sees ka tänases vestlusringis.

• Eesti on väike, aga tubli (töökas?). See väike on tinglik, sest terriotooriumi poolest, näiteks, on ju palju väiksemaid riike. Kuid mulle tundub, et rahvuslikus psüühes on väiksuse idee tugevalt juurdunud. Millest tuleneb siis painav soov “suureks” saada.
• Eestlane on kange kaelaga. Mitte kangekaelne, aga just kange kaelaga. Me kannatame palju välja, nii kannatuse kui kannatlikkuse mõttes. Oleme ka oma ajaloos palju kannatanud ja välja kannatanud ja see on saanud meie identiteedi osaks.
• Eestlane julgeb istuda murule. Ma tean, ma tean. Siin on nüüd palju neid, kes hakkavad metsarahva juttu rääkima. Ja siis neid teisi, kes ütlevad, et me oleme hoopis ranna- ja mererahvas. Ja nii edasi. Vähimat ühisnimetajat otsides ja muu maailma suurlinlastega võrreldes ma ütleks, et me (veel?) ei karda loodust.
• Eesti keel on ilus. Igat laadi uuringud näitavad, et keel on üks olulisemaid eestlase identiteedi tunnusjooni.
• Eestlane laulab. Mõni laulab seni, kuni jõuluvana põlve peale mahub, teine hauani välja. Ühed hõiskavad laulukaare alt isamaalisi viise taevani, teised mörisevad koos tölludega, kolmandad jorutavad vanematelt õpitud malevalaule lastele unelauluks, aga üks laulmine kõik.
• Eestlane arvab, et tegemine on olulisem kui rääkimine. Meil ei ole käed ilupärast küljes. Me ise ei kipu arvama ega ütlema, et me oleme ägedad. Ajame oma asja. Objektiivselt vaadates tuleb sageli väga ägedalt välja, olgu siis tegu kosmoseinseneri või pereisaga, kes teeb peedist pesumasinale trumli.
• Eestlane ei kummarda (võõrast). Ammusel aal pesime ristimise maha, kui meid sunniti. Tänasel päeval ei jookse naljalt kultusinimeste järel. Maailmastaarid saaksid Eestis rahus puhata, neid ei tuntaks tänaval isegi ära. Teame ise paremini.
• Eestlane hindab haridust. Maa sool ja kõik see PISA-uhkus. Kui Arno isaga koolimajja jõudis…

Eks need meemid kõik natuke keel põses jutt ole, sest nagu ma ülalpool ära märkisin, olen ma see viimane mees rivis, kes eestluse teemal sõna võiks võtta. Aga see on minu blogi, nii et ajan kaela kangeks ja kirjutan, kui tahan :)

Lõpetuseks siis üks küsimus, mille Zooloog täna mu peas tekitas. Ta räntis kõvasti kasvufilosoofiast ja sellest, kui valitsev see inimeste mõtteviisis ja maailmatunnetuses on ja kuidas seda peab mõrandama enne, kui saab uut narratiivi pähe istutada. Jäin mõtisklema, et huvitav, kas võib olla nii, et usk pideva kasvu võimalusse (esmalt siis majanduses, aga mujal ka) tuleb meile kosmoloogiast. Me ju teame, et universum on tohutult suur (ja kasvab pidevalt). Seetõttu mõtlemegi, et ka inimkond võib piiramatult kasvada, sest saame alguses Kuult, seejärel asteroididelt ja lõpuks teistelt planeetidelt alati resursse juurde, kui Maa peal puudu jääb. Või käivad lambda-cdm ja kapitalism ühte jalga juhtumisi? See oleks lootustandvam, sest siis ehk õnnestub kasvuiha ringi pöörata ilma universumi mudeli kallale minemata. Äkki see ongi Eesti lugu 2050? Me ei saa suureks ei rahvaarvult ega vaimult, sest väike olla on väga hea.

Hoiatus! Allolevas tekstis on erinevat tüüpi tundlikku materjali. Nõrgemanärvilistel soovitan loo lugemata jätta.

Mulle meeldib lugeda. Kõike. Luulet. Ilukirjandust. Populaarteadust. Teadusartikleid. Ajakirjanduslikke tekste. Esseistikat, novelle ja romaane. Üks mu soovunelmatest oli kunagi raamatupoodi ööseks luku taha jääda nii, et mul oleks sees 30 aastat aega samas, kui väljas möödub üks öö. Teine oli, et ma saan minna ajas tagasi Aleksandria suurde raamatukokku ja oskan kõiki seal kirjutatud keeli lugeda. Mulle meeldib lugeda. Ühtlasi huvitab mind ka mündi vastaskülg – kui millegi lugemist takistatakse. 

Mõtisklesin mõned päevad tagasi, milliseid raamatuid oma uue aasta lugemislauale valida ja kas võiks võtta ka mõne katusteema. Eelmisel aastal, näiteks, oli mul abiks kunagi Kiira kingitud raamat “501 Must-Read Books”. Muude lugemiste kõrvale võtsin siis sealt seni veel lugemata teoseid ette. Seekord läks mõte keelatud raamatute teemale.

Mis on “keelatud raamatud”? Lääne liberaalsete demokraatiate mõttes on suuresti tegemist ajaloolise nähtusega, sest 21. sajandil on avatud ühiskondades reaalselt keelatud väga vähe kirjandust. Muidugi, ka tänastes ühiskondades on suur hulk kirja pandud materjali, mis on mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks või on strateegilis-militaarsetel, ärilistel või isikliku privaatsuse  põhjustel salastatud. Kui “raamatu” kategooriat seega kõvasti venitada, siis mahuvad sinna nii Wikileaks, Panama paberid, kinnised sotsiaalmeedia seinad ja blogid kui ka tumeveebis levivad isikuandmete kogumid. Minu uue aasta lugemishuvi mõttes ei pidanud ma aga mitte seda silmas.

Verega kirjutatud ja inimnahka köidetud raamatud

Kitsamalt “raamatu” mõiste juurde tagasi tulles võiks siis alustada kõige selgemal põhjusel keelatud raamatutest. Need on raamatud, mis on kirjutatud inimverega või köidetud inimnahka, näiteks A. Houssaye Des destinées de l'ame. Viimaseid on maailmas piisavalt, et nende kohta on isegi kategoorianimetus tekkinud – antropodermilised raamatud. Tänapäevane tehnoloogia võimaldab faktiliselt kindlaks teha raamatu kaanematerjali päritolu ning hetkeseisuga on maailmas teada ca 20 antropodermilist raamatut. Vastupidiselt filmides näidatule ja linnalegendides räägitule ei ole nendeks raamatuteks siiski mitte natsiideoloogilised teosed ega Necronomicon. Enamasti on tegemist anatoomilise sisuga raamatutega, mille autoritel on olnud legaalne juurdepääs surnukehadele. Ühtlasi ei ole antropodermilised raamatud pärit keskaja õõvastavast pimedusest, vaid enamik on kirjutatud ja köidetud 19. sajandil. Kuivõrd ainult ühel juhul on teada, et naha “omanik” on enne oma surma ise palunud oma nahka kasutada raamatu kaanematerjalina, on antropodermilised raamatud eetilises hallis alas ning ühegi raamatukogu avariiulilt neid ei leia. Kuigi otseselt pole tegemist keelatud raamatutega, on ligipääs neile siiski piiratud, kuid seda just andmekandja, mitte sisulise sõnumi tõttu. Kellel põhjalikum huvi tekkis, saab väga hea ülevaate M. Rosenbloomi raamatust Dark Archives.

Verega “allkirja” andmine (eriti kuradile) on müütidest ja muistenditest tuttav ning ka verega kirjutatud raamatutest on liikvel jutte, aga kontrollimisel osutub kirjutusmaterjal alati punaseks tindiks. Üks huvitav erand on siiski enam-vähem kindlalt teada ning selleks on Saddam Husseini verega kirjutatud koraan. Tõele au andes, 650 koraani lehekülge on Bagdadi mošee keldris, klaaskastides ja luku taga, nii et testida ei ole seda olnud võimalik. Kuid diktaatori valitsemisajal raamatu kirjutanud kalligraaf on teada ja elus, samuti teised projektis osalenud inimesed ning nad kõik kinnitavad, et Saddam ise oli nii raamatu “tellija” kui ka veredoonor (paljude aastate jooksul). Luku taga ei hoita teost aga mitte ainult seetõttu, et see on inimverega kirjutatud. Asi on ka kahvlis, millesse see teos valdavalt islamiusulise riigi on asetanud. Ühelt poolt on inimverega kirjutamine islami usus keelatud ning seega tuleks teos hävitada. Teisalt on keelatud ka pühakirja hävitamine. Seetõttu hoitaksegi raamatut hetkel museaalina alles ning ligipääs sellele on väga piiratud.

Ma arvan, et on mõistlik kõnealustele teostele ligipääsu piirata, sest enamiku puhul ei ole võimalik kindlaks teha, kas bioloogilise materjali “omanik” oli nõus selle kasutamisega raamatus. Nende kahe erandi puhul, kus see nõusolek on teada, võiks minu poolest lubada vaba ligipääsu, aga reaalselt otsustavad selle üle muidugi raamatute praegused omanikud. Üldise printsiibina ma arvan, et ei ole väga palju vahet lehmanahal ja inimnahal või kui on, siis inimnaha kasuks, sest inimene saab enne surma anda teadliku nõusoleku oma naha kasutamiseks, lehm aga mitte. Seega, kui korraga peaks oma verega kirjutamine või oma nahka köitmine suureks trendiks muutuma, siis mind jätaks see ükskõikseks. Ma toetan kehalise enesemääramise õigust, seda ka postuumselt. Iga lugeja saab lõpuks ise otsustada oma tunnetuse kohaselt, millist andmekandjat ta on valmis ostma või kasutama. Ma oma lugemislauale valin teoseid ikka sisu, mitte kurioossete andmekandjate alusel, seega antropodermilisi teoseid mu 2024. aasta lugemisvarast ei leia.

Sotsiaalsed, poliitilised ja religioossed tabuteemad

Ajalooliselt on see kõige mahukam osa “keelatud raamatutest” ning minu jaoks ka kõige huvitavam, sest siia kuuluvad just need teosed, mille sisu, sõnu ja mõtet, on peetud nii ohtlikuks, et nende avaldamist, omamist, levitamist ja lugemist on keelatud ja selle eest karistatud. Harvad pole juhtumid, kui karistuseks on olnud surm.

Tänases Eestis saab mõne hiireklikiga osta Anton LaVey “Satanistliku piibli”, kuid see on pigem lääne liberaalse demokraatia kurioosum 21. sajandil ühes maailma kõige vähem religioosses ühiskonnas. Ajalooliselt on katoliku kirik väga kiivalt piiranud raamatu- ja trükiruumi ning suur hulk gnostilisi ja filosoofilisi tekste on olnud keelatud. Index Librorum Prohibitorum, mis keelatud tekstide loetelu sisaldas, ilmus viimast korda 1948. aastal ning selle kasutamisest loobus kirik alles 1966. aastal. 

Samal ajal on teistes religioossetes ruumides olnud keelu all piibel ise ja on tänaseni. Kui oleks võimalik kõiki keelde kokku lugeda, saaks ilmselt piibel läbi ajaloo esikoha. Islamimaailm on erinevate tekstide keelamise järgimises palju rangem. Riyadhi tänavakohvikus mina “Saatanlikke värsse” lauale lahti lüüa ei julgeks. Mõistagi ei tegele usulistel kaalutlustel piiramisega ainult islamimaailm. Näiteks Põhja-Koreas saab ka tänapäeval väidetavalt piibli omamise eest surmanuhtluse. USAs, Utah osariigi koolisüsteemis korjati mõned aastad tagasi samuti kõik piiblid kokku ning piiblilugude õpetamine keelati ära. Veel humoorikamana keelati Austraalia ühe usulise kogukonna koolides aga Harry Potteri raamatud, sest need utsitavat lapsi nõiduma. 

Sotsiaalsetest tabudest rääkides panevad omal ajal keelatud teosed täna pigem muigama, sest keelamisest on tihti mitusada aastat möödunud ja ühiskonna valulävi on liikunud väga kaugele raamatute sisust. “Brave New World” ja “Lady Chatterley's Lover” on kaasaegse pilguga lugedes leebekesed ning “Kärbeste jumal” oli juba minu kooliajal kohustuslikus kirjanduses. Ükski neist pole ammu enam mõistagi keelatud, nad tulevad välja esimese otsinguga Amazonist, Kindlest või Audiblest ning pigem võib öelda, et “keelatus” on müügiargument. Rahva Raamatulgi on oma müüginimekiri “Keelatud raamatud”.

Ma ei ole üritanud saada ja lugeda kõikide maailma riikide kõiki keelatud raamatuid, sest see ei tundu väärtuslik ajakasutus. On täiesti võimalik, et mõnda vähemtuntud, omal ajal keelatud teost ei õnnestu enam kätte saada ei tava- ega tumeveebist. Ma ei ole sellise peale ise sattunud, aga ma kindlasti ei välista seda võimalust. Pigem on sel puhul siiski tegemist avalikkuse leige huviga teose vastu, kui sellega, et sisu oleks tõeliselt ohtlik.

Ideoloogiliselt ohtlikke teoseid leidub siiski ka käesoleval sajandil ning suuresti samadel põhjustel – liiga vabameelne seksuaalsuse, vägivalla või meelemürkide kirjeldamine. Ilukirjandusliku vägivallaga kunstilistel eesmärkidel oleme läänes ära harjunud, kuid kui piir kirjanduse ja tegeliku maailma vahel hägustub, näiteks käsiraamatute näol, siis leiame ka viimase kolme aastakümne jooksul lääneriikides liiga täpsete vägivallavahendi käsitsemise õpetuste eest keelatud teoseid, olgu nendeks siis D. Pentecosti “Put 'Em Down. Take 'Em Out.” noavõitluse õpetus või mõni pommimeisterdamise manuaal.

Mõned aastad tagasi vaatasime Arvamusfestivalil kirjastaja Tiina Kaalepiga Eestis taasiseseisvuse ajal keelatud raamatute nimekirja läbi, aga ei leidnud ühtegi, mis oleks keelatud sisuliste tabude põhjustel. Kõige lähemale on kaasaegne Eesti ühiskond ilmselt kirjandusteose sisulisele keelamisele jõudnud Kaur Kenderi novelliga “Untitled 12”, milles kirjanik tabas korraga nii vägivalla kui seksuaalsuse tabu. Siiski, Kender jäi õnneks kohtus õigeks ja teos on antikvariaadist vabalt ostetav. Arvestades, et see ilmus algselt nihilisti blogis, mille seadmed ei asunud Eestis, oleks keelamine isegi sellekohase kohtu otsuse korral tehniliselt olnud võimatu. Võibolla siin peitub ka üks põhjus, miks lääneriigid teoseid keelama ei kipu. Infosajandil ei ole keeld nagunii lõpuni jõustatav.

Siiski, siiski – mitte kõikide raamatute osas pole ühiskonna tundlikkus jõudnud ära lahustuda. Hitleri “Mein Kampfi” temaatika on jätkuvalt probleemne, seetõttu raamatu kommentaarideta tõlke leidmiseks pidin tegema ühe otsingu asemel kolm ja vaatama 4-5 eri versiooni enne, kui sain selle, mida otsisin. See kõik võttis vaid paar minutit, nii et keelatuks ei saa teost kindlasti pidada, aga ma julgen kasutada sõna “tundlik”. Samale tundlikkusele, aga ilmselt veelgi valusamalt, vajutab “Siioni tarkade protokollid”, mida võiks pidada Eestis poolkeelatuks, kuivõrd omal ajal müümata eksemplarid kohtuotsuse järgselt hävitati. Samas saab raamatut raamatukogust laenutada, aeg-ajalt antikvariaadist osta ja inglisekeelse teksti leiab internetist hõlpsalt. Olenevalt riigist ja ühiskonnast võib jätkuvalt tundlik olla ka näiteks kväärsuhete teema. New Yorgi loomaaia geipingviinide (kellest vähemalt üks hiljem pigem biseksuaalseks osutus) alusel kirjutatud lasteraamatu “And Tango Makes Three” ümber maailmas ülesköetud poleemika oli kohati üks-silm-nutab-teine-naerab-absurdne.

Kes okupatsiooniaega mäletavad, neid ei pane poliitiline tsensuur muidugi kulmugi kergitama, kuid kahjuks pole see sugugi ajalukku jäänud nähtus ega ka Nõukogude Liidu spetsiifiline. Mida absoluutsem on türannia, seda suuremad on piirangud valitseva ideoloogiaga vastuollu mineva kirjanduse suhtes. Tänapäeva Venemaal ei ole mõeldav kirjastada objektiivselt analüütilist raamatut Ukraina sõjast täpselt samamoodi, nagu Nõukogude Liidus ei olnud mõeldav kirjastada Gulagi arhipelaagi. Muide, aktuaalsete sündmuste valguses ma väga soovitan Solženitseni teost (uuesti) lugeda. Venemaa pole muidugi siinkohal kahjuks unikaalne – Hiina, Põhja-Korea, Vietnam, Laos jmt keelavad samuti raamatuid poliitilistel põhjustel. “Diamonds, Dispossession and Democracy in Botswana” autor, Botswana ülikooli professor Kenneth Good saadeti riigist välja valitseva režiimi kritiseerimise eest. 

Kas kõigi nende keelatud teoste hulgas on ka midagi sellist, mida tänase Eesti avatud ühiskond endiselt sisuliselt ohtlikuks peaks? Pigem mitte ja see on maailm, kus mulle meeldib elada. Kindlasti on teoseid, mida kirjastused avaldada ei võta, aga mitte ideede tsensuurist tulenevalt (kuigi mõne sellise teose autorile võib nii tunduda), vaid sellepärast, et raamatule poleks ostjaid või käsikiri on lihtsalt halvasti kirjutatud. Õnneks saab aga e-raamatut igaüks täiesti ise, väga väikeste kuludega kirjastada ja levitada. Olen korra seda proovinud ühe lasteraamatuga, sest  nii oli kõige lihtsam ja kiirem, ja midagi ülemäära keerulist protsessis polnud.  Mulle meeldib elada riigis, kus minu, mu laste, mu kaaskodanike eest ei tehta otsuseid ära, vaid jäetakse kõik ideed lauale, et nendest avatult rääkida, nende nõrkustele või läbimõtlematusele osutada, olgu selleks siis uhhuu-kirjandus või aktsepteerimatus mõne ühiskonna grupi suhtes. Ma tahan elada mõtte- ja sõnavabas Eestis.

Panen postituse lõppu ka väikese valiku erinevatel aegadel eri paigus tabuteemade tõttu keelatud raamatutest. Paljud on juba loetud, kuid näiteks Alex Gino “George / Melissa” on Kindles praegu ootamas.

Õigustehnilised piirangud

Kaasajal kuulub enim teoseid just siia, juriidiliste probleemide tõttu keelatud raamatute hulka, kuid minu jaoks on need ühtlasi kõige vähem huvitavad. Eesti kõige hiljutisem näide on samuti sellest kategooriast. Brigitte Susanne Hundi “Ärahellitatud printsess” ilmumine keelati ära, kuna mõne raamatus oleva foto avaldamiseks puudusid autoriõigused. Hiljem, kui probleemsed leheküljed olid raamatust välja rebitud, tuli raamat müügile ja ka väljarebitud lehed (kust küll probleemsed fotod on ära jäetud) on internetist kenasti loetavad. 

Taasiseseisvumisest alates on selliseid juhtumeid olnud mõniteist, seejuures pole alati olnud aluseks mitte autoriõigus, vaid mõnel juhul ka inimese au riivamine, tema kohta valeandmete levitamine või eraelu kohta andmete avaldamise nõusoleku puudumine. Nii proovis Kelly Sildaru takistada K. Muuli raamatu “Imelaps. Kelly Sildaru lugu” ilmumist, kuid antud juhul ei võtnud kohus hagi menetlusse. Mõnikord piiratakse raamatu juba trükitud tiraaži levitamist ajutise tõkendiga, kuid pärast osapoolte vahel kokkuleppele jõudmist, teose mingil kujul muutmist või kohtuotsust tuleb tiraaž siiski müüki.  Kuigi tehniliselt, ja mõnikord ka sisuliselt, nagu näiteks raamatu “Surnuist tõusnud mehed” puhul, on siin tegemist raamatute ärakeelamisega, siis sellest veel ei piisa, et mul tekiks huvi neid raamatuid lugeda ja siit kategooriast ma lugemislauale midagi ei võta.

Keelatud raamatute muuseum

Keelatud raamatud ei ole muidugi ainult minu jaoks oluline teema. Sõna- ja mõttevabadust armastavaid inimesi on õnneks palju ning raamatute keelamisele tähelepanu juhtimine pole niisiis haruldane. Näiteks on igal aastall kas septembri viimane või oktoobri esimene nädal Banned Books Week, mille raames juhitakse tähelepanu lugemisvabaduse piiramisele maailma eri pooltel.

2022. aasta novembris avatišotlase Joseph Dunnigani eestvedamisel maailma esimene keelatud raamatute muuseum Banned Books Museum. Muuseum ei keskendu ainult keelatud kirjandusele, vaid vaatleb valdkonda laiemalt. Juhtmõtteks on neil: “The Banned Books Museum collects and exhibits banned, burned, and censored books from around the world.” Muuseumi asukoht? Eesti, Tallinn, Munga 2. Ma soovitan neid just seetõttu, et nad ei ole anglo-ameerika ega ka laiemalt läänemaailma kesksed, vaid vaatavad raamatute keelamist üsna globaalse pilguga.

Allpool on siis varem lubatud nimekiri “keelatud raamatutest”. Kas ma selle tulemusena leidsin midagi väga piirekompavat oma lugemislauale? Lugemislauale raamatuid leidsin, aga midagi minu jaoks piiriületavat …. tegelikult mitte. Ja nii ongi hea, raamatuid ega neis sisalduvaid ideid ei peaks keelama. Nendest tuleks rääkida, nende üle väidelda, vajadusel ka kohtus, aga mitte neid keelata. Head uut lugemisaastat!

Elders of Zion Protocols Mein Kampf Saatanlikud värsid Brave New World The Anarchist Cookbook Tropic of Cancer American Psycho Nineteen Minutes Crank Ulysses 1984 Decameron The Cover-up General Inferno Fanny Hill Surnuist tõusnud mehed Candide All American Boys Melissa (George) The Absolutely True Diary of a Part-Time Indian Elmer Gantry Alice imedemaal Naked Lunch The Satanic Bible Book of Enoch 451 Fahrenheit Speak Lolita I Know Why The Caged Bird Sings Justine The Bluest Eye Catcher in the Rye

Sama pealkirja kandis sel suvel Paides üks Arvamusfestivali arutelu, mida huviga kuulama läksin. Arutelu tundus seda intrigeerivam, et laval oli kauaaegne riigikogu liige ja esimees Eiki Nestor. Sain kuulda väga huvitavat arutelu, aga sellest, mis pealkirjas lubatud, räägiti kahjuks üsna pinnapealselt ja lühidalt arutelu alguses.

Poliitilised sündmused maailmas on demokraatiaga seoses tekitanud ühe tondi ja selle tondi nimi on otsedemokraatia. Populistlikud liikumised nõuavad igal pool rohkem rahva hääle kuulamist ja selle vormina mõeldakse enamasti Šveitsi stiilis referendumitele. Samas ei anta aru, et üks Šveitsi referendum ning näiteks Brexiti hääletus Suurbritannias on omavahel erinevad nagu öö ja päev. Esimesel puhul on tegemist sügavalt juurdunud traditsiooniga, kus inimesed on harjunud hääletatavasse teemasse süüvima ning kus pikalt enne hääletust saadetakse neile põhjalik, erinevate osapoolte vaateid arvestav argumenteeritud eelmaterjal. Teisel puhul esitasid populistlikud liidrid kampaaniate kaudu sloganeid ja valesid rahvale, kes ei ole harjunud regulaarselt referendumitel käima.

Otsedemokraatia tondi tõid panelistid lavale ka Paides ning asetasid selle binaarse valikuna parlamentaarse esindusdemokraatia kõrvale. Pilti selliselt esitades ei olnud loomulikult vaja väga pikka aruteluaega järeldamaks, et kaalukauss langeb ka edaspidi esindusdemokraatia kasuks ning et riigikogu ei kao kuhugi. Elu läheb alati põnevamaks, kui uurida põhjalikumalt, kas binaarsed valikud ikka on nii must-valged kui meile näidatakse ning kui ei ole, siis mida põnevat võib leida nende skaala otspunktide vahelt.

Kuivõrd antiigilik vabade meeskodanike keskväljakul debateerimine ja hääletamine ei olnud linnriikidest suuremal skaalal enam ühel hetkel teostatav, arenes demokraatia üsna loomulikult esindajate valimise ning hiljem nende professionaliseerumise suunas. Sealt siis parteid ja karjääripoliitikud. Nüüd, infotehnoloogia tuleku ja laialdase juurdepääsuga ühiskonnas, on meil vähemalt tehniliselt uuesti võimalik kõikide kodanike osalusel ühiskondlikke küsimusi läbi arutada ning ühiselt otsustada. Teiste sõnadega – tehniline vajadus teha asju läbi esindajate kukkus esmalt ära majanduses, kus vahendajad lõigati väärtusahelatest välja, ja on nüüd jõudmas riigijuhtimisse. Küsimus on, milline saab olema mudel, mis annab kodanikele otsesema ligipääsu ühiskondlikule otsustamisele.

Teine huvitav küsimus on see, et kui majanduses on tehnoloogia oluliselt aidanud kaasa globaliseerumisele, siis kas sama toimub valitsemises? 20. sajandi teisel poolel pöördus iga reisida sooviv inimene oma kohaliku reisibüroo või -agendi poole, kes ostis lennupiletid, broneeris hotellitoad jne. Täna läheb nii inglane, eestlane kui indoneeslane ise expedia.com’i lennupiletite järgi ja broneerib booking.com’i kaudu toa. Kohalike reisibüroode kui esindajate või vahendajate äri on kõvasti vähenenud. Demokraatia ja valitsemine näevad hetkel veel eri riikides väga erinevad välja, ühte domineerivat mudelit või platvormi selleks tekkinud ei ole, aga töö sinna suunas on alanud.

Paides arutelu kuulama minnes lootsin just seda mudeli otsingut, valitsemissüsteemide skaala kammimist asjaga kursis olevate ja väga intelligentsete inimeste poolt. Paraku läks nii, nagu sellisel puhul sageli – tänase mudeli praktiseerijad alahindavad muutuste olulisust ning otsivad viise, kuidas muutuseid väiksemate korrektuuride tegemiseks ära kasutada. Arutelu oli põnev, aga rääkis valdavalt sellest, kuidas parlament saaks oma tööd infotehnoloogia abil efektiivsemalt teha. Kui Uberi ja Airbnb näited meile midagi on õpetanud, siis äkki seda, et inimesed ei otsi uuest tehnoloogiast sageli asjade marginaalselt paremini tegemise viisi, vaid hüppelist muutust. Kasutajad ei tahtnud äppi, mis aitaks neil dispetšeriga veidi paremini suhelda, nad tahtsid dispetšeri vahelt välja jätta ja ise näha, kus autod liiguvad ja millist tellida saab. Võibolla ei taha me ka kodanikena äppi, mis aitab meil parlamendiga natuke paremini suhelda, aga sellest see arutelu Paides käis.

Proovime siis korra mõelda, mismoodi võiks vähemalt Eestis välja näha see kogukondade ja ühiskonna demokraatliku valitsemise mudel, mis ei ole veidi efektiivsem riigikogu ega ka palju rohkem referendumeid meile kuulsust toonud e-valimiste süsteemi kaudu, vaid midagi nende vahel või kõrval. Ma küll tõin ülevalpool ärimaailma platvormide näiteid ja olen veendunud, et tuleviku suunda näitavad nad õigesti, kuid ma ei taha neid kindlasti idealiseerida. Oleme täna teadlikud paljudest probleemidest, mis nende platvormidega on kaasnenud. See aga loob meile võimaluse õppida ja paremini teha, kui meie kogukondade ja ühiskondade demokraatlik valitsemine e-keskkonda kolib. Teame juba täna, et kogukondliku otsustamise tegemine Facebooki grupis ei ole hea mõte.

Eestis on mõned korrad toimunud rahvakogu. Rahvakogu mudel on iseenesest selge:

• Esmalt tuleb püstitada küsimus või valdkond, näiteks erakondade rahastamine või väärikas vananemine, ning selle kohta veidi taustainfot anda.
• Järgneb avatud ideekorje, kus kõikidel kodanikel on õigus esitada ettepanekuid asjade paremaks korraldamiseks, ning juba esitatud ideede üle avalikult arutleda ja neile toetust avaldada. Järgmisesse faasi liiguvad ainult piisava toetuse kogunud ideed.
• Kolmanda sammuna tuleb ideed sorteerida ja grupeerida ning toimunud arutelu pinnalt ettepanekud selgelt ja täpselt sõnastada.
• Nüüd tuleb Šveitsiga analoogne samm, kus ideede taha tuleb luua taustainfo ja argumentatsioon, mis on ühe või teise lahenduse kasutuselevõtmise eelised ja puudused. Esimese rahvakogu puhul tegi seda näiteks mõttekoda Praxis.
• Seejärel kutsutakse kokku juhuvalimiga hääleõiguslike kodanike hulgast valitud esinduslik rahvakogu. “Kokku kutsumine” ei pruugi tänaste tehnoloogiliste võimaluste puhul tähendada füüsilist kogunemist, vaid näiteks sisselogimisõigust arutelukeskkonda.
• Rahvakogu arutleb ettepanekute üle ning lõpuks hääletab kas ettepanekud maha või seadusloomesse.

Meie rahvakogud seni olnud ühe valdkonna kesksed ning ajaliselt ühekordsed. Rahvakogu toetuse saanud ettepanekud on edasi liikunud riigikogusse, kuna rahvakogul kui sellisel ei ole Eesti põhiseadusliku korra järgi kohta seadusloomes. Kujutame nüüd aga ette teistsugust olukorda. Teeme esimesena sellise muudatuse, et anname rahvakogule päriselt seadusloome õiguse ehk rahvakogus toetuse saanud ettepanekutest saavadki seadused või seaduste muudatused. Seaduse teksti koostavad endiselt loomulikult oma ala asjatundjad. Teise muudatusena kutsume rahvakogu kokku mitte konkreetse teema arutamiseks, vaid konkreetseks ajaks, näiteks pooleks aastaks. Rahvakogus osalemine on tasustatud kodanikupalgaga, sellest keeldumine on lubatud ainult teatud mõjuvate põhjuste korral. Tegemist oleks samasuguse kodanikukohusega, nagu on USAs vandekohtunikuna tegutsemine.

Inimesed ju ei saa osaleda, neil on vaja tööl käia? Kui on vaja minna kaitseväe kordusõppustele, siis riik tasub selle aja eest inimesele ning tööandjal on kohustus ta kordusõppustele lubada. Loomulikult on tegemist palju lühema perioodiga, aga midagi pretsedenditut ega võimatut selle juures ei ole. Pealegi ei vaja rahvakogus osalemine füüsilist eemalviibimist, kuna töö käib citizenos.com või rahvaalgatus.ee laadse online-keskkonna kaudu. Samuti ei võta aruteludes osalemine pidevalt 100% inimese ärkveloleku ajast.

Inimesed on ju rumalad, hääletasid Brexiti poolt? Eesti esimese rahvakogu eel olid kõik kindlad, et rahvakogul leiab toetust presidendi otsevalimise ettepanek. Selgus aga, et kui inimestele kirjeldada ära nende ühte- või teistpidi otsustamise tagajärjed, selgitada ausalt lahti otsuse sisu ja anda neile reaalne vastutus tehtava otsuse eest (erinevalt näiteks arvamusküsitlusest, kus mingit vastutust ei ole), siis on ka juhuvalimiga kokku kutsutud inimesed võimelised tegema ratsionaalseid ja argumenteeritud otsuseid. Eelduseks on korralik taustatöö, professionaalne arutelujuht või – keskkond, isiklik vastutus ja võimalus süveneda. Riigikogu liikmele me suudame selle kõik tagada ning ka seal ei ole kaugeltki kõik avaliku valitsemise professionaalid, vaid tulevad oma kirjudest haridus- ja kogemustaustadest.

Riigikogu teeb ju nii palju otsuseid, rahvakogus ei ole keegi täiskohaga tööl ja ei jaksa nii paljude küsimustega tegeleda? Esiteks ei pruugi riigikogu ära kaduda. Me võime tuua sinna kõrvale nö “teise kojana” rahvakogu ning anda printsipiaalsemad otsused ja rahva käest tulnud algatused aruteluks sinna samal ajal, kui riigikogu tegeleb tehnilisemate küsimustega (nt “Eesti Vabariigi valitsuse ja Jaapani valitsuse vahelise töötamisõigusega turismi kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu”). Teiseks ei ole kindel, et nii palju seadustloovat tegevust üldse on vaja, kui riigikogu täna teeb. Liigse seadusloome probleemile Eestis on juhtinud tähelepanu teiste hulgas näiteks õiguskantsler Ülle Madise jai riigikontrolör Janar Holm.

Regulaarselt roteeruv rahvakogu, kui see toimiks riigikogu asemel, mitte selle kõrval, kaotaks ära vajaduse iga nelja aasta tagant valida omale esindajaid riigikogusse. Mis omakorda kaotaks vajaduse valimiste ja valimistsüklite järele ning vähendaks oluliselt parteide kui võimu dispetšerite rolli ühiskonnas. Kui nende kaudu enam oma tahtmist seadusteks lobistada ei õnnestu, kaob ka ettevõtete intensiivne huvi parteisid toetada. Inimesed võivad maailmavaate alusel endiselt MTÜ-desse koguneda ja me võime neid ühendusi endiselt ka erakondadeks nimetada, aga neil ei oleks sellist keskset rolli ühiskonnas nagu täna. Loomulikult oleks neil, võrdselt kõikide teiste kodanikega, õigus teha ettepanekuid rahvakogule. Selle kõrval peaks eksisteerima ka teine, professionaalsem õigusloome ettepanekute kanal, mille kaudu ministeeriumid saaks teha oma ettepanekuid. Kuid sarnaselt USA kohtusüsteemile, kus professionaalne prokuratuur paneb küll kaasuse kokku, kuid peab selle siis tegema piisavalt selgeks ja veenvaks tavakodanikest vandemeestele, peaks ka meie mudeli puhul ministeeriumite ettepanekud läbima avatud ideekorje faasi ning koguma piisava toetuse kodanikelt.

Oluline ongi tähele panna, et selle mudeli puhul küll regulaarseid valimisi ei toimu, aga lisaks ettepanekute tegemise õigusele ei kao ka kodanike hääleõigus kuhugi. Vastupidi, kui seni oleme saanud oma hääle “ära anda” kord nelja aasta jooksul, siis nüüd oleks avatud ideekorje faasis meil pidevalt võimalus ettepanekute osas hääletada. Näiteks võiksid ideekorjest edasi liikuda ettepanekud, mis on saanud vähemalt 10 000 kodaniku poolthääle ning kus poolthäälte arv ületab vastuhäälte arvu.

Kas see tähendab, et ma kodanikuna peaksin iga päev käima rahvakogu äppi vaatamas ja ettepanekuid hääletamas? Mitte ilmtingimata. Siin tuleb meile appi lähenemine, mida on hakatud nimetama valgdemokraatiaks. Nimelt saaksin ma oma häält delegeerida. Kõikides meditsiinivaldkonna ettepanekutes delegeeriksin oma hääle püsivalt sõber Andreasele, kes on arst. Vajadusel saan oma delegatsiooni muidugi igal ajal tühistada. Puhkusele minnes annan kaheks nädalaks kõikides küsimustes hääletamise õiguse oma õele, kellega mõtleme maailmast üsna sama moodi. Puhkuselt naastes võtan oma hääle jälle tagasi. Võimalik, et aeg-ajalt delegeerib keegi oma hääli ka mulle, aga teada ma sellest ei saa, et vältida häälte teadliku koondamise võimalust. Samuti, kui mulle peaks soovima oma häält delegeerida rohkem kui 1% hääleõiguslikest inimestest, keelduks süsteem seda tegemast samal eesmärgil. Valgdemokraatia tähendabki häälte pidevat liikumist inimeste vahel vastavalt teemale, kompetentsusele ja osalemise võimalusele, aga ilma kontsentratsioonipunktide tekketa.

See väike artikkel ei ole loomulikult mingi detailne plaan põhiseaduse muutmiseks. Loodetavasti on see visand ja näide ühest võimalikust alternatiivsest mudelist, et kutsuda lugejat üles päriselt mõtlema, mis jääb esindusdemokraatia ja otsedemokraatia vahele ja kas me suudame luua mudeli, millesse me usume piisavalt, et selle mudeli alusel juhtida oma riiki. Kui suudame, siis võime selle proovimist alustada ju ka linna tasemelt või variriigikoguna.

Kõik, mille saab muuta digitaalseks, muudetakse digitaalseks, nii et täiesti kindlasti teeme me oma otsuseid 21. sajandi keskel teisiti, kui tegime 19. või 20. sajandi keskel. Ma ise väga loodan, et me jääme demokraatliku mudeli juurde, kuigi esindusdemokraatia kriisid on sügavad ja näiteks globaalse soojenemisega tõhusalt tegelemiseks on vaja nii kiireid ja jõulisi otsuseid, et demokraatia kipub autoritaarsemate otsustusmehhanismide kõrval vägisi kaotusseisu jääma. Lugesin just hiljuti ajakirja New Scientist kolumni, kus toimetaja ütles, et talle endalegi mõneti ehmatavalt on ta avastanud, et kui valikuks on kas hoida demokraatiat ja vajuda tsivilisatsiooniga vee alla või ohverdada demokraatia ja päästa tsivilisatsioon, siis ta valiks viimase kasuks. Maailmas, kus Hiina on mitmete rohetehnoloogiate (nt transpordi elektrifitseerimine) esirinnas, ei ole see valik nii kunstlikult püstitatud, kui võiks esmapilgul arvata.

Võib vabalt juhtuda, et sellest, kas ja kuidas me suudame Eestis luua, testida ja edukalt maailma laiendada e-demokraatia lahendusi, sõltub demokraatia kui süsteemi säilimine laiemalt. Ilma asjata ei ole isegi Šveitsi delegatsioonid käinud kordi ja kordi Eestis uurimas, kuidas e-demokraatia toimida võiks. Nad näevad, et offline-maailmas oli nende mudel eeskujulik, aga uue põlvkonna jaoks pole see enam rahuldav. E-teenuste osas suutsime globaalselt eeskuju näidata, on aeg seda edulugu e-demokraatia osas korrata. Oleme praegu Citizen OS Sihtasutuse juures loomas rahvusvahelist võrgustikku inimestest ja organisatsioonidest, et nendel teemadel ühiselt mõelda. Võtke ühendust ja tulge mõelge kaasa!

Esmailmumine: err.ee portaalis 11.11.2019, https://www.err.ee/1001718/margo-loor-eesti-ilma-riigikoguta-kas-esindusdemokraatia-aeg-on-labi

#õpetaja / teaching

#ilukirjandus / fiction

#juhtimine / management

#argument / argumentation

#kogemuslugu / review

#tehnoloogia / tech

#ratas / bicycle

#olemine / be-and-go

#kõnekunst / art of communication

#English

See link below post for English text.

Tehisintellekt ja infotehnoloogia laiemalt ei ole väärtusneutraalsed. Hiina valitsejate käes muutuvad need kodanikuõiguste vastu suunatud relvaks, Pariisi linnavalitsuses aga demokraatiat edendavaks tööriistaks, kuid olemuslikult on IT antidemokraatlik. Tänapäeva noored peavad välja mõtlema, kuidas sellest olemusest nutikalt mööda hiilida, kui me tahame demokraatiat hoida.

Õpetan gümnaasiumis kõne ja väitluse valikainet. Paljudel õpilastel on viimase aasta jooksul tekkinud usk keelemudelitesse[1]. Kui küsida neilt küsimus või püstitada probleem, toksitakse see ChatGPT aknasse ja loetakse sealt ette vastus, uskudes, et see ongi parim lahendus.

Tegelikult ei saa ChatGPT meie eest probleeme lahendada, rääkimata demokraatlikust otsustamisest. Seda kahel põhjusel. Esiteks on see liiga rumal. Niisama lobisemiseks või ehk mõne lühema teksti koostamiseks on see tore vahend, aga kes on proovinud selle abil mingitki tõsisemat tööd teha, on kiiresti kohtunud tehismitteintelligentsusega. Mul on vaja sageli toimetada transkribeeritud tekste loetavamaks. Olen koostanud ChatGPT töökäsu (ingl prompt), mis sisaldab kuut toimetamisreeglit. Tulemusi vaadates näen sageli, et mõnda reeglit ei ole järgitud. Kui sellele tähelepanu juhin, saan ilusa vabanduse ja uue tulemi, kus mõnikord on kõiki reegleid järgitud, mõnikord on aga ka uuel katsel jäänud mõni reeglitest järgimata.

Kui keegi tahab lihtsamaid näiteid, siis minu avalikul FB-seinal on viimasest ajast mitu näidet, kus ChatGPT ei saanud hakkama ei viieaastastele lastele mõeldud mõttemängu lahendamisega (kohe üldse ei saanud hakkama) või soovitas nelja legoklotsi ühendamise ülesande puhul pöörduda mõne eksperdi poole. Küllap tehisintellekti arendatakse kiiresti edasi, aga praegused mudelid on liiga rumalad, et demokraatiat nende kätte usaldada.

Teine, palju olulisem põhjus on veel. Infotehnoloogia on kiire – info töötlemises ja edastamises palju kiirem kui inimesed. Mida tehnoloogilisemaks muutub ühiskond, seda kiiremaks kerib elutempo. Eile Amazonis ringi vaadates nägin, et Neil deGrasse Tyson on kirjutanud raamatu „Astrophysics for Young People in a Hurry“. Ta on asjast õigesti aru saanud, sest noortel on kiire. Keskkond on ülestimuleeriv, ilmajäämishirm tõukab tagant ja konkurents näib tihe. Selline pöörane tempo ilmneb igal pool, mitte ainult noorte elus, kuigi noored ja nende veel kaitsemehhanismideta vaimne tervis saab ehk suurima löögi.

Kas olete märganud, et kui füüsilistele koosolekutele tulid inimesed 5–7 minutit varem, võtsid kohvi ja istusid maha, siis nüüd, e-koosolekute ajastul liitutakse koosolekuga täpselt, viimastel sekunditel? Peamiselt lükkab tehnoloogia elu kiirust tagant siiski rahaturgude ja uudisvoo kaudu. Info liigub ümber planeedi valguskiirusel ja rahaturud, kus kauplemispõrand on ammu kinni pandud, reageerivad algoritmiliselt reaalajas. See kiirus kiirgub laiali kõikidesse teistesse valdkondadesse.

Probleem on selles, et demokraatia ei ole kiire. Uudisvoog ja rahaturud suruvad ka riike ja valitsusi kiiresti otsustama, kiiresti reageerima. Demokraatia vajab aga mõtlemist, arutelu, kaasamist ning see ei toimu kiiresti. Kui meid sunnitakse kiirustama, lülitume oma vähemintelligentsetele otsustusprotsessidele, nagu Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman väga hästi oma raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine“ tõestas.

Käisin eelmisel aastal ühel konverentsil, kus tuntud Eesti tehnoloogiaettevõtja rääkis uhkusega sellest, kui kiiresti loodi Eestis krüptoraha regulatsioon. Mulle tundub, et kiirus ei tohiks seaduste loomisel olla kriteeriumiks. Seevastu Mudel-Eesti SA, mis viimati tõi noored jaanuaris kaheks päevaks kokku, et õppida ja harjutada demokraatia toimemehhanisme, on õigel teel. Demokraatia ei ole midagi, mida saad oma nutiseadme ekraanil näpuga äpis lohistades ülikiiresti ära korraldada. See vajab mõtlemist, aega, argumente ja arutelusid.

Kuid tehnoloogiline maailm ning sellega järjest rohkem kohanenud ja selles üles kasvanud inimesed nõuavad oma. Seal, kus niinimetatud vana demokraatia tundub liiga aeglane, otsitakse võimalusi sellest mööda minna. Näiteks tekivad mitmesugused hääletamisäpid, nagu VoteMe. Ühel argumendioskuste koolitusel, mida hiljuti läbi viisin, agiteeris osaleja arutlemise asemel mitu korda: „Mis siin rääkida, teeme demokraatlikult ja hääletame!“ Hääletamine on kiire. Seda saab teha ekraanil. See ei ole demokraatia, valesti tehtuna on see enamuse türannia. Hääletamine võib olla osa demokraatlikust protsessist, kuid see ei asenda demokraatia tuuma, milleks on inimese mõtlemine. Kõigepealt peab igaüks ise ühiskonna probleemide üle mõtlema, siis teistega koos mõtlema ja arutlema, kuulates eri huvipoolte, enamuse ja vähemuse argumente, ning alles seejärel võib hääletada.

Eestis on praegu demokraatiaga hästi. Meil toimuvad rahvakogud, näiteks läheneb rohelise pealinna rahvakogu. Inimesed kasutavad aktiivselt rahvaalgatuse õigust ja osalevad kaasava eelarve protsessides. Eesti Väitlusselts õpetab paljudes koolides noortele argumenteerimis- ja väitlusoskuseid. Meediavabaduse indeks on kõrge. Avatud Eesti Fond toetab avatud ühiskonda. Meil on CitizenOS, arvamusfestival, democracy.ee, koostöökogu ja paljud teised.

Maailmas on demokraatial aga vesi ahjus. Tehnoloogia on kiire ja ühiskonna elutempo kasvab. Demokraatia oma praegusel kujul on aeglane ning see lõhe süveneb. Mõõdikud ja indeksid[2] kõnelevad selget keelt, et üha rohkem riike on üha vähem demokraatlikud ja nii juba üle kümne aasta järjest. Just lugesin ja rõõmustasin demokraatiat pooldavate meeleavalduste üle Poolas. See on väga palju parem võrreldes Ungari või mõne teise riigiga, kus rahvas laseb ilma reageerimata valitsejatel demokraatia usurpeerida, kuid araabia kevad näitas kahjuks, et rahutuste küüsis vaevleva riigi pööramine demokraatia teele on üks asi, selle kursi hoidmine aga midagi sootuks raskemat.

Ma ei vastanda demokraatiat ja tehnoloogiat. Tahan elada maailmas, kus mul on mõlemad. Nii tehisintellektil kui ka muul infotehnoloogial on tuleviku avatud ühiskondades oluline roll kogukondade ja ühiskonna juhtimisel. Demokraatia ja tehnoloogia peavad hakkama kokku mängima.

Ma ei tea, milline see mudel täpselt olema saab. See peab olema midagi kavalat, mis võtab mõlemast parima ja hiilib mööda IT kiiruseihalusest. Mõtleme sihtasutuses Citizen OS selle peale iga päev. Meil on alati hea meel, kui keegi tuleb veel meiega koos mõtlema. Lõpuks on need siiski praegused noored, kes peavad selle mudeli välja mõtlema ja tööle panema, kui nad tahavad ka tulevikus elada vabas, demokraatlikus ühiskonnas ning nautida tehnoloogia arengu hüvesid.

1. Artiklis kasutatud näited on kõik GPT-4 kohta.

2. Nt Economist Intelligence Unit Democracy Index.

Esmailmumine: MIHUS, 14.06.2023, https://mihus.mitteformaalne.ee/chatgpt-ei-saa-teha-demokraatiat/

English version: Citizen OS website, https://citizenos.com/news/chatgpt-cannot-do-democracy/

Hea arutelu korraldamise valemi võiks üldistatult kirja panna nii: õige formaat + head osalejad + hea moderaator = hea arutelu. Õige formaat selles valemis ei tähenda muidugi mingit absoluutset õiget, vaid ikka eesmärgist lähtuvalt sobivat formaati. Formaat tähendab arutelu reegleid ehk kes mida teeb ja räägib (või ei tee/räägi) ning mis järjekorras. Arutelu korraldaja võib ise valida ja paika panna arutelu formaadi ning seejärel leida moderaatori, kes arutelu juhtima hakkab, aga mu soovitus oleks teha vastupidi. Esmalt leida moderaator, kes on valmis osalema ka arutelu disainis, ning seejärel koos moderaatoriga valida formaat. Aegade jooksul on välja mõeldud suur hulk valmisformaate (nt paneeldiskussioon või väitlus), aga kui sobivat valmisformaati ei leia, võib alati ise loovalt käituda ja arutelu formaadi välja mõelda.

Milleks arutelule formaat?

Istume maha ja hakkame rääkima, küll ta sujub. Umbes selline on tavaline mõte nendel, kellel arutelude korraldamise ja juhtimise kogemust vähem. Nii võib ja mõnikord nii ka õnnestub, aga pigem sobib see lähenemine kohvikusse või lõkkeõhtule. Sellises arutelus kaldutakse teemast lihtsasti kõrvale, sõna saavad pigem need, kes valmis ise aktiivselt sõna haarama, ning publiku kaasamine ununeb. Kui on tahtmist teha arutelu, mis keskendub selgele teemale, kus sisuliselt on kaasas kõik osalejad ja publiku liikmed ning kus lõpuks ka mingi järelduse või tulemini jõutakse, tuleks pigem haarata formaadi-põhise lähenemise järele.

****

Millist formaati valida?

Maailmakohvik. Elav raamatukogu. PechaKucha. Akvaarium. Avatud ruum. Vaatlusruum. Formaatide nimekiri läheb edasi ja edasi ning võib silme eest üsna kirjuks võtta. Eriti arutelu korraldajal, kes loeb formaadi kirjeldust, kuid pole seda proovinud ellu viia ega ole omal nahal kogenud. Just seepärast soovitasingi üleval leida esmalt moderaator, kes on oma tegevuse jooksul proovinud läbi suure hulga erinevaid formaate ning oskab olla abiks õige valiku tegemisel. 

Kõik algab siiski eesmärgi sõnastamisest ning siin on põhivastutus arutelu korraldajal. Eesmärgi sõnastamisest võiks eraldi artikli kirjutada, nii et siinkohal sellel pikemalt ei peatu. Lühidalt on eesmärk ühelauseline kirjeldus selle kohta, mis on arutelu-järgses maailmas teisiti võrreldes arutelu-eelse maailmaga. Eesmärgist lähtuvalt saab siis juba moderaator appi tulla ning hakata sobivat arutelu disainima, mille üheks osaks on formaadi valik. Allpool pakun välja 5 formaati, mis võiks sobida Arvamusfestivali aruteluks, olenevalt mõistagi konkreetse arutelu teemast ja eesmärgist. 

Üheks formaadi osaks on sageli ka reeglid või kokkulepped, millest arutelus osalejad lähtuvad, aga Arvamusfestivali mõttes on siin elu lihtsam, sest kõik festivali arutelud lähtuvad heast arutelutavast. 

5 formaati Arvamusfestivalile

Intervjuu

Ajakirjandusest laenatud formaat, kus üks osapool esitab küsimusi ja teine või teised vastavad neile. Intervjuu on huvitavam kui loeng või monoloog, kuna kõnevoorud vahelduvad sageli ning see hoiab ära monotoonsuse. 

Eestis võib sageli näha, et paneeldiskussioonid muutuvad samuti intervjuudeks juhul, kui paneeli moderaatoriks on kutsutud elukutseline ajakirjanik. Ajakirjanik läheb mööda talle tuttavat rada ning hakkab läbi viima grupiintervjuud. 

Tegelikult on paneeldiskussiooni puhul moderaatoril palju väiksem roll – ta käivitab arutelu, vajadusel vahetab käiku ja suunab seda, aga kõnejärg ei käi pidevalt tema ja osaleja vahet ning vestlus ei lähtu ainult tema tõstatatud küsimustest. Intervjuu puhul kehtib vastupidine – intervjueeritava(te) suhtes ei ole ootust, et nad ka ise küsimusi tõstataksid ja esitaksid või arutelu kulgu hoiaksid.. Vastutus intervjuu õnnestumise eest on intervjueerijal, kelleks intervjuu formaadi kasutamise puhul on moderaator. Tema mõtleb välja küsimused, tema esitab nii ettevalmistatud kui jätkuküsimusi kohapeal sobivas tempos ja reguleerib vastuste pikkust.

Arvamusfestivali puhul on oluliseks huvipooleks alati ka arutelu alale kogunenud osalejad. Nendelt tulevate küsimuste kaasamine (nt sli.do kaudu või muul viisil) on intervjuu formaadi kasutamisel samuti moderaatori ülesanne.

Intervjuu formaat sobib hästi aruteludeks, kus naturaalset “teist poolt” ei ole. On ainult üks või paar valdkonna eksperti ning võibolla nad ei ole kas ise väga sõnaosavad või siis vastupidi, on liiga jutukad. Intervjuu formaadi kasutamine võimaldab sellisel juhul hästi nende huvitavaid teadmisi ja kogemusi esile tuua, hoides samas turvalist raamistikku, mida kontrollib moderaator-intervjueerija.

Väitlus

Ma armastan väitluseid, sest õigesti tehtuna on väitlemine inimaju parimaid rakendamise viise. Välja on mõeldud palju väitlusformaate ning mõned neist on seejuures üsna keerukad, kuid väitluse põhiprintsiibid on üsna lihtsad ja sellisena saab neid ka kasutada. Väitluseks on minimaalselt vaja selgelt ja tasakaalukalt sõnastatud teemat, kahte eri meelt olevat osapoolt, argumenteeritud eneseväljendust ning poolte võrdsust tagavaid reegleid. 

Toome ühe lihtsa näite. Väitluse teemaks on “Kas asulas tuleks piirkiirust alandada 40 km/h?” Teema tasakaal tähendab, et sõnastus on neutraalne (ei ole ühele poole kaldu) ning võimaldab mõlemal poolel väidelda ehk esitada oma argumente. Halb väitlusteema oleks “Piirkiiruse alandamine ja teised elupäästvad liikluskorralduslahendused – jah või ei?” Teema on ebaselge ja väga lihtsalt võib juhtuda, et räägitakse teineteisest mööda. Samuti on teema sõnastus juba eos kaldu, kuna sisaldab eeldust, et piirkiiruse alandamine päästaks elusid. 

Piisab, kui väitluse mõlemal poolel on üks esineja – jaataval poolel keegi, kes kaitseb piirkiiruse alandamise plaani ning eitaval poolel keegi, kes on selle plaani vastu. Loomulikult võib kummalgi poolel olla ka isikute paljusus, aga siis me kaugeneme juba oma eesmärgist korraldada lihtsaim võimalik väitlus.

Väitlus toimub 7-2-7-2-7-2-7-2-10-5-5 formaadis, see tähendab et jaatav kõneleja alustab 7-minutilise sõnavõtuga. Keegi teda selle aja jooksul ei katkesta. Seejärel on eitaval kõnelejal aega 2 minutit esitada küsimusi ja repliike ning pidada jaatavad kõnelejaga dialoogi. Nüüd rollid vahetuvad – eitav kõneleja saab 7 minutit kaitstud aega ning seejärel jaatav kõneleja esitab talle küsimusi ja repliike 2 minuti jooksul. Nüüd on uuesti jaatava kõneleja kord ja kogu muster kordub teist korda. Seejärel on 10 minutit alale kogunenud osalejatega suhtlemiseks kas neilt küsimusi või kommentaare võttes ning neile vastates. Lõpuks on kummalgi kõneleja veel 5 minutit omapoolseteks kokkuvõteteks.

Moderaator jääb sellise lihtsa väitlusformaadi puhul spiikri rolli ehk ei sekku kõnedesse ega ka väitlusesse sisuliselt vaid annab sõna ning jälgib, et kõnelejad peaksid kinni oma kõneaegadest. Samuti aitab ta korraldada suhtlemist alale kogunenud osalejatega. 

Väitlus sobib formaadina aruteludesse, kus eesmärgiks on teema avamine ja erinevatelt pooltelt argumentide lauale toomine, läbi analüüsimine. Lihtsa formaadiga väitlused ei vii enamasti konsensuaalsete lahendusteni. Formaadina on väitlus dünaamiline, kiirelt reageeriv ning publikule atraktiivne vaadata.

Väitluse formaadile saab põnevust lisada veel sellega, kui enne väitluse algust ning pärast väitluse lõppu esitada väitlusteemaline küsimus hääletamiseks kõikidele alale kogunenud osalejatele et vaadata, kas väitlus on muutnud osalejate meelt väitlusküsimuses.

Maailmakohvik

Arvamusfestivalil on väga oodatud formaadid, mis ei tekita lavalt osalejate ja alalt osalejate vahel selget piirjoont ehk kus kõik osalejad saavad oma mõtteid väljendada. Maailmakohviku formaat on just selline kaasav ja avatud lähenemine arutelu pidamisele. Formaadi reegleid ei ole siinkohal mõtet ümber kirjutama hakata, sest nende kohta on olemas hulk eestikeelseid materjale (näiteks siin).

Maailmakohviku formaati on Arvamusfestivali aruteludes aastate jooksul lkorduvalt edukalt kasutatud, aga võiks kasutada palju rohkem, kuna olemuslikult festivali eesmärk kattub maailmakohviku kui formaadi eesmärgiga.

Maailmakohviku formaat sobib hästi selliste teemade puhul, kus arutelu kvaliteet sõltub pigem erinevate kogemuste ja vaatenurkade paljususest, mitte niivõrd ekspertteadmise olemasolust. Seega teemal “Alkohol – kas ravida või karistada?” sobib maailmakohvik suurepäraselt, sest kokkupuude või kogemus alkoholiga on õnneks või kahjuks olnud kõikidel täiskasvanud inimestel. Kuid näiteks teemal “Akadeemilised lõhed: ebavõrdsus Eesti teaduses ja kõrghariduses” ma maailmakohviku formaati ei kasutaks, kuna paljudel osalejatel ei pruugi olla piisavat kogemust või sisulist seisukohta teema osas, et hakata laudkondades arutlema.

Liftikõnede võistlus (pitch competition)

Formaat on laenatud investorite ja ettevõtjate kohtumistest, kus ajaliselt piiratud, sisutihedate esitluste ning neile järgnevate küsimuste ja vastustega sessioonidega esitletakse erinevaid ideid või lahendusi. Liftikõnede võistluse formaati on Arvamusfestivalidel edukalt kasutatud olukordades, kus sotsiaalse probleemi lahendamiseks on hulk alternatiivseid ideid, millest ükski pole veel ennast piisavalt tõestanud. Näiteks kaaluksin seda formaati juhul, kui peaksin modereerima arutelu nutisõltuvuse teemal. Tegemist on suhteliselt uue sotsiaalse probleemiga ning domineerivaid lahendusi ei ole välja kujunenud, kuid on hulk testimisjärgus ideid (ekraaniaja piiramine, nutivabad alad koolis jne). Selliste ideede esitlemiseks ja analüüsimiseks sobikski liftikõnede võistluse formaat hästi.

Iga ideed esindab üks arutelus osaleja. Igale osalejale on antud lühike kaitstud aeg oma idee esitamiseks, näiteks 5 minutit. Soovitavalt on ette antud ka teatud struktuur ehk millest peaks selle 5 minuti jooksul kindlasti rääkima. Pärast iga esitlust on teistel arutelus osalejatel (nii esitlejatel kui alale kogunenud osalejatel) aega 10 minutit “grillida” esitlejate küsimustega. Kui ideid ja nende esitlejaid on vähem võib grillimise aega ka pikendada nt 15 minutini. Formaadi lõpus võib (aga ei pea) toimuda hääletamine esitletud ideede vahel.

****

Mnemoturniir / kuum tool

Tegemist on formaadiga, kus grupp eksperte üritab lahendada nende ette toodud temaatilisi olukordi. Esinejateks on kutsutud kindla valdkonna eksperdid, kellest igaühel on millegipoolest erinev vaatenurk valdkonnale. Arutelu jooksul esitatakse sellele ekspertide grupile mitu erinevat valdkondlikku kaasust lahendamiseks ning arutelu koosnebki nende omavahelisest diskussioonist, mida alale kogunenud osalejatel on põnev jälgida. 

Formaadist on kaks versiooni. Esimesele puhul (Mnemoturniir) on moderaator koos arutelu korraldajaga valmistanud ette 3-4 kaasuse kirjeldust. Ta esitab need ükshaaval ekspertide grupile. Pärast kaasuse ärakuulamist saavad eksperdid aeg näiteks 15 minutit, et omavahel arutledes pakkuda välja lahendus konkreetsele kaasusele.

Teisel puhul (Kuum tool) otsib moderaator olukorra kirjeldus alale kogunenud osalejate hulgast. Keegi vabatahtlik tuleb lavale, istub kuumale toolile ning kirjeldab ekspertidele oma olukorda. Eksperdid saavad vajadusel küsida lisaküsimusi ning seejärel on neil taaskord aega 15 minutit, et omavahel arutledes jõuda lahendussoovituseni. Kuuma tooli versioon formaadist on kaasavam, kuid vajab palju moderaatori poolset julgustamist või ka eelnevaid varukokkuleppeid mõne osalejaga, kes oleks valmis oma olukorda kirjeldama ja küsimust ekspertidele lahendamiseks esitama.

Näiteks kasutaksin sellist formaati mõne koolikiusamise arutelu puhul. Kahjuks on paljudel olnud kokkupuuteid koolikiusamisega ning seetõttu võib eeldada, et alale kogunenud osalejate hulgast leiduks neid, kes on valmis kuumale toolile istuma ja ekspertidele mõnda kiusamisolukorda kirjeldama. Ekspertide gruppi kutsuks näiteks ühe KiVa esindaja, ühe koolijuhi ja ühe psühholoogi.

Einsteini kuulus tsitaat hullumeelsuse kohta (“On hullumeelne korrata sama tegevust uuesti ja uuesti ning oodata erinevat tulemit.”) kehtib hästi ka arutelude korraldamise kohta. Kasutada ühte ja sama istume-maha-ja-hakkama-rääkima-ning-küll-sujub lähenemist aruteludes ikka ja jälle ning loota, et sealt maagiliselt tekivad väga põnevad ning publikut kaasavad arutelud ei tundu põhjendatud ootusena. Kui tahad huvitavat arutelu, mis osalejatele pikaks ajaks meelde jääb ja nende mõtlemist suunab või mõjutab, tuleb teha eeltööd arutelu disainiga ning sobiva formaadi valik on üks tähtis osa sellest disainist. Soovin teile mõjusaid arutelusid 2022. a. Arvamusfestivaliks!

Esmailmumine: Arvamusfestivali veebilehel, 14.06.2022, https://arvamusfestival.ee/blog/valid-veel-arutelule-formaati-aruteludisainer-margo-loor-annab-viis-soovitust/****

Hea arutelukultuur põhineb arusaamisel. Mitte ainult arusaamisel sellest, mida Sa arvad, vaid eelkõige arusaamisel sellest, miks Sa nii arvad. Inimeste rahulik üksteisemõistmine keerleb ümber miks-küsimuse.

Mu 5-aastane tütreke kraapis hiljuti terava kiviga ära meie auto külje. Kuigi tundsin sisemiselt tugevat ärritust, küsisin pahameele väljendamise asemel temalt, miks ta nii tegi. “Ma tahtsin sinna naerunägu joonistada. Auto külg oli muidu nii tühi ja igav,” kõlas vastus. Loogiline ja mõistetav, kuna keegi polnud talle kunagi rääkinud sellest, et auto värv kaitseb plekki roostetamise eest ja auto värvi taastamine on aja- ning rahakulukas. Tema maailmas oli tema käitumisel täiesti arusaadav põhjus.

Me vaatame maailma enamasti oma mätta otsast, eeldades, et kõik teised teavad või peaksid teadma sama, mida me ise teame. Ärritume, kui keegi arvab meist erinevalt või käitub viisil, mis tundub meie vaatepunktist rumal või läbimõtlemata. Tekkinud ärritusele reageerides hakkame pahandama nii eraviisilises inimestevahelises suhtluses kui ka avalikus arvamusevahetuses. Seejuures jääb väga sageli küsimata, miks teine nii käitus või ütles. Mis on see selgitus tema vaatepunktist, tema maailmas?

Demokraatlik ühiskond tähendab olemuslikult arvamuste mitmekesisust ja nende arvamuste vahelist arutelu. See arutelu käib argumentide keeles, mitte isikute ründamise, emotsionaalse ärapanemise või üksteisest ülekisamise kaudu. Argument on lihtne mõttemudel, mis algab seisukoha ehk väitega. Järgneb selgitus, seesama vastus küsimusele miks, kus minu ülesanne argumendi esitajana on muuta oma mõttemaailm suhtluspartneritele läbinähtavaks. Kolmandana lisan tõestuse ehk näited või andmed tegelikkuse kohta, mis toetavad minu seisukohta, ning neljandaks jõuan järelduseni.

Mõnikord, näiteks kohtus või valimiste ajal, on argumenteeritud arutelu võistlev. Sagedamini üritame kehtestada oma tõde, kuigi mingit tegelikku võistlust ei ole. Selle asemel võiksime rahulikult uurida, miks teised meist erineval arvamusel on, selgitada ja kuulata.

“Sa peaksid supermarketis kandma maski!” ei ole argument, see on väide.

“Rumal oled peast või, miks sa supermarketis maski ei kanna?!” ei ole argument, see on emotsionaalselt ründav etteheide.

“Hingamine ja rääkimine tekitab õhku palju mikropiisku. Rahvastatud siseruumides kannavad need piisad edasi koroonaviirust. Laborikatsed ja mõõtmised teenindusasutustest on näidanud, et riidest mask püüab need mikropiisad peaaegu täielikult kinni ja väldib viiruse edasikandumist. Vanemate ja nõrgema immuunsüsteemiga inimeste kaitseks peaksid supermarketis kandma maski.” See on argument. Ma saan aru, miks Sa nii arvad. Mul võib olla vastuargumente ja sellest sünnibki arutelu. Kuid ilma rahulike selgitusteta me mõistliku aruteluni ei jõua, vaid mandume kiiresti vaidlemise ja üksteise suunas näpu või rusika viibutamiseni.

Inimeste arvamustel ja käitumisel on alati põhjused. Nende põhjuste kohta rahulikult küsimine ja ärakuulamine ning oma põhjuste avamine viib meid väärika arvamuskultuurini. Ma ei ole rumal, ma lihtsalt arvan teisiti. Palun selgita mulle rahulikult oma mõtet.

Esmailmumine: Edasi.org, 24.07.2020, https://edasi.org/63611/margo-loor-ma-ei-ole-rumal-ma-lihtsalt-arvan-teisiti/

#ühiskond #argument

Mõisted nagu “tõejärgsus” ja “valefakt” on saanud osaks igapäevasest keelekasutusest. Kuidas tugevate argumentide ja sisuka arutelu abil demokraatiat tugevada? Mõtteid jagas Eesti Väitlussetltsi asutajaliige ning SpeakSmart juhtivkoolitaja ja arendusjuht Margo Loor.

Üks paremaid viimastel aastatel kuuldud arutelusid leidis aset kevadel Tartus EASi ja ülikoolide koostöös korraldatud konverentsil “Asia Update”. Ühes paneeldiskussioonis osales pika karjääriga Rootsi diplomaat, endine Rootsi suursaadik Hiinas ja Mongoolias Lars Freden. Olles oma diplomaaditöö lõpusirgel, rääkis ta Hiinast väga ausate sõnadega. Kõrgetasemeline seltskond ruumis tõusis püsti ja plaksutas mitmel korral tema sõnavõttudele nii, nagu jazz-kontserdil elatakse kaasa muusikute soolodele. Mõned ruumis olnud Hiina esindajad protesteerisid omakorda valjuhäälselt.

Paljude muude asjade hulgas ütles ta, et Hiina kommunistlikul parteil oli olemas paljude aastakümnete peale ulatuv detailne plaan, kuidas Hiina maailmale avada ning inimesed ja ühiskond selleks ette valmistada. Kuid kui tegelikkuses avanemiseks läks, kulgesid sündmused oodatust oluliselt kiiremini ja tegelikult on tänane positsioon globaalsel tandril tulnud Hiinale ootamatult kiiresti ning nad ei ole veel valmis seda täielikult ära kasutama.

Arutelukultuur taasiseseisvumise algusaastatel

Võib aimata, et sarnane stsenaarium rullus maailmas lahti ka 1990ndate alguses, kui Nõukogude Liit ootamatult kiiresti lagunes ja paljud riigid iseseisvusid. Seda oli soovitud, selle suunas oli tegutsetud, aga kui see ühel hetkel väga kiiresti juhtus, ei olnud kellelgi käsiraamatut, kuidas endisi sotsialistlikke liiduvabariike demokraatia teele aidata.

Meile meeldib Eestis mõelda, et esimese vabariigi ajast oli demokraatlik ühiskonnakorraldus meile tuttav ja et 1991. aastal taastasime nii iseseisvuse kui ka demokraatia. Tegelikkuses oli demokraatia meie omariikluse alguses kõikuv ja kohati üsna suure küsimärgiga. Oleme tõmmanud suure võrdusmärgi vabaduse-iseseisvuse ja demokraatia vahele, aga tegelikult taastasime 1989. aastal pigem siiski omariikluse. Demokraatiat, eriti selle nüüdisaegses tähenduses, pidime hakkame otsast peale välja mõtlema ja käsiraamatut selleks ei olnud kellelgi meile ette anda.

Kodanike arutelu selle protsessi juures väga palju ei toimunud. Kuna koos omariikluse ja demokraatiaga saabus ka turumajandus ja väga paljudel kadus pind jalge alt, ei olnud kellelgi diskussiooniks lihtsalt aega. Tuli ise vaadata, kuidas soomlastega kooperatiiv püsti panna või rublad kilekotis, ühest pankrotti minevast pangast teise joosta. Kõigega oli kiire ja see mentaliteet kestab toonastes põlvkondades ja rahvuslikus alateadvuses tänaseni. Veel 2000ndate keskel räägiti nalja, et Läti Swedbanki inimesed ei saanud kellegagi uutest ideedest rääkida. Rootslastega rääkimisest polnud kasu, sest need arutasid siis veel aasta aega hiljem sama ideed eri koosolekutel ja eri tasemetel. Eestlastele ei saanud aga ideest rääkida, sest need ei hakanud üldse mingit arutelu pidama ja tulid järgmisel päeval tagasi töötava prototüübiga.

Kõigest hoolimata tehti 1990ndatel hämmastavalt palju õigeid otsuseid nii riiklikult kui ka meie teekonnale kaasaelavate toetajate poolt. Üks otsus selles pikas-pikas reas oli Avatud Ühiskonna Instituudi (Eestis nime all Avatud Eesti Fond) otsus õpetada siinsetele koolinoortele selgeks väitluskultuuri ja arutleva hariduse alused.

Demokraatlikus ühiskonnas peaks mõjule pääsema tugevam argument, mitte tugevama argument. Filosoof Jürgen Habermasi mõtte taga peitub õpetus sellest, kuidas ühiskondlikes aruteludes peaks määravaks saama mitte selle sõna, kellel on kõvem hääl, rohkem raha või võimu, vaid sisuliselt kvaliteetsem, paremini tõestatud argument.

Väitlusliikumine ja Arvamusfestival

Väitlusliikumine, mis Eestis 1994. aastal Avatud Eesti Fondi ja Tallinna Ülikooli (toonase Pedagoogikaülikooli) koostöös alguse sai, oli esimene ühiskondlik liikumine, mis argumendiõpetuse oma lipukirjaks tõstis ning sellealase hariduse andmise ja valvekoeraks olemisega tänaseni tegeleb. Kui 1990ndate keskel oli sõna “argument” eesti keeles vähe tuntud ja kitsalt kasutatud, siis 2010. aastaks jõudsime väitlusseltsi tegevuse tulemusena sinna, et argumendiõpetus sai kohustuslikuks osaks põhikooli ja gümnaasiumi õppekavast.

Isegi kui Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal ei olnud enamikul rahvast mingit sisulist ettekujutust demokraatia toimimisest või enda rollist demokraatliku ühiskonna kodanikuna, siis 2013. aastaks, kui Paides toimus esimene Arvamusfestival, oli juba suur hulk inimesi, kes mõistsid arutelu keskset rolli demokraatias.

Arvamusfestivali tõi Eestisse Kristi Liiva, kes oli Rootsis kogenud sealse demokraatliku ühiskonna ühte olulist alustala Almedaleni festivali ning vaimustunud selle kvaliteetsetest aruteludest. Siin festivali käivitades said tema ja ta meeskond kohe teada, et arusaam arutelu väärtusest pole kaugeltki kõigini jõudnud, ka mitte sellises ühiskonna nurgakivis nagu meedia. Üks peamisi ajakirjanike ja paljude teiste küsimusi, millele kuus aastat tagasi tuli vastata, oli: “Aga mis kasu sellest arutelust on? Mis selle festivali tulemusena siis sünnib?”. Kindlasti on ka praegu ümberringi palju neid 1990ndate ärategijate põlvkonna inimesi, kelle jaoks asjadest rääkimine ei ole väärtus. Oleme ringiga tagasi omaaegse Swedbanki nalja juures.

Nende kõrval on suur hulk teisi, kes on aru saanud, et demokraatia ilma sisulise, argumenteeritud aruteluta ei ole võimalik. Mõned on seda kogenud pikema demokraatia traditsiooniga riikides elades, mõned on tulnud väitlusliikumisest, mõned on sellest haridussüsteemis aru saanud. Meediaga on jätkuvalt probleeme, nagu ütles Rain Kooli pärast tänavust Arvamusfestivali Vikerraadio päevakommentaaris pealkirjaga “Arvamusfestival. Vigade parandus”, kuid kvaliteetsema arutelu tuuled on olenevalt kanalist puhumas sealgi.

Miks ei ole demokraatia võimalik ilma argumenteeritud aruteluta? Miks tekkisid läänemaailma antiiksetel lätetel koos ja kõrvuti Aristotelese õpetus argumendist ja demokraatlik valitsemisvorm? Demokraatia toetub arusaamisele, et ühiskondlikes otsustes ühte tõde ei ole. On erinevad konkureerivad tõed, mis on kokkuleppelised ja ajas muutuvad. Ja see kokkulepe sünnib kodanike argumenteeritud arutelus. Rohkem immigratsiooni ei ole parem kui vähem immigratsiooni. Rohkem riigi sekkumist eraellu ei ole halvem kui vähem riigi sekkumist. Patriotism on sama hea kui globalism. Kõik oleneb sellest, millistes väärtustes ühiskond on kokku leppinud ja milliseid eesmärke nende väärtuste piires saavutada soovitakse.

Miks on tõed erinevad?

Miks tõed on erinevad? Sest inimesed ja nende vajadused on erinevad. Enamik meist ei tahaks olla ühtemoodi riietatud, ühesuguse jutu ja mõtetega mass. Me tunnustame inimeste õigust vabalt mõelda, ennast määratleda ja ennast teostada. Variatiivsus kaitseb populatsioone looduses ja see kaitseb ühiskondi vähemuses olevate inimeste tagakiusamise eest.

Liberaalne demokraatia ei ole enamuse türannia. Maksimaalselt kõikide huvidega arvestamiseks on oluline kuulata ära kõigi poolte argumendid ja nende valguses teha otsused, mis võimalikult suures ulatuses tagavad kõigi heaolu. Nende argumentide esilekerkimiseks ja analüüsiks on möödapääsmatu meedias, koosolekutel, vabaühendustes ja mujal ühiskondlike otsuste üle pidevalt arutleda.

Demokraatia ei ole kõige efektiivsem ühiskonnakorralduse vorm, sest korralikult argumenteeritud arutelu võtab aega. Need, kes teevad linnukese pärast kaasamise ja forsseerivad esimesena pähe tulnud lahenduse hästi kiire rakenduseni, ei käitu demokraatliku ühiskonna põhimõtete kohaselt. Karl Popper hoiatas meid, et ühiskonna peal ei tohi katsetada. Argumentide kaalumise teel peame hoolikalt läbi mõtlema ja otsustama, milline on kõigi jaoks parim lahendus enne, kui midagi teostama asume.

Ühise arutelu tulemusel sündinud otsused on ka kõige kvaliteetsemad otsused. Esiteks võtavad nad arvesse väga paljusid muutujaid, mis argumentide kaudu esile tuuakse ning mida üks liider või kildkond ei suudaks läbi mõelda. Veelgi olulisemana aga on inimesed motiveeritud ellu viima otsuseid, mille tegemises nad on saanud arutelu kaudu osaleda. Kui seadus on midagi, mille keegi kusagil on teinud ja mille mittetäitmise eest indiviidi karistatakse, siis täidetakse seda seni, kuni karistuse oht püsib. Kui politsei ei vaata, sõidetakse ikkagi 100-ga punase fooritule alt läbi. Seevastu seadused, mille loomisesse on inimesed kaasatud, kus nad on saanud osaleda ning kus nende huvisid on kuulda võetud ja arvestatud, saavad osaks indiviidide mõttemaailmast, neid täidetakse peaaegu loomulikuna ning nende täitmisele suunatakse või kutsutakse üles ka teisi.

Ühe tõe puudumist ei ole kerge taluda. Psühholoogiliselt lihtsam on mõelda, et see, mida ma usun, ongi õige, ja see, mida need teised usuvad, on väär. Igas ühiskonnas on suur hulk inimesi, kes ihalevad ühte selget tõde ja efektiivset isalikku kätt, mis seda tõde kehtestaks. Just seetõttu on arutlev haridus koolides ning pidev demokraatlike protsesside hoidmine ja arendamine hädavajalik, sest on palju jõude, mis liigutavad meid demokraatiast eemale. Harvardi ülikooli politoloogide Steven Levitsky and Daniel Ziblatti raamat “Kuidas demokraatiad surevad?” on sel teemal suurepärane lugemine.

Demokraatia täna

Iseseisvuse ja turumajanduse kohta saame Eestis selge ja kindla häälega öelda, et oleme kohal ja hoiame kurssi. Demokraatia puhul on välistelt tunnustelt kõik ammu paigas, aga kui vaadata inimeste hoiakuid ja käitumisi, siis ei ole demokraatia sugugi välja kujunenud ega juurdunud. Kõva käe ihalus, mustvalge tõe ootus, püüe liiga kiiresti ühiskondlikke muutuseid teostada ja palju muud, mis demokraatlikule ühiskonnale omane ei ole ja mida populistlikel poliitikutel on lihtne ära kasutada, on meil jätkuvalt levinud ning seetõttu varitsevad ka Eestit Poola ja Ungari ohud. Seal on avatud ja argumenteeritud arutelu kokku kuivanud ning sellega koos taandumas ka demokraatia.

Õnneks on meil Arvamusfestival, Teaduste Akadeemia ja nende “Kust sa tead?”, Eesti Väitlusselts, Avatud Eesti Fond ja paljud-paljud teised hoidmas ja arendamas edasi argumenteeritud arutelu kui demokraatliku ühiskonna hädavajalikku nurgakivi. Sellest veel olulisem on aga iga kodaniku panus argumenteeritud arutelu hoidmisesse oma peres ja kogukonnas. Tarkust ja kannatlikkust selleks meile kõigile!

Maailma kõnepäeva tähistatakse 15. märtsil ning selle raames kutsub SpeakSmart üles kõik märkama häid argumente enda ümber.

Democracy is impossible without reasoned discussion

One of the best discussions I have heard in recent years was at the Asia Update conference organised by the Enterprise Estonia foundation and Estonian universities in Tartu this spring. Participating in one panel discussion was the veteran Swedish diplomat Lars Freden, former Swedish ambassador to China and Mongolia. Now at the end of his long diplomatic career, he spoke very openly about China. As he spoke, the distinguished audience repeatedly responded to his words with standing ovations, like cheering after a solo at a jazz concert. Some Chinese representatives in the room protested vocally. Among many other things, he said that the communist party had a detailed plan, spanning decades, for how to open China up to the world and prepare its people and society for this. But when actual steps were taken towards increasing openness, things happened much faster than expected, and China is still not yet ready to take full advantage of its current position on the global stage.

I imagine that a similar scenario unfolded in the early 1990s as the Soviet Union collapsed with unexpected speed and many countries gained independence. This had been desired and worked towards, but when it suddenly happened, no one had a manual on how to help the former Soviet republics on their path from socialism to democracy.

In Estonia, we like to think that we were already familiar with a democratic social order from the time of the first republic and that in 1991 we restored both our independence and democracy. In fact, however, Estonia's democracy during the interwar period of early statehood was volatile and at times rather questionable. We have tended to equate freedom and independence with democracy, but in reality it was only our statehood that we restored in 1989. Democracy, especially in its modern sense, had to be reinvented from scratch, and no one could hand us a blueprint on how to do that.

Admittedly, this process did not involve much civic debate. With the arrival of a free market economy, which accompanied statehood and democracy, many lost their footing and no one had time for discussion. Everybody was out for themselves, seeking to set up a joint venture with the Finns or rush their roubles from one failing bank to the next in a plastic bag. Everything had to be done fast and this mentality survives in the generations that emerged during that time and in the national subconscious to this day. In the mid-2000s, there was a joke that the Swedbank people in Latvia had no one to talk to about new ideas – talking to the Swedes was no good, as they would go away and discuss the idea in countless meetings at different levels. The Estonians were also not open to discussion, as they would be back the next day with a working prototype and the discussion would be over before it had even begun.

Nevertheless, looking back to the 1990s, an amazing number of good decisions were made, both nationally and by the partners that supported us along the way. One good decision in this long list was made by the Open Society Foundation, or the Open Estonia Foundation as it is known here, when it resolved to teach Estonian schoolchildren the fundamentals of a culture of debate and discursive education. I happened to be one of those schoolchildren. In a democratic society, it should be the strongest argument rather than the argument of the strongest that wins. Behind this idea from the philosopher Jürgen Habermas lies a doctrine of how social debates should be decided not by those who speak the loudest or wield more money or power but those with the superior, better substantiated argument. The debating movement, initiated by the Open Estonia Foundation in collaboration with Tallinn University (then the Pedagogical University) in 1994, was the first social movement to make teaching argumentation its motto and continues to be an educator and watchdog in this area. While in the mid-1990s the word “argument” was little known and not widely used in Estonian, by 2010, as a result of the efforts of the Debating Society, argumentation was introduced as a compulsory subject in the basic and upper secondary school curriculum.

So even though most people had no real idea of the functioning of democracy or their role as a citizen in a democratic society when Estonia first regained its independence, by 2013, as the first Opinion Festival was held in Paide, many already understood the central role of debate in democracy. The festival format was introduced in Estonia by Kristi Liiva, who had visited the Almedalen Festival, a pillar of democratic society in Sweden, and was fascinated by the high level of debating she had witnessed there. When she started the festival in Estonia, she and her team immediately learned that awareness of the value of debate was far from universal here. Not even among the press, a cornerstone of society. One of the main questions to which journalists and many others demanded an answer six years ago was this: “What use is the debate going to be? What will happen as a result of the festival?”. I am sure there are still many people around that come from the 1990s generation of businessmen, for whom talking about things is not a value in itself. We have circled back to the old Swedbank joke.

Alongside these people, however, there are many others, who have realised that democracy is impossible without meaningful, reasoned debate. Some of them have experienced this living in countries with a longer tradition of democracy. Others come from the debating movement. Yet others have been brought to this realisation by the general education system. While the media continues to struggle with this realisation, as Rain Kooli points out in an excellent opinion piece for Estonian Public Broadcasting (https://www.err.ee/971940/rain-kooli-arvamusfestival-vigade-parandus), the winds of change towards improved quality of discussion are felt even there, at least in some outlets. Why is democracy impossible without well-argued debate? Why did Aristotle's theory of argumentation and the democratic form of government emerge together at the dawn of Western civilisation in the classical world? Democracy rests on the understanding that there is no absolute truth in social matters. There are different competing truths that are agreed on and change over time. These agreements are the result of reasoned discussions between citizens. More immigration is not better than less immigration. More state intervention in private life is not worse than less state intervention. Patriotism is as good as globalism. It all depends on what values a society has agreed on and what goals it want to achieve within those values.

Why are there different truths? Because people are different and have different needs. Most of us would not like to be part of a mass that dress the same, talk the same and think the same. We recognise that people have the right to the freedom of thought, self-determination and personal fulfilment. Just as it protects populations in nature, variety also protects societies against the persecution of minorities.

Liberal democracy is not the tyranny of the majority. To maximise everyone's interests, it is important to listen to the arguments of all stakeholders and to make decisions based on those arguments to ensure everyone's well-being. The only way for these arguments to emerge and be analysed is for social issues to be constantly discussed in the media, at meetings, by NGOs and elsewhere. Democracy is not the most efficient social order, because well-argued discussion takes time. Social inclusion merely for the sake of box ticking and rushed implementation of the first solution that comes to mind are not how a democratic society behaves. Karl Popper warned us against the dangers of social experimentation. By weighing up arguments, we need to think carefully and decide on the best solution for everyone before we start doing anything.

Public discussion yields the best decisions. First, it considers a great many different variables, which are brought up in opposing arguments and could not possibly be thought through by a single leader or faction. More importantly, however, people are motivated to put into practice decisions they have been able to participate in making through discussion. If the law is something handed down by the powers that be and enforced with the threat of punishment, you only comply with it so long as the threat persists. When the police are not looking, you will still floor the accelerator and run a red. On the other hand, a law you have been involved in making, having your interests heard and considered, is part of your own outlook, which you abide by almost naturally and guide or encourage others to do so.

The absence of one single truth is not easy to bear. It is psychologically easier to think that what I believe is right and what the others believe is wrong. There are many people in every society who crave one clear truth and a powerful paternal hand to impose that truth. This is why discursive education in schools and the consistent preservation and development of democratic processes are crucial, as there are many forces at play that seek to move us away from democracy. The recent book How Democracies Die by Harvard political scientists Steven Levitsky and Daniel Ziblatt is a wonderful piece of reading on this very subject.

In regard to independence and the free market economy, Estonia can say with conviction that we are firmly on course. In terms of democracy, on the other hand, the external characteristics have long been there, but when it comes to people's attitudes and behaviour, democracy is by no means established or deeply rooted. The yearning for a firm hand, the expectation of black-and-white truths, rushed attempts to bring about social change and many other things that are alien to a democratic society and easily exploited by populist politicians continue to prevail in Estonia and leave us exposed to the threats faced by Poland and Hungary. In these countries, open and argumentative discussion has dried up, and with it, democracy is on the retreat.

Fortunately for us, we have the Opinion Festival, the Estonian Research Council with its “How Do You Know That?”; initiative (a campaign similar to Hur vet du det? in Sweden and Ask for Evidence in the UK), the Estonian Debating Society, the Open Estonia Foundation and many others maintaining and furthering reasoned discussion as a vital pillar of a democratic society. What is more important, however, is that each citizen can help keep reasoned discussion alive in their family and community. I wish everyone wisdom and patience for this.

Esmailmumine: Hea Kodanik demokaatia eriväljaanne, 21.10.2019, https://heakodanik.ee/uudised/demokraatia-ilma-argumenteeritud-aruteluta-ei-ole-voimalik/

Umbes 10 aastat tagasi tegelesin uimastisõltlastele suunatud teenuste kaardistamisega Eestis, mille käigus ilmnes, et rehabilitatsiooniteenuseid on puudu. Valdkonnas pikalt tegutsenud MTÜ-l Convictus Eesti oli üldjoontes teada, millist täiendavat rehabilitatsioonikeskust oleks vaja. Asusime Heateo Sihtasutusega nende strateegiat täpsustama ja elluviimist toetama.

Mõjusate lahenduste loomiseks tuleb inimesi kuulata

Meeskonnaga liitus ka Heateo SA partner Tarmo. Tutvustasin talle tekkinud mõtteid lõunasöögi käigus. Tarmo kuulas ja sõnas: “Elevandiluust tornis head strateegiat kokku kirjutada ei saa. Vaja on lips eest ära võtta, käised üles käärida ja minna kaevikutesse vaatama, mida Convictuse inimesed igapäevaselt teevad.”

Järgmised nädalad veetsingi küsides ja kuulates, kohtudes süstivate sõltlastega, sõltuvuse kontrolli alla saanud inimestega, uimastite ostmiseks vargile läinud ja kinni pandud inimestega, süstlavahetajatega. Heateo blogi arhiivis on pikem lugu “Süstla orjad” kogetu kohta tänaseni üleval.

Re-hab keskus, mis selle töö tulemusel sündis, ei muutunud küll kunagi majanduslikult jätkusuutlikuks ning lõpetas seetõttu paari aastaga oma tegevuse, kuid selle ajaga sai sealt abi sadu noori süstivaid sõltlasi ja nende pereliikmeid. Oluline enamus neist olid puhtad ka hilisemate järeluuringute käigus. Sihtgruppi kaasates oli sündinud väga mõjus lahendus.

Vähe on lahendusi sotsiaalprobleemidele, mis disainitakse kontoriseinte vahel, tehakse valmis ja siis abivajajad tulevad ning saavadki reaalset abi. Mõjusate lahenduste loomiseks tuleb inimestega rääkida. Sihtgrupi liikmed oskavad enamasti öelda, mis on nende vajadused ning võibolla isegi seda, kuidas nendele vajadustele vastata. Mõjusaimad sotsiaalsed programmid on tihti sündinud kas sellest, et nende looja on ise lahendust vajanud või on lähedalt tutvunud vajadusega (nt sõbra või lähedase kaudu). Isegi juhul, kui algne idee on sündinud kellegi peas näiteks akadeemilise töö tulemusel, siis tegelikkuses mõjusaim lahendus sünnib ikkagi sihtgrupiga rääkides, nende vajadusi kuulates.

Inimestega rääkimist takistab vähene suhtluskannatlikkus

Miks me siis ei räägi inimestega? Peamiselt sellepärast, et me ei julge, ei oska või ei pea seda oluliseks. Inimestel on Eestis vähe suhtluskannatlikkust. Kui pöördute tänaval võõra inimese poole, siis ilmselt ta alguses vastab teile naeratades või vähemalt mitte pahaselt. Kui ta aga paari vahetatud fraasi tulemusel ei mõista, mida te soovite või tundub see talle kohatu, järgneb juba pahameel. Lihtne näide – inimene, kellele ühistranspordi kasutamine pole igapäevane, siseneb maakonnaliini bussi ja soovib bussijuhilt osta piletit. Bussijuht palub viisakalt asetada puutekaardi vastu makseterminali. Sõitja ei mõista kohe hoobilt, millist kaarti silmas peetakse ja pakub pangakaarti. Bussijuhi järgmine fraas on juba öeldud ärritatud häälel. Kui ka siis ei järgne juhi jaoks harjumuspärast käitumist sõitja poolt, muutub näoilme ja suhtlusmaneer juba selgelt pahaseks. Suurema suhtluskannatlikkusega ühiskondades kuulaksid ja seletaksid inimesed rahulikult ja naeratades tükk aega enne, kui hakkaksid kahtlustama, et teine sihilikult rumalat mängib.

Vähese suhtluskannatlikkuse tõttu on harva kuulda lauset: “Kuulge, räägime korra, kuidas probleem ühiselt ära lahendada!” Kui inimesed näevad kogukonnas või ühiskonnas probleemi, siis enamasti sellest kas jalutatakse mööda või hakatakse üksi lahendama. Teisi kaasa kutsuma ei minda, sest on ebameeldiv, kui sind ei kuulata ära või suhtutakse pahaselt ja tõrjuvalt. Paljude inimeste jaoks üks ebameeldivamaid kogemusi on korteriühistu koosolek. Seal ei saa suhtluspartnereid valida, ometi on kohati möödapääsmatu ühiselt arutada ja otsustada. Kindlasti on ka väga hästi juhitud ja meeldivat suhtluskogemust pakkuvaid ühistu koosolekuid, aga oma töös argumenteeritud suhtlemise koolitajana kuulen sageli, et koosolekutel nähvatakse, virisetakse, ei räägita asjast, ei olda konstruktiivsed, pahandatakse.

Paar nädalat tagasi olin parajasti viimas kodus ülejäänud pakendeid pakendikonteinerisse, kui mõned majad eemal elav tädi küsis tänaval tõredalt: “Sul oma maja juures ei ole prügikasti või?” Oleksin võinud lihtsalt vaikides edasi minna või vastu nähvata, et tehku omale valla jäätmekäitluskord selgeks. Mul oli ju õigus, mina olin oma pakendid õigesse kohta viinud. Selle asemel jäin seisma ja selgitasin talle rahulikult, millised on tema ühistu konteinerid ja milline valla tellitud pakendikonteiner, mille eest tema ühistu ei maksa, kuigi see nende maja kõrval seisab. Saime mõlemad toreda suhtluskontakti ja loodetavasti pöördub tädi järgmise inimese poole juba sõbralikumalt.

Vähese suhtluskannatlikkuse põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Kui kodus ema või isa korra ütleb rahulikult, et tee tuba korda ja järgmine kord juba käratab, siis sealt see tulebki. Tänased põlvkonnad on kasvanud vanematega, kes olid stressis, ühiskonnas allasurutud kodanike ja inimestena ning kellele keegi suhtlusoskuseid ei õpetanud. Loodan, et vähemalt osad tänased põlvkonnad kasvavad suurema suhtluskannatlikkusega kodudes, sest vanemad tunnevad ennast ühiskonnas kindlamalt ja turvalisemalt ning on seetõttu rõõmsamad ja rahulikumad.  

Suhtlemisoskuste arendamisega saab lahendada sotsiaalseid probleeme

Suhtlemisoskuste ja suhtluskannatlikkuse arendamine Eestis võiks niisiis olla üks suurima mõjuga sotsiaalseid projekte üldse. Kuid rääkida julgemine ja oskamine ning teineteise kuulamine ei paranda mitte ainult igapäevase elu kvaliteeti. Palju süsteemseid sotsiaalseid probleeme jääks olemata või leeveneks, kui inimesed oskaksid kas omavahel või võimalike aitajatega suhelda. Õpetajate väljakutsed koolides on tihti rohkem seotud suhtlemisoskustega, kui metoodika või õppevahenditega. Toomas Trapido tõi ühes varasemas NuLa sarja artiklis välja näite, kus Chicago vanadekodu ja Brasiilia kooli õpilastele vahel loodi videosuhtluse kanal, mis oli väärtuslik mõlemale osapoolele.  

Arvamusfestival on veel üks suurepärane näide ühiskondliku probleemi suhtlemispõhisest lahendusest. Festivali loomise eesmärk oli tuua kokku, suhtlusmullidest välja inimesed, kes igapäevaselt elavad teineteise kõrval, aga lihtsalt ei räägi omavahel ega kuula teineteist, kuigi suhtlemine mõlemale väärtust looks. Eestit arvestades tuli kirja panna ka seitsmepunktiline hea arutelutava, et see suhtlemine konstruktiivsena püsiks. Arenenud ühiskonnas poleks seda vaja olnud, enamik arutelutava punkte puudutab suhtlemise baasoskuseid. Näiteks punkt 3: “Kuulame – kuulamine on sama oluline kui kõnelemine”.

Ajas veidi tagasi vaadates meenuvad 2009. aastal toimunud Minu Eesti mõttetalgud, mis tõid aruteludeks kokku mituteist tuhat eestimaalast ning mille tulemusel loodi ridamisi häid lahendusi, ühinguid ja ettevõtteid ning tehti tuhandeid tunde ühist tööd riigi ja kogukonna heaks. Kordan ülalöeldud mõtet – mõjusate lahenduste loomiseks peavad inimesed teineteisega rääkima ja teineteist kuulama.

Väärtust loovad ainult hästi juhitud arutelud

Siiski, mitte igasugune suhtlemine ei vii edasi. Oluline on see, et koosolek või arutelu oleks hästi juhitud. Väärtust loovad arutelud on sellised, kus kõik osalejad saavad sõna ja julgevad öelda oma arvamuse, kus kõik kuulatakse ära ilma neid katkestamata, kuid kus samas keegi ei kuritarvita teiste aega ning ei unusta ennast rääkima. Isiklike ja emotsionaalsete süüdistuste asemel valitseb argumenteeritud, teemakohane mõtetevahetus.  

Linnar Viik ütles kunagi, et ta võib välja pakkuda neli täiesti uudset ideed päevas, aga see ei ole innovatsioon. Innovatsioon on see, kui nende ideede pealt sünnivad toimivad ja mõjusad lahendused. Mistahes nupuka sotsiaalse lahenduse elluviimisel on seega ühelt poolt oluline rääkida sihtgrupi inimestega, kuid teiselt poolt on ka tiimi omavaheline suhtlemine võtmetähtsusega. Kui see ei toimi või tiimi liikmed lähevad lausa omavahel tülli, jäävad lahendused realiseerimata, isegi kui nad algselt olid väga nupukad.

Suhtluskannatlikkus on märk ühiskonna tegelikust arengutasemest ja siin üle oma varju ei hüppa. Kui teeme riigi ja rahvana valikuid, mis suurendavad inimeste rõõmu ja turvatunnet, siis tasapisi, põlvkondadega, kasvab ka suhtluskannatlikkus. Suhtlusoskuseid on aga võimalik õppida ja õpetada. Üks osa peaaegu igast sotsiaalselt mõjusast lahendusest peitubki suhtlemisoskuste arendamises.  

Vähe on eestimaalasi, kes restoranis hakkaks praetaldrikust toitu peoga suhu kühveldama, palju rohkem aga neid, kes teiste peale häält tõstavad või isiklikke teravusi ja hinnanguid pilluvad. Ma unistan Eestist, kus normaalsed suhtlusoskused on sama levinud kui normaalsed lauakombed. Kus igaüks oskab hästi rääkida ning saab kogeda tunnet ja teadmist, et teda ka kuulati, kuuldi ja mõisteti.

Esmailmumine Eesti Päevalehes (4.04.2017) ja EPL/Delfi portaalis (3.04.2017), https://epl.delfi.ee/artikkel/77767994/margo-loor-vaikimine-on-hobe-kuulamine-kuld