Kolmkümmend aastat tagasi hakati Avatud Eesti Fondi toel andma Eestis väitlusharidust. Tänaseks kõikjale levinud ja ühiskonda sügavalt mõjutanud liikumine alustas väikselt ja mõneti ootamatutest kohtadest.

Kuidas muuta ühiskonna mõtteviisi? Üks retsept on kindlasti selline — tee muutus hariduses, oota mõnikümmend aastat ja korras. Kas käputäis õpetajaid, kes 1994. aasta kevadel Viljandis, Mustlas, Kuressaares ja Tallinnas oma klassi teleka ja videomaki tassisid, teadsid, millist ahelreaktsiooni nad on käivitamas? Ma kahtlen. Mina tol kevadel  9. klassi õpilasena kirjanduse tundi minnes kindlasti ei teadnud, et järgmise 45 minutiga muutub kogu mu elu.

Videokassett läks plastiku klõbisedes mängijasse ja teleri ekraanile ilmusid toogades väitlejad. Poolt ja vastu kõned. Ristküsitlused. Kohtunike kommentaarid. See oli midagi täiesti teistsugust, korraga antiigi hõnguline ja värskusest ning vabadusest tulvil! Koolis oli õpilane ikka olnud käsutäitja. Nüüd korraga terendas võimalus noorena oma arvamust kõva ja selge häälega, lausa lavalaudadelt kõne vormis esitada.

Paar kuud varem olid Pedagoogikaülikooli tudengid ja õppejõud üles filminud esimese eestikeelse näidisväitluse. Veel mõned kuud enne seda oli väike grupp Eesti õpetajaid käinud koos mitmete teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide õpetajatega Budapestis ja õppinud USA treeneritelt väitlushariduse põhialuseid. Nüüd, kaasas Pedas tehtud videokassetid, läksid nad igaüks oma koolis ja oma tunnis õpilaste juurde, näitasid neile filmilindilt väitlust ja küsisid, kes oleks huvitatud proovima.

Selle videokasseti sisu lükkas liikuma midagi salaseltsi taolist. Esialgu oli asjassepühendatuid vaid käputäis,  vähem kui kümnest koolist. Õpiti ja harjutati koos argumendi- ja kõneoskuseid, käidi teineteisel mööda Eestimaad külas sõprusväitluseid tegemas, pandi alused koolide väitlusklubidele. Mitmetes koolides ei tahtnud eriti vanemad õpetajad kuidagi leppida sellega, et noortel mingi oma arvamus on ning julgus ja oskused seda väljendada. Väitlus oli rebel, väitlus oli silmiavav, iga väitlusega füüsiliselt tuntav aju kasv oli joovastav.

Tasapisi hakati näidisväitlustega liikumist laiendama. Uhke tunne oli, kui AEFi teleka ja tumedate klaasidega mugav mikrobuss ette veeres ning algas sõit mõnda teise linna, et sealsetes koolideski väitlustuuled puhuma panna. Meie “peakorter” fondi kontoris Estonia puiestee 10 oli esimene koht, kus me saime Netscape brauseriga hakata mõni aasta varem loodud veebis surfama, et valmistuda osalemiseks  rahvusvahelistel väitlusüritustel. Mitmed meist hakkasid oma koolides toimetama kooliajalehti ja tegema kooliraadiot. Olime pöördumatult sõnavabadusest “nakatunud”.

1998. aastal loodud Eesti Väitlusselts on täna üleriigiline vabaühendus, kelle argumenteerimisele üles kutsuval häälel on arvestatav kaal nii haridusmaastikul, koolitusturul kui ühiskondlikus arvamuskultuuris. Keskkoolide väitluse Eesti meistrivõistlustel osaleb enam kui kuuekümne kooli õpilasi, arutlevat haridust antakse veel palju rohkemates koolides. Aasta suurim väitlusturniir toimub koostöös EV Presidendiga. Argumendi- ja väitlusoskus on muutunud normaalseks osaks kaasaegsest Eesti ühiskonnast. Kas me oskasime sellest unistada, kui esimest väitlusõpikut AEFi kontoris tõlkisime ja toimetasime? Võibolla siis, 1996. aastal, juba natuke oskasime, sest olime näinud teisi, palju pikema demokraatiaga riike, kus argumenteeritud mõtlemisoskus oli normaalne osa inimeseks  olemisest.

Väga ümmarguselt on avatud ühiskonna fondide võrgustik aastakümnete jooksul toetanud Eesti väitlusliikumist kokku ca 2 miljoni dollariga. Selle investeeringu ühiskondlik mõju on olnud tohutu. Täna leiab väitlusoskused paljude Eesti inimeste resümeest alates pooltest Rakett 69 osalejatest kuni ministrite, kultuuritegelaste, juhtivate teadlaste ja suurettevõtjateni. Ühe mitmekümnemiljonilise käibega elektroonikaettevõtte juht ütles mulle mõned aastad tagasi: “Ma tegin ise kooli ajal väitlust ja see oli ülikasulik. Kas Sa saaks palun tulla ja mu ettevõtte juhtkonna ka argumenteeritult väitlema õpetada?” Riigikantselei juures tegutses aastaid kõrgemate riigiametnike väitlusklubi.

Kui oled saanud väärtusliku kingituse, tuleb seda väärtust jagada. Mandalay, Birma. Vientiane, Laos. Tbilisi, Georgia. Chișinău, Moldova. Chiang Rai, Tai. Need on mõned kohad maailmas, kuhu Eesti on jätnud jälje, kus Eesti õpetajad ja treenerid on käinud argumenteeritud mõtlemise ja eneseväljenduse oskuseid edasi õpetamas. Kui ma aastal 2011 esimest korda Birmas käisin, siis valetasin piiri peal, et olen tulnud puhkusele. Tegelikult tegin suletud akende ja uste taga üle terve riigi kohale sõitnud õpetajatele väitlusoskuste koolitusi. Elevus ja entusiasm, mis riskidest olenemata ruumis nende nädalate jooksul valitses, meenutas mulle elavalt meid ennast 90-ndate keskel. Sellest koolitustuurist sai alguse Birma väitlusliikumine, mille liikmed ka täna, verise junta tagakiusamisest hoolimata, vastupanuliikumise kontrolli all olevatel aladel, teinekord pisikestes hüttides keset džunglit, õpetavad Eestist pärit joonistega kohalikele lastele mõtte-, sõna- ja eneseväljenduse vabadust, aga ka sellega kaasaskäivaid oskuseid ja vastutust. Me pole kunagi saadut tagasi maksnud, aga me oleme seda palju kordi edasi andnud ja anname veel. Praegu on oluline aidata uuesti ülesehitada Ukraina väitlusliikumine.

See lugu, päevast päeva edasi elav lugu, mis algas ühest Avatud Eesti Fondi projektist, on Eesti Väitlusseltsi lugu. Kuid ühtlasi on see meie avatud ühiskonna lugu ja meie rahva demokraatlike oskuste lugu. Aitäh, Avatud Eesti Fond ja palju õnne 35. sünnipäevaks!

Esmailmumine: oef.org.ee, 04.04.2025, https://oef.org.ee/teoksil/aef-35

#õpetaja / teaching

#ilukirjandus / fiction

#juhtimine / management

#argument / argumentation

#kogemuslugu / review

#tehnoloogia / tech

#ratas / bicycle

#olemine / be-and-go

#kõnekunst / art of communication

#English

Hea arutelukultuur põhineb arusaamisel. Mitte ainult arusaamisel sellest, mida Sa arvad, vaid eelkõige arusaamisel sellest, miks Sa nii arvad. Inimeste rahulik üksteisemõistmine keerleb ümber miks-küsimuse.

Mu 5-aastane tütreke kraapis hiljuti terava kiviga ära meie auto külje. Kuigi tundsin sisemiselt tugevat ärritust, küsisin pahameele väljendamise asemel temalt, miks ta nii tegi. “Ma tahtsin sinna naerunägu joonistada. Auto külg oli muidu nii tühi ja igav,” kõlas vastus. Loogiline ja mõistetav, kuna keegi polnud talle kunagi rääkinud sellest, et auto värv kaitseb plekki roostetamise eest ja auto värvi taastamine on aja- ning rahakulukas. Tema maailmas oli tema käitumisel täiesti arusaadav põhjus.

Me vaatame maailma enamasti oma mätta otsast, eeldades, et kõik teised teavad või peaksid teadma sama, mida me ise teame. Ärritume, kui keegi arvab meist erinevalt või käitub viisil, mis tundub meie vaatepunktist rumal või läbimõtlemata. Tekkinud ärritusele reageerides hakkame pahandama nii eraviisilises inimestevahelises suhtluses kui ka avalikus arvamusevahetuses. Seejuures jääb väga sageli küsimata, miks teine nii käitus või ütles. Mis on see selgitus tema vaatepunktist, tema maailmas?

Demokraatlik ühiskond tähendab olemuslikult arvamuste mitmekesisust ja nende arvamuste vahelist arutelu. See arutelu käib argumentide keeles, mitte isikute ründamise, emotsionaalse ärapanemise või üksteisest ülekisamise kaudu. Argument on lihtne mõttemudel, mis algab seisukoha ehk väitega. Järgneb selgitus, seesama vastus küsimusele miks, kus minu ülesanne argumendi esitajana on muuta oma mõttemaailm suhtluspartneritele läbinähtavaks. Kolmandana lisan tõestuse ehk näited või andmed tegelikkuse kohta, mis toetavad minu seisukohta, ning neljandaks jõuan järelduseni.

Mõnikord, näiteks kohtus või valimiste ajal, on argumenteeritud arutelu võistlev. Sagedamini üritame kehtestada oma tõde, kuigi mingit tegelikku võistlust ei ole. Selle asemel võiksime rahulikult uurida, miks teised meist erineval arvamusel on, selgitada ja kuulata.

“Sa peaksid supermarketis kandma maski!” ei ole argument, see on väide.

“Rumal oled peast või, miks sa supermarketis maski ei kanna?!” ei ole argument, see on emotsionaalselt ründav etteheide.

“Hingamine ja rääkimine tekitab õhku palju mikropiisku. Rahvastatud siseruumides kannavad need piisad edasi koroonaviirust. Laborikatsed ja mõõtmised teenindusasutustest on näidanud, et riidest mask püüab need mikropiisad peaaegu täielikult kinni ja väldib viiruse edasikandumist. Vanemate ja nõrgema immuunsüsteemiga inimeste kaitseks peaksid supermarketis kandma maski.” See on argument. Ma saan aru, miks Sa nii arvad. Mul võib olla vastuargumente ja sellest sünnibki arutelu. Kuid ilma rahulike selgitusteta me mõistliku aruteluni ei jõua, vaid mandume kiiresti vaidlemise ja üksteise suunas näpu või rusika viibutamiseni.

Inimeste arvamustel ja käitumisel on alati põhjused. Nende põhjuste kohta rahulikult küsimine ja ärakuulamine ning oma põhjuste avamine viib meid väärika arvamuskultuurini. Ma ei ole rumal, ma lihtsalt arvan teisiti. Palun selgita mulle rahulikult oma mõtet.

Esmailmumine: Edasi.org, 24.07.2020, https://edasi.org/63611/margo-loor-ma-ei-ole-rumal-ma-lihtsalt-arvan-teisiti/

Ühiskonna areng, põhjamaine kultuur ja infotehnoloogia võidukäik on aluseks uuele, argumenteeritud juhtimise kultuurile. Juhtide valik on muutuda või hääbuda.  

Argumenteeritud juhtimine vajab oskust otsuseid loogiliselt põhjendada, kasutades seiskohtade toetamiseks näitajad ja muud faktilist materjali. Lisaks tuleb mõelda kiiresti, analüütiliselt ja struktuurselt, kuulates hoolega ka teisi. Kõike seda tuleb teha veenvalt nii suuliselt kui ka kirjalikult. Need oskused peavad olema nii juhil endal kui ka tema tiimi liikmetel. Ühtlasi tuleb ehitada nendele oskustele ka koosolekute-, läbirääkimiste- ja kommunikatsiooniprotsessid.

Minu-sõna-maksab-juhtimismudel on minevik

Umbes aasta tagasi sattusin lõunalauas rääkima tuntud Eesti tehnoloogiafirma asutajaga tegevjuhist, kelle nad mõni aeg varem olid USAst palganud. Küsisin, kuidas uus juht siinsete tingimustega kohaneb. Asutaja esimene vastus oli, et USAst tulnud juhile väga meeldib siinsete inimeste ootus otsustest aru saada ning kuulda juhilt argumente, miks midagi on vaja teha. Samal ajal on tal USA juhtimiskultuurist tulles ka keeruline sellega kohaneda – esimene reaktsioon tuleb ikka minu-sõna-maksab-lähenemise pealt ning alles seejärel meenub, et siinmail enam nii ei saa.

Tegelikult saab Eestis ka rusikat lauale tagudes otsuseid vastu võtta. Kohtan jätkuvalt juhte, kes kehtestavad oma otsuseid jõupositsioonilt või emotsionaalse manipulatsiooniga (nt ähvardused, meelitused). Sotsiaalmajanduslike indikaatorite mõttes oleme arenenud riik, aga inimeste peas ja ühiskondlikes käitumis- ning mõttemallides endiselt üleminekuühiskond.

Samas on ka juba rida suuri ettevõtteid, kus nii tipp- kui ka keskastme juhtide tasemel kasvavad argumenteeritud juhtimise oskused, meetodid ja protsessid. Mida euroopalikumaks ja arenenumaks muutub ühiskond, seda kaugemale liigume autoritaarsest juhtimismudelist ja seda vähem maksab bossi sõna. Uus juhtimismudel näeb ette seda, et juht loob oma meeskonnas parimad võimalused ühiselt ja argumenteeritult otsustada.

Argument on juhi parim töövahend

Tingimustes, kus tööturu nõudlus ületab pakkumist nii täna kui ka ettenähtavas tulevikus, saab igaüks meist valida, millise juhtimiskultuuriga organisatsioonis töötamine meile rohkem sobib. Inimesed hääletavad jalgadega ja tänaste trendide jätkudes pole autoritaarsetel juhtidel Eestis ühel hetkel enam eriti kedagi juhtida. Kindlasti muutuvad mõned sektorid kiiremini kui teised, aga kui kuulate Äripäeva raadio saatesarja “Argumenteeritud juhtimine”, võite leida huvitavaid näiteid ja lugusid Eesti juhtidest, kelle jaoks argument on juba igapäevane töövahend.

Argumenteeritud mõtlemine on osa infoajastust

Isegi riigid on hakanud aru saama, et inimeste oskus argumenteeritult mõelda on mitte üksnes edu alus, vaid lausa osa infoajastu riiklikust julgeolekust. Hiljuti avaldas CNN raporti, kus Soome sai kõrgeima koha elanikkonna meedia kirjaoskuses – valdkonnas, millega Soomes on teadlikult tegeletud, et seista vastu idanaabri libauudiseid külvavale trolliarmeele. Meedia kirjaoskus on aga paljuski just suutlikkus oma peaga mõelda, infot ja selle allikaid kriitiliselt analüüsida ning otsida argumente, mitte hüpata emotsionaalselt kaasa esimesega, mis endale meeldib.

Muide, samas raportis olid kõik esikohad Põhjamaade päralt. Põhjamaade kultuur soodustab inimeste iseseisvust, oma peaga mõtlemist ja ise otsustamist ja seda nii kodanikena (e-)riigis kui ka töötajatena ettevõttes. Kui varem oli otsusetegijatel, nii riigis kui ka ettevõttes, infomonopol või vähemalt privilegeeritud ligipääs otsuse aluseks olevale infole, siis tänasel päeval on kõik meeskonna või ühiskonna liikmed info ülekülluses. Meeskonnal on vähemalt sama palju infot kui juhil. Küsimus on, milliste meetoditega saab juht aidata inimestel seda infot mõtestada ja kasutada tulemuste saavutamisel. Juhid, kes tahavad nendes tingimustes olla edukad, peavad sellega kohanema.

Argumenteeritud juhtimine tagab kvaliteedi

Üks levinud väärarusaam on see, et kui juht pöörab rohkem tähelepanu ratsionaalsetele argumentidele, siis ei pööra ta tähelepanu emotsioonidele ega intuitsioonile. Need ei tule aga argumenteerituse arvel.

Argumendid aitavad meil intuitsiooni varal tehtud otsuste kvaliteeti kontrollida ning emotsionaalset käitumist tasakaalustada. Justnimelt tasakaalustada, mitte alla suruda või ignoreerida! Üks ei ole parem kui teine, kõik need otsustusprotsessid on inimaju loomulikud osad ning neid õigel hetkel tasakaalustatult kasutades saavutame parimad otsused nii inimesena eraelus, töötajana organisatsioonis kui ka kodanikuna riigis. Argumenteeritud juhtimise protsesside ja meetodite tundmine on edukale juhile meie kultuuriruumis üsna varsti möödapääsmatu.

Esmailmumine: Äripäeva Pärnu Konverentsid veebilehel, 11.05.2020, https://www.aripaev.ee/juhtimine/2019/08/09/uus-kvaliteet-pohjamaises-juhtimises

#ühiskond #argument

Mõisted nagu “tõejärgsus” ja “valefakt” on saanud osaks igapäevasest keelekasutusest. Kuidas tugevate argumentide ja sisuka arutelu abil demokraatiat tugevada? Mõtteid jagas Eesti Väitlussetltsi asutajaliige ning SpeakSmart juhtivkoolitaja ja arendusjuht Margo Loor.

Üks paremaid viimastel aastatel kuuldud arutelusid leidis aset kevadel Tartus EASi ja ülikoolide koostöös korraldatud konverentsil “Asia Update”. Ühes paneeldiskussioonis osales pika karjääriga Rootsi diplomaat, endine Rootsi suursaadik Hiinas ja Mongoolias Lars Freden. Olles oma diplomaaditöö lõpusirgel, rääkis ta Hiinast väga ausate sõnadega. Kõrgetasemeline seltskond ruumis tõusis püsti ja plaksutas mitmel korral tema sõnavõttudele nii, nagu jazz-kontserdil elatakse kaasa muusikute soolodele. Mõned ruumis olnud Hiina esindajad protesteerisid omakorda valjuhäälselt.

Paljude muude asjade hulgas ütles ta, et Hiina kommunistlikul parteil oli olemas paljude aastakümnete peale ulatuv detailne plaan, kuidas Hiina maailmale avada ning inimesed ja ühiskond selleks ette valmistada. Kuid kui tegelikkuses avanemiseks läks, kulgesid sündmused oodatust oluliselt kiiremini ja tegelikult on tänane positsioon globaalsel tandril tulnud Hiinale ootamatult kiiresti ning nad ei ole veel valmis seda täielikult ära kasutama.

Arutelukultuur taasiseseisvumise algusaastatel

Võib aimata, et sarnane stsenaarium rullus maailmas lahti ka 1990ndate alguses, kui Nõukogude Liit ootamatult kiiresti lagunes ja paljud riigid iseseisvusid. Seda oli soovitud, selle suunas oli tegutsetud, aga kui see ühel hetkel väga kiiresti juhtus, ei olnud kellelgi käsiraamatut, kuidas endisi sotsialistlikke liiduvabariike demokraatia teele aidata.

Meile meeldib Eestis mõelda, et esimese vabariigi ajast oli demokraatlik ühiskonnakorraldus meile tuttav ja et 1991. aastal taastasime nii iseseisvuse kui ka demokraatia. Tegelikkuses oli demokraatia meie omariikluse alguses kõikuv ja kohati üsna suure küsimärgiga. Oleme tõmmanud suure võrdusmärgi vabaduse-iseseisvuse ja demokraatia vahele, aga tegelikult taastasime 1989. aastal pigem siiski omariikluse. Demokraatiat, eriti selle nüüdisaegses tähenduses, pidime hakkame otsast peale välja mõtlema ja käsiraamatut selleks ei olnud kellelgi meile ette anda.

Kodanike arutelu selle protsessi juures väga palju ei toimunud. Kuna koos omariikluse ja demokraatiaga saabus ka turumajandus ja väga paljudel kadus pind jalge alt, ei olnud kellelgi diskussiooniks lihtsalt aega. Tuli ise vaadata, kuidas soomlastega kooperatiiv püsti panna või rublad kilekotis, ühest pankrotti minevast pangast teise joosta. Kõigega oli kiire ja see mentaliteet kestab toonastes põlvkondades ja rahvuslikus alateadvuses tänaseni. Veel 2000ndate keskel räägiti nalja, et Läti Swedbanki inimesed ei saanud kellegagi uutest ideedest rääkida. Rootslastega rääkimisest polnud kasu, sest need arutasid siis veel aasta aega hiljem sama ideed eri koosolekutel ja eri tasemetel. Eestlastele ei saanud aga ideest rääkida, sest need ei hakanud üldse mingit arutelu pidama ja tulid järgmisel päeval tagasi töötava prototüübiga.

Kõigest hoolimata tehti 1990ndatel hämmastavalt palju õigeid otsuseid nii riiklikult kui ka meie teekonnale kaasaelavate toetajate poolt. Üks otsus selles pikas-pikas reas oli Avatud Ühiskonna Instituudi (Eestis nime all Avatud Eesti Fond) otsus õpetada siinsetele koolinoortele selgeks väitluskultuuri ja arutleva hariduse alused.

Demokraatlikus ühiskonnas peaks mõjule pääsema tugevam argument, mitte tugevama argument. Filosoof Jürgen Habermasi mõtte taga peitub õpetus sellest, kuidas ühiskondlikes aruteludes peaks määravaks saama mitte selle sõna, kellel on kõvem hääl, rohkem raha või võimu, vaid sisuliselt kvaliteetsem, paremini tõestatud argument.

Väitlusliikumine ja Arvamusfestival

Väitlusliikumine, mis Eestis 1994. aastal Avatud Eesti Fondi ja Tallinna Ülikooli (toonase Pedagoogikaülikooli) koostöös alguse sai, oli esimene ühiskondlik liikumine, mis argumendiõpetuse oma lipukirjaks tõstis ning sellealase hariduse andmise ja valvekoeraks olemisega tänaseni tegeleb. Kui 1990ndate keskel oli sõna “argument” eesti keeles vähe tuntud ja kitsalt kasutatud, siis 2010. aastaks jõudsime väitlusseltsi tegevuse tulemusena sinna, et argumendiõpetus sai kohustuslikuks osaks põhikooli ja gümnaasiumi õppekavast.

Isegi kui Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal ei olnud enamikul rahvast mingit sisulist ettekujutust demokraatia toimimisest või enda rollist demokraatliku ühiskonna kodanikuna, siis 2013. aastaks, kui Paides toimus esimene Arvamusfestival, oli juba suur hulk inimesi, kes mõistsid arutelu keskset rolli demokraatias.

Arvamusfestivali tõi Eestisse Kristi Liiva, kes oli Rootsis kogenud sealse demokraatliku ühiskonna ühte olulist alustala Almedaleni festivali ning vaimustunud selle kvaliteetsetest aruteludest. Siin festivali käivitades said tema ja ta meeskond kohe teada, et arusaam arutelu väärtusest pole kaugeltki kõigini jõudnud, ka mitte sellises ühiskonna nurgakivis nagu meedia. Üks peamisi ajakirjanike ja paljude teiste küsimusi, millele kuus aastat tagasi tuli vastata, oli: “Aga mis kasu sellest arutelust on? Mis selle festivali tulemusena siis sünnib?”. Kindlasti on ka praegu ümberringi palju neid 1990ndate ärategijate põlvkonna inimesi, kelle jaoks asjadest rääkimine ei ole väärtus. Oleme ringiga tagasi omaaegse Swedbanki nalja juures.

Nende kõrval on suur hulk teisi, kes on aru saanud, et demokraatia ilma sisulise, argumenteeritud aruteluta ei ole võimalik. Mõned on seda kogenud pikema demokraatia traditsiooniga riikides elades, mõned on tulnud väitlusliikumisest, mõned on sellest haridussüsteemis aru saanud. Meediaga on jätkuvalt probleeme, nagu ütles Rain Kooli pärast tänavust Arvamusfestivali Vikerraadio päevakommentaaris pealkirjaga “Arvamusfestival. Vigade parandus”, kuid kvaliteetsema arutelu tuuled on olenevalt kanalist puhumas sealgi.

Miks ei ole demokraatia võimalik ilma argumenteeritud aruteluta? Miks tekkisid läänemaailma antiiksetel lätetel koos ja kõrvuti Aristotelese õpetus argumendist ja demokraatlik valitsemisvorm? Demokraatia toetub arusaamisele, et ühiskondlikes otsustes ühte tõde ei ole. On erinevad konkureerivad tõed, mis on kokkuleppelised ja ajas muutuvad. Ja see kokkulepe sünnib kodanike argumenteeritud arutelus. Rohkem immigratsiooni ei ole parem kui vähem immigratsiooni. Rohkem riigi sekkumist eraellu ei ole halvem kui vähem riigi sekkumist. Patriotism on sama hea kui globalism. Kõik oleneb sellest, millistes väärtustes ühiskond on kokku leppinud ja milliseid eesmärke nende väärtuste piires saavutada soovitakse.

Miks on tõed erinevad?

Miks tõed on erinevad? Sest inimesed ja nende vajadused on erinevad. Enamik meist ei tahaks olla ühtemoodi riietatud, ühesuguse jutu ja mõtetega mass. Me tunnustame inimeste õigust vabalt mõelda, ennast määratleda ja ennast teostada. Variatiivsus kaitseb populatsioone looduses ja see kaitseb ühiskondi vähemuses olevate inimeste tagakiusamise eest.

Liberaalne demokraatia ei ole enamuse türannia. Maksimaalselt kõikide huvidega arvestamiseks on oluline kuulata ära kõigi poolte argumendid ja nende valguses teha otsused, mis võimalikult suures ulatuses tagavad kõigi heaolu. Nende argumentide esilekerkimiseks ja analüüsiks on möödapääsmatu meedias, koosolekutel, vabaühendustes ja mujal ühiskondlike otsuste üle pidevalt arutleda.

Demokraatia ei ole kõige efektiivsem ühiskonnakorralduse vorm, sest korralikult argumenteeritud arutelu võtab aega. Need, kes teevad linnukese pärast kaasamise ja forsseerivad esimesena pähe tulnud lahenduse hästi kiire rakenduseni, ei käitu demokraatliku ühiskonna põhimõtete kohaselt. Karl Popper hoiatas meid, et ühiskonna peal ei tohi katsetada. Argumentide kaalumise teel peame hoolikalt läbi mõtlema ja otsustama, milline on kõigi jaoks parim lahendus enne, kui midagi teostama asume.

Ühise arutelu tulemusel sündinud otsused on ka kõige kvaliteetsemad otsused. Esiteks võtavad nad arvesse väga paljusid muutujaid, mis argumentide kaudu esile tuuakse ning mida üks liider või kildkond ei suudaks läbi mõelda. Veelgi olulisemana aga on inimesed motiveeritud ellu viima otsuseid, mille tegemises nad on saanud arutelu kaudu osaleda. Kui seadus on midagi, mille keegi kusagil on teinud ja mille mittetäitmise eest indiviidi karistatakse, siis täidetakse seda seni, kuni karistuse oht püsib. Kui politsei ei vaata, sõidetakse ikkagi 100-ga punase fooritule alt läbi. Seevastu seadused, mille loomisesse on inimesed kaasatud, kus nad on saanud osaleda ning kus nende huvisid on kuulda võetud ja arvestatud, saavad osaks indiviidide mõttemaailmast, neid täidetakse peaaegu loomulikuna ning nende täitmisele suunatakse või kutsutakse üles ka teisi.

Ühe tõe puudumist ei ole kerge taluda. Psühholoogiliselt lihtsam on mõelda, et see, mida ma usun, ongi õige, ja see, mida need teised usuvad, on väär. Igas ühiskonnas on suur hulk inimesi, kes ihalevad ühte selget tõde ja efektiivset isalikku kätt, mis seda tõde kehtestaks. Just seetõttu on arutlev haridus koolides ning pidev demokraatlike protsesside hoidmine ja arendamine hädavajalik, sest on palju jõude, mis liigutavad meid demokraatiast eemale. Harvardi ülikooli politoloogide Steven Levitsky and Daniel Ziblatti raamat “Kuidas demokraatiad surevad?” on sel teemal suurepärane lugemine.

Demokraatia täna

Iseseisvuse ja turumajanduse kohta saame Eestis selge ja kindla häälega öelda, et oleme kohal ja hoiame kurssi. Demokraatia puhul on välistelt tunnustelt kõik ammu paigas, aga kui vaadata inimeste hoiakuid ja käitumisi, siis ei ole demokraatia sugugi välja kujunenud ega juurdunud. Kõva käe ihalus, mustvalge tõe ootus, püüe liiga kiiresti ühiskondlikke muutuseid teostada ja palju muud, mis demokraatlikule ühiskonnale omane ei ole ja mida populistlikel poliitikutel on lihtne ära kasutada, on meil jätkuvalt levinud ning seetõttu varitsevad ka Eestit Poola ja Ungari ohud. Seal on avatud ja argumenteeritud arutelu kokku kuivanud ning sellega koos taandumas ka demokraatia.

Õnneks on meil Arvamusfestival, Teaduste Akadeemia ja nende “Kust sa tead?”, Eesti Väitlusselts, Avatud Eesti Fond ja paljud-paljud teised hoidmas ja arendamas edasi argumenteeritud arutelu kui demokraatliku ühiskonna hädavajalikku nurgakivi. Sellest veel olulisem on aga iga kodaniku panus argumenteeritud arutelu hoidmisesse oma peres ja kogukonnas. Tarkust ja kannatlikkust selleks meile kõigile!

Maailma kõnepäeva tähistatakse 15. märtsil ning selle raames kutsub SpeakSmart üles kõik märkama häid argumente enda ümber.

Democracy is impossible without reasoned discussion

One of the best discussions I have heard in recent years was at the Asia Update conference organised by the Enterprise Estonia foundation and Estonian universities in Tartu this spring. Participating in one panel discussion was the veteran Swedish diplomat Lars Freden, former Swedish ambassador to China and Mongolia. Now at the end of his long diplomatic career, he spoke very openly about China. As he spoke, the distinguished audience repeatedly responded to his words with standing ovations, like cheering after a solo at a jazz concert. Some Chinese representatives in the room protested vocally. Among many other things, he said that the communist party had a detailed plan, spanning decades, for how to open China up to the world and prepare its people and society for this. But when actual steps were taken towards increasing openness, things happened much faster than expected, and China is still not yet ready to take full advantage of its current position on the global stage.

I imagine that a similar scenario unfolded in the early 1990s as the Soviet Union collapsed with unexpected speed and many countries gained independence. This had been desired and worked towards, but when it suddenly happened, no one had a manual on how to help the former Soviet republics on their path from socialism to democracy.

In Estonia, we like to think that we were already familiar with a democratic social order from the time of the first republic and that in 1991 we restored both our independence and democracy. In fact, however, Estonia's democracy during the interwar period of early statehood was volatile and at times rather questionable. We have tended to equate freedom and independence with democracy, but in reality it was only our statehood that we restored in 1989. Democracy, especially in its modern sense, had to be reinvented from scratch, and no one could hand us a blueprint on how to do that.

Admittedly, this process did not involve much civic debate. With the arrival of a free market economy, which accompanied statehood and democracy, many lost their footing and no one had time for discussion. Everybody was out for themselves, seeking to set up a joint venture with the Finns or rush their roubles from one failing bank to the next in a plastic bag. Everything had to be done fast and this mentality survives in the generations that emerged during that time and in the national subconscious to this day. In the mid-2000s, there was a joke that the Swedbank people in Latvia had no one to talk to about new ideas – talking to the Swedes was no good, as they would go away and discuss the idea in countless meetings at different levels. The Estonians were also not open to discussion, as they would be back the next day with a working prototype and the discussion would be over before it had even begun.

Nevertheless, looking back to the 1990s, an amazing number of good decisions were made, both nationally and by the partners that supported us along the way. One good decision in this long list was made by the Open Society Foundation, or the Open Estonia Foundation as it is known here, when it resolved to teach Estonian schoolchildren the fundamentals of a culture of debate and discursive education. I happened to be one of those schoolchildren. In a democratic society, it should be the strongest argument rather than the argument of the strongest that wins. Behind this idea from the philosopher Jürgen Habermas lies a doctrine of how social debates should be decided not by those who speak the loudest or wield more money or power but those with the superior, better substantiated argument. The debating movement, initiated by the Open Estonia Foundation in collaboration with Tallinn University (then the Pedagogical University) in 1994, was the first social movement to make teaching argumentation its motto and continues to be an educator and watchdog in this area. While in the mid-1990s the word “argument” was little known and not widely used in Estonian, by 2010, as a result of the efforts of the Debating Society, argumentation was introduced as a compulsory subject in the basic and upper secondary school curriculum.

So even though most people had no real idea of the functioning of democracy or their role as a citizen in a democratic society when Estonia first regained its independence, by 2013, as the first Opinion Festival was held in Paide, many already understood the central role of debate in democracy. The festival format was introduced in Estonia by Kristi Liiva, who had visited the Almedalen Festival, a pillar of democratic society in Sweden, and was fascinated by the high level of debating she had witnessed there. When she started the festival in Estonia, she and her team immediately learned that awareness of the value of debate was far from universal here. Not even among the press, a cornerstone of society. One of the main questions to which journalists and many others demanded an answer six years ago was this: “What use is the debate going to be? What will happen as a result of the festival?”. I am sure there are still many people around that come from the 1990s generation of businessmen, for whom talking about things is not a value in itself. We have circled back to the old Swedbank joke.

Alongside these people, however, there are many others, who have realised that democracy is impossible without meaningful, reasoned debate. Some of them have experienced this living in countries with a longer tradition of democracy. Others come from the debating movement. Yet others have been brought to this realisation by the general education system. While the media continues to struggle with this realisation, as Rain Kooli points out in an excellent opinion piece for Estonian Public Broadcasting (https://www.err.ee/971940/rain-kooli-arvamusfestival-vigade-parandus), the winds of change towards improved quality of discussion are felt even there, at least in some outlets. Why is democracy impossible without well-argued debate? Why did Aristotle's theory of argumentation and the democratic form of government emerge together at the dawn of Western civilisation in the classical world? Democracy rests on the understanding that there is no absolute truth in social matters. There are different competing truths that are agreed on and change over time. These agreements are the result of reasoned discussions between citizens. More immigration is not better than less immigration. More state intervention in private life is not worse than less state intervention. Patriotism is as good as globalism. It all depends on what values a society has agreed on and what goals it want to achieve within those values.

Why are there different truths? Because people are different and have different needs. Most of us would not like to be part of a mass that dress the same, talk the same and think the same. We recognise that people have the right to the freedom of thought, self-determination and personal fulfilment. Just as it protects populations in nature, variety also protects societies against the persecution of minorities.

Liberal democracy is not the tyranny of the majority. To maximise everyone's interests, it is important to listen to the arguments of all stakeholders and to make decisions based on those arguments to ensure everyone's well-being. The only way for these arguments to emerge and be analysed is for social issues to be constantly discussed in the media, at meetings, by NGOs and elsewhere. Democracy is not the most efficient social order, because well-argued discussion takes time. Social inclusion merely for the sake of box ticking and rushed implementation of the first solution that comes to mind are not how a democratic society behaves. Karl Popper warned us against the dangers of social experimentation. By weighing up arguments, we need to think carefully and decide on the best solution for everyone before we start doing anything.

Public discussion yields the best decisions. First, it considers a great many different variables, which are brought up in opposing arguments and could not possibly be thought through by a single leader or faction. More importantly, however, people are motivated to put into practice decisions they have been able to participate in making through discussion. If the law is something handed down by the powers that be and enforced with the threat of punishment, you only comply with it so long as the threat persists. When the police are not looking, you will still floor the accelerator and run a red. On the other hand, a law you have been involved in making, having your interests heard and considered, is part of your own outlook, which you abide by almost naturally and guide or encourage others to do so.

The absence of one single truth is not easy to bear. It is psychologically easier to think that what I believe is right and what the others believe is wrong. There are many people in every society who crave one clear truth and a powerful paternal hand to impose that truth. This is why discursive education in schools and the consistent preservation and development of democratic processes are crucial, as there are many forces at play that seek to move us away from democracy. The recent book How Democracies Die by Harvard political scientists Steven Levitsky and Daniel Ziblatt is a wonderful piece of reading on this very subject.

In regard to independence and the free market economy, Estonia can say with conviction that we are firmly on course. In terms of democracy, on the other hand, the external characteristics have long been there, but when it comes to people's attitudes and behaviour, democracy is by no means established or deeply rooted. The yearning for a firm hand, the expectation of black-and-white truths, rushed attempts to bring about social change and many other things that are alien to a democratic society and easily exploited by populist politicians continue to prevail in Estonia and leave us exposed to the threats faced by Poland and Hungary. In these countries, open and argumentative discussion has dried up, and with it, democracy is on the retreat.

Fortunately for us, we have the Opinion Festival, the Estonian Research Council with its “How Do You Know That?”; initiative (a campaign similar to Hur vet du det? in Sweden and Ask for Evidence in the UK), the Estonian Debating Society, the Open Estonia Foundation and many others maintaining and furthering reasoned discussion as a vital pillar of a democratic society. What is more important, however, is that each citizen can help keep reasoned discussion alive in their family and community. I wish everyone wisdom and patience for this.

Esmailmumine: Hea Kodanik demokaatia eriväljaanne, 21.10.2019, https://heakodanik.ee/uudised/demokraatia-ilma-argumenteeritud-aruteluta-ei-ole-voimalik/

Ühele mu argumenteeritud juhtimise koolitusele Äripäeva Akadeemias tuli kord automüügi ettevõtte juht, 50-ndates härrasmees. Kui küsisin osalejatelt, et millise vajaduse või ootusega nad koolitusele on tulnud, vastas ta umbes nii: “Ma ei saa oma nooremate töötajatega enam hästi hakkama. Käsku nad ei kuula. Tahavad, et ma selgitaks või argumenteeriks oma otsuseid. Ma ei oska seda teha, ma pole kunagi argumentide kohta midagi õppinud. Sellepärast tulingi.”

Argument on kindla struktuuriga, loogiliselt korrektne ja piisavalt põhjendatud seisukoht. Olen argumentidest oma varasemates artiklites erinevate nurkade alt kirjutanud ja siin nende ülesehitusel, rollil ega olulisel pikemalt ei peatu. Keskendun selle asemel nende kasutamisele juhtimises. 

Ülalviidatud juhi keerulises olukorras pole midagi ebaloomulikku ega isegi üllatavat. Kõik, mis puudutas argumentide loomist, kasutamist ja nende kaudu ratsionaalsete otsuste tegemist või selgitamist oli sihipäraselt haridusest 50 aasta jooksul välja jäetud. Argument vajab oma peaga mõtlemist, nõukogude ühiskond vajas head käsutäitjat, mitte mõtlevat töötajat ja kodanikku. Seega on peaaegu möödapääsmatu, et omal ajal hariduse omandanud juhid ei ole argumendioskuseid õppinud. Väljaspool filosoofia ajalugu, õigusteadust ja veel mõnda kitsalt teaduslikku kasutust oli väga keeruline argumendiõpetusega kokku puutuda.

  Muutused juhtimiskultuuris

Viimaste aastakümnete jooksul on muutunud ühiskond, haridus ja juhtimiskultuur. Käsukorras tööd kindlasti leidub, aga väga palju vähem mõne aastakümne taguse ajaga. Uue põlvkonna töötajad, eriti tööjõupuudusega tööturul, on vabad valima omale ettevõtteid ja juhte, kus otsustamine ja suhtlemine vastab nende ootustele kaasa mõelda ja aru saada. Eesti juhtimiskultuur on liikunud ja liigub edasi Ameerika ja Aasia tugevalt hierarhilisest lähenemisest euroopalik-skandinaavialiku kaasava ja arutleva juhtimiskultuuri poole.

Kes on selles juhtimiskultuuris juht, mis on tema roll? Erinevalt näiteks USA superstaar-juhtidest, ei kuule me Euroopas ettevõtetest, milles keskset rolli mängib juhi ainuisikuline visioon. Argumenteeritud juhtimiskultuuriga riikides ja ettevõtetes ei tule parimad otsused juhi peast või sabajuurika tundest. Juht on see, kes paneb organisatsioonis püsti parima arutelu, mille käigus jõutakse ühiselt kõige paremini argumenteeritud otsusteni.

Argumenteeritud juhtimine

Edasi tehakse vahet pehme ja tugeva argumenteeritud juhtimise vahel. Pehme mudeli puhul, mida autoettevõtte juht õppida soovis, valmivad otsused endiselt juhi või juhatuse peades, aga nende kommunikeerimine meeskonnale käib argumentide keeles, otsuseid põhjendades ja nende vajalikkust selgitades. Töötaja tehases, kellel kästakse tööriistad pärast töö lõppu tagasi kappi viia, teeb seda järgmine kord ka ilma ütlemata, kui temaga on läbi räägitud see, et tema parandatavad lennukid on palju turvalisemad, kui kogemata vedelema jäänud mutrivõti ühel hetkel mootorisse ei satu. Sellise juhul pole töökohal korra nõudmine enam töödejuhataja suvaline kapriis, vaid kogu ettevõtte ühine missioon hoida lennureisijate elusid.

Tugev argumenteeritud juhtimine on sellest veel samm edasi, kus ka otsuste valmimisel on argumentidel kandev roll. Oluliste otsuste puhul kaasatakse kõiki, keda otsus puudutab, erinevad võimalused räägitakse nendega enne otsuse tegemist läbi, küsitakse ja kuulatakse nende vajadusi, argumente. Seejärel pannakse kõik kogunenud argumendid ühele pildile ja nende kaalumise läbi jõutakse otsuseni. Otsusele peale vaadates on võimalik igaühel, kes protsessis osales, aru saada, kust otsus tuli ning kuidas selleni jõuti. Mõnikord küsitakse, kuidas keerulisi otsuseid inimestele selgitada nii, et neil vastumeelsust ei teki. Kui inimesed on ise otsuse tegemises osalenud ja protsess on olnud hästi korraldatud, siis on valminud otsus iga osaleja enda oma ja võimalus, et keegi selle vastu sõdima hakkab, oluliselt väiksem.

Taristuettevõtte arendusosakonna juhatajal, kellel aitasin tema meeskonnas sisse viia argumenteeritud juhtimise tugevat mudelit, oli kaks eesmärki. Ühelt poolt soovis ta oluliselt vähendada nende küsimuste hulka, mille otsustamiseks ainult tema otsa vaadatakse. Teine vajadus oli, et need küsimused, mille puhul tema otsus on oluline, jõuaksid temani korralikult argumenteeritud taustainfoga. Argumenteeritud juhtimise kasutuselevõtuga sai ta kauba peale oma peaga mõtlemist soodustava töökeskkonna, mis on atraktiivne uue põlvkonna talendikatele spetsialistidele.

Uue põlvkonna juhtide jaoks tundub argumenteeritus juba peaaegu loomulik. Minu eriline austus kuulub vanema kooli juhtidele, kes märkavad juhtimiskultuuri muutust enda ümber ja on paindlikud ka ise muutuma ja õppima. Juhid, nagu härrasmees autoettevõttest, kellega tänast lugu alustasin.

Esmailmumine: Äripäeva Personaliuudised.ee veebilehel 16.09.2019, https://www.aripaev.ee/juhtimine/2019/09/16/mida-ootab-oma-juhilt-uue-aja-talent

Margo Loor räägib Äripäeva raadio saates “Juhtimislabor” argumenteerimisest juhtimises ning annab nõuandeid, kuidas oma seisukohti efektiivselt edastada.

Samuti räägime argumenteerimisoskuste arengust Eestis, argumenteerimisest juhtimises ja sellest, kuidas erinevad juhtimiskultuurid argumenteerimisoskusi mõjutavad.

Kuula saadet järele siit.

See on üks kõige sagedamini esitatavaid küsimusi argumenteeritud juhtimise koolitustel. Eestis on üksjagu ettevõtteid ja organisatsioone, kes on suhtlemise tõhustamiseks kogu tiimiga argumendioskused selgeks õppinud ning kelle jaoks see küsimus tiimi-siseselt enam oluline ei ole. Teistes ettevõtetes, kust koolitusele on tulnud üksikud inimesed või väiksemad tiimid, küsitakse seda küsimust nii sisese kui ka partnerite ja klientidega suhtlemise võtmes.

Jonnakas suhtleja tähistab mõistena paljusid erinevaid probleeme. Näiteks, inimene võib küll kõigest aru saada, mida olete talle rääkinud ning sellega ka nõustuda, aga tema sisemine veendumus ei väljendu tema käitumises. Põhjuseks pole mitte jonnakus, vaid see, et harjumuste muutmine on keeruline. Paljud teavad, et me peaks 30 minutit päevas aktiivselt liikuma. Me usume seda, kuid kindlasti mitte kõik ei käitu nii. Pole harjunud.

Kui tegemist on ikkagi tegelikult jonnaka suhtlejaga, võib põhjus olla vähem temas ja rohkem meis endis. Laialt on levinud suhtumine, et mittenõustumise olukorrad on võistlevad. Kui oleme eriarvamusel, siis ainult üks meist võidab ja saab oma tahtmise. Selliselt oma tõde kehtestades, kui kumbki ei alistu, tunduvadki inimesed teineteisele jonnakad. Eriti, kui suhtlusolukorda minnakse ootusega, et: “Nagunii ta hakkab jälle jonnima.” Ennasttäitvad ootused. Kui loobume binaarsest võistleva suhtlemise mudelist ja hakkame otsime ühisosa, loovaid mitmemõõtmelisi lahendusi ning keskendume pikaajalisele väärtusele vahetu võidu asemel, jääb meie ümber jonnakaid suhtlejaid kohe poole vähemaks.

Stephen R. Covey kirjutab oma maailmakuulsas raamatus, et enamus inimesi tahab rääkida endast ja ootab, et neist saadaks aru. Paradoks on selles, et kui me kõik nii läheneme, siis pole kellelgi aega teisi ära kuulata ja mõista. Oleme koosolekul sageli vait ainult selleks, et oodata rääkimist, mitte selleks, et kuulata ja aru saada. Kui alustada kuulamisest ja kuuldu hinnanguvabast peegeldamisest, millele lisaks Coveyle juhib tähelepanu ka näiteks endine FBI eriläbirääkija Chris Voss raamatus “Never Split the Difference”, siis kaob meie suhtluspartneritel vajadus jonnakalt ühte ja sama korrata. Jonnakas suhtleja on sageli jonnakas sellepärast, et oleme ise tõrksad kuulajad. Arendades oma kuulamisoskust ja suhtluskannatlikkust jääb jonnakaid suhtlejaid veel palju vähemaks.

Kui ülaltoodud sammud on astutud, tuleb ka oma eneseväljenduses olla rahulik ja argumenteeritud. See tähendab, et seletad oma mõtted samm-sammult koos näidetega lahti, jälgides seejuures, kas suhtluspartner on veel mõttega kaasas või juba ree pealt maha kukkunud. Näen palju olukordasid, kus üks suhtleja paneb oma plaadi peale ja eeldab, et teine tahab ja suudab kogu info omaks võtta. Oleme ju sama juttu juba sada korda varemgi rääkinud! Arvamusfestivali eelmise juhi Ott Karulini mõtet laenates tasub aga sel puhul kontrollida, kellele me seda juttu rääkinud oleme. Tihti võib selguda, et rääkinud oleme oma peas ja iseendale ning hetkel meie vastas olev suhtluspartner kuuleb kõike esmakordselt.

Ma ei tunne ühtegi jonnakat suhtlejat. Mitte, et ma suhtleksin kuidagi teistsuguste inimestega kui kõik teised. Mainitud lähenemiste abil lihtsalt muutuvad need, kes mujal võivadki olla jonnakad, normaalseteks suhtluspartneriteks.

Loomulikult on võimalik, et isegi pärast kirjeldatud lähenemisi on teie vastas keegi, kes on pannud näpud kõrvadesse või ütleb: “Ma ei viitsi vaielda sinuga praegu!”. Lõpuks on meil ju demokraatlik õigus olla jonnakas. Siiski, enamasti inimene sellisel puhul kaitseb midagi, näiteks oma aega või energiat. Mõnel teisel hetkel, kus tal on vähem kiire, ta on puhanum või just söönud, võib ta olla samadele seisukohtadele palju avatum. Ajastus, kontekst ja sõnumitooja isik on jonnakusega toimetulemisel sama olulised kui see, mida ja kuidas öeldakse.

Igaüks meist võib olla jonnakas suhtleja, kui keegi tuleb meile harjumatut mõtet jõuga, meile mittesobival hetkel ja meid mitte kuulates peale pressima. Argumenteeritult juhitud  organisatsioonides oskavad inimesed teineteist vähem suruda jonnakaks, mis teeb tööalase suhtlemise kiiremaks, täpsemaks ja meeldivamaks.

Esmailmumine: Äripäeva Pärnu Konverentside veebiväljaandes, veebruaris 2018.

Umbes 10 aastat tagasi tegelesin uimastisõltlastele suunatud teenuste kaardistamisega Eestis, mille käigus ilmnes, et rehabilitatsiooniteenuseid on puudu. Valdkonnas pikalt tegutsenud MTÜ-l Convictus Eesti oli üldjoontes teada, millist täiendavat rehabilitatsioonikeskust oleks vaja. Asusime Heateo Sihtasutusega nende strateegiat täpsustama ja elluviimist toetama.

Mõjusate lahenduste loomiseks tuleb inimesi kuulata

Meeskonnaga liitus ka Heateo SA partner Tarmo. Tutvustasin talle tekkinud mõtteid lõunasöögi käigus. Tarmo kuulas ja sõnas: “Elevandiluust tornis head strateegiat kokku kirjutada ei saa. Vaja on lips eest ära võtta, käised üles käärida ja minna kaevikutesse vaatama, mida Convictuse inimesed igapäevaselt teevad.”

Järgmised nädalad veetsingi küsides ja kuulates, kohtudes süstivate sõltlastega, sõltuvuse kontrolli alla saanud inimestega, uimastite ostmiseks vargile läinud ja kinni pandud inimestega, süstlavahetajatega. Heateo blogi arhiivis on pikem lugu “Süstla orjad” kogetu kohta tänaseni üleval.

Re-hab keskus, mis selle töö tulemusel sündis, ei muutunud küll kunagi majanduslikult jätkusuutlikuks ning lõpetas seetõttu paari aastaga oma tegevuse, kuid selle ajaga sai sealt abi sadu noori süstivaid sõltlasi ja nende pereliikmeid. Oluline enamus neist olid puhtad ka hilisemate järeluuringute käigus. Sihtgruppi kaasates oli sündinud väga mõjus lahendus.

Vähe on lahendusi sotsiaalprobleemidele, mis disainitakse kontoriseinte vahel, tehakse valmis ja siis abivajajad tulevad ning saavadki reaalset abi. Mõjusate lahenduste loomiseks tuleb inimestega rääkida. Sihtgrupi liikmed oskavad enamasti öelda, mis on nende vajadused ning võibolla isegi seda, kuidas nendele vajadustele vastata. Mõjusaimad sotsiaalsed programmid on tihti sündinud kas sellest, et nende looja on ise lahendust vajanud või on lähedalt tutvunud vajadusega (nt sõbra või lähedase kaudu). Isegi juhul, kui algne idee on sündinud kellegi peas näiteks akadeemilise töö tulemusel, siis tegelikkuses mõjusaim lahendus sünnib ikkagi sihtgrupiga rääkides, nende vajadusi kuulates.

Inimestega rääkimist takistab vähene suhtluskannatlikkus

Miks me siis ei räägi inimestega? Peamiselt sellepärast, et me ei julge, ei oska või ei pea seda oluliseks. Inimestel on Eestis vähe suhtluskannatlikkust. Kui pöördute tänaval võõra inimese poole, siis ilmselt ta alguses vastab teile naeratades või vähemalt mitte pahaselt. Kui ta aga paari vahetatud fraasi tulemusel ei mõista, mida te soovite või tundub see talle kohatu, järgneb juba pahameel. Lihtne näide – inimene, kellele ühistranspordi kasutamine pole igapäevane, siseneb maakonnaliini bussi ja soovib bussijuhilt osta piletit. Bussijuht palub viisakalt asetada puutekaardi vastu makseterminali. Sõitja ei mõista kohe hoobilt, millist kaarti silmas peetakse ja pakub pangakaarti. Bussijuhi järgmine fraas on juba öeldud ärritatud häälel. Kui ka siis ei järgne juhi jaoks harjumuspärast käitumist sõitja poolt, muutub näoilme ja suhtlusmaneer juba selgelt pahaseks. Suurema suhtluskannatlikkusega ühiskondades kuulaksid ja seletaksid inimesed rahulikult ja naeratades tükk aega enne, kui hakkaksid kahtlustama, et teine sihilikult rumalat mängib.

Vähese suhtluskannatlikkuse tõttu on harva kuulda lauset: “Kuulge, räägime korra, kuidas probleem ühiselt ära lahendada!” Kui inimesed näevad kogukonnas või ühiskonnas probleemi, siis enamasti sellest kas jalutatakse mööda või hakatakse üksi lahendama. Teisi kaasa kutsuma ei minda, sest on ebameeldiv, kui sind ei kuulata ära või suhtutakse pahaselt ja tõrjuvalt. Paljude inimeste jaoks üks ebameeldivamaid kogemusi on korteriühistu koosolek. Seal ei saa suhtluspartnereid valida, ometi on kohati möödapääsmatu ühiselt arutada ja otsustada. Kindlasti on ka väga hästi juhitud ja meeldivat suhtluskogemust pakkuvaid ühistu koosolekuid, aga oma töös argumenteeritud suhtlemise koolitajana kuulen sageli, et koosolekutel nähvatakse, virisetakse, ei räägita asjast, ei olda konstruktiivsed, pahandatakse.

Paar nädalat tagasi olin parajasti viimas kodus ülejäänud pakendeid pakendikonteinerisse, kui mõned majad eemal elav tädi küsis tänaval tõredalt: “Sul oma maja juures ei ole prügikasti või?” Oleksin võinud lihtsalt vaikides edasi minna või vastu nähvata, et tehku omale valla jäätmekäitluskord selgeks. Mul oli ju õigus, mina olin oma pakendid õigesse kohta viinud. Selle asemel jäin seisma ja selgitasin talle rahulikult, millised on tema ühistu konteinerid ja milline valla tellitud pakendikonteiner, mille eest tema ühistu ei maksa, kuigi see nende maja kõrval seisab. Saime mõlemad toreda suhtluskontakti ja loodetavasti pöördub tädi järgmise inimese poole juba sõbralikumalt.

Vähese suhtluskannatlikkuse põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Kui kodus ema või isa korra ütleb rahulikult, et tee tuba korda ja järgmine kord juba käratab, siis sealt see tulebki. Tänased põlvkonnad on kasvanud vanematega, kes olid stressis, ühiskonnas allasurutud kodanike ja inimestena ning kellele keegi suhtlusoskuseid ei õpetanud. Loodan, et vähemalt osad tänased põlvkonnad kasvavad suurema suhtluskannatlikkusega kodudes, sest vanemad tunnevad ennast ühiskonnas kindlamalt ja turvalisemalt ning on seetõttu rõõmsamad ja rahulikumad.  

Suhtlemisoskuste arendamisega saab lahendada sotsiaalseid probleeme

Suhtlemisoskuste ja suhtluskannatlikkuse arendamine Eestis võiks niisiis olla üks suurima mõjuga sotsiaalseid projekte üldse. Kuid rääkida julgemine ja oskamine ning teineteise kuulamine ei paranda mitte ainult igapäevase elu kvaliteeti. Palju süsteemseid sotsiaalseid probleeme jääks olemata või leeveneks, kui inimesed oskaksid kas omavahel või võimalike aitajatega suhelda. Õpetajate väljakutsed koolides on tihti rohkem seotud suhtlemisoskustega, kui metoodika või õppevahenditega. Toomas Trapido tõi ühes varasemas NuLa sarja artiklis välja näite, kus Chicago vanadekodu ja Brasiilia kooli õpilastele vahel loodi videosuhtluse kanal, mis oli väärtuslik mõlemale osapoolele.  

Arvamusfestival on veel üks suurepärane näide ühiskondliku probleemi suhtlemispõhisest lahendusest. Festivali loomise eesmärk oli tuua kokku, suhtlusmullidest välja inimesed, kes igapäevaselt elavad teineteise kõrval, aga lihtsalt ei räägi omavahel ega kuula teineteist, kuigi suhtlemine mõlemale väärtust looks. Eestit arvestades tuli kirja panna ka seitsmepunktiline hea arutelutava, et see suhtlemine konstruktiivsena püsiks. Arenenud ühiskonnas poleks seda vaja olnud, enamik arutelutava punkte puudutab suhtlemise baasoskuseid. Näiteks punkt 3: “Kuulame – kuulamine on sama oluline kui kõnelemine”.

Ajas veidi tagasi vaadates meenuvad 2009. aastal toimunud Minu Eesti mõttetalgud, mis tõid aruteludeks kokku mituteist tuhat eestimaalast ning mille tulemusel loodi ridamisi häid lahendusi, ühinguid ja ettevõtteid ning tehti tuhandeid tunde ühist tööd riigi ja kogukonna heaks. Kordan ülalöeldud mõtet – mõjusate lahenduste loomiseks peavad inimesed teineteisega rääkima ja teineteist kuulama.

Väärtust loovad ainult hästi juhitud arutelud

Siiski, mitte igasugune suhtlemine ei vii edasi. Oluline on see, et koosolek või arutelu oleks hästi juhitud. Väärtust loovad arutelud on sellised, kus kõik osalejad saavad sõna ja julgevad öelda oma arvamuse, kus kõik kuulatakse ära ilma neid katkestamata, kuid kus samas keegi ei kuritarvita teiste aega ning ei unusta ennast rääkima. Isiklike ja emotsionaalsete süüdistuste asemel valitseb argumenteeritud, teemakohane mõtetevahetus.  

Linnar Viik ütles kunagi, et ta võib välja pakkuda neli täiesti uudset ideed päevas, aga see ei ole innovatsioon. Innovatsioon on see, kui nende ideede pealt sünnivad toimivad ja mõjusad lahendused. Mistahes nupuka sotsiaalse lahenduse elluviimisel on seega ühelt poolt oluline rääkida sihtgrupi inimestega, kuid teiselt poolt on ka tiimi omavaheline suhtlemine võtmetähtsusega. Kui see ei toimi või tiimi liikmed lähevad lausa omavahel tülli, jäävad lahendused realiseerimata, isegi kui nad algselt olid väga nupukad.

Suhtluskannatlikkus on märk ühiskonna tegelikust arengutasemest ja siin üle oma varju ei hüppa. Kui teeme riigi ja rahvana valikuid, mis suurendavad inimeste rõõmu ja turvatunnet, siis tasapisi, põlvkondadega, kasvab ka suhtluskannatlikkus. Suhtlusoskuseid on aga võimalik õppida ja õpetada. Üks osa peaaegu igast sotsiaalselt mõjusast lahendusest peitubki suhtlemisoskuste arendamises.  

Vähe on eestimaalasi, kes restoranis hakkaks praetaldrikust toitu peoga suhu kühveldama, palju rohkem aga neid, kes teiste peale häält tõstavad või isiklikke teravusi ja hinnanguid pilluvad. Ma unistan Eestist, kus normaalsed suhtlusoskused on sama levinud kui normaalsed lauakombed. Kus igaüks oskab hästi rääkida ning saab kogeda tunnet ja teadmist, et teda ka kuulati, kuuldi ja mõisteti.

Esmailmumine Eesti Päevalehes (4.04.2017) ja EPL/Delfi portaalis (3.04.2017), https://epl.delfi.ee/artikkel/77767994/margo-loor-vaikimine-on-hobe-kuulamine-kuld

Tulemuslikuks toimimiseks meeskonnana on määrav suhtlemisoskus – oskus ennast selgelt ja argumenteeritult väljendada ning võrdselt tähtsana oskus struktuurselt ja empaatiliselt kuulata. Milline on argumenteeritud arutelu koosolekuruumis?

Tegutsesin kunagi organisatsiooni juures, kus ühe valdkonnajuhi töölaual oli teleseriaali peategelase dr House’i raamitud foto. Konkreetse inimese puhul oli küllap tegemist paraja annuse musta huumoriga. Samas on olemas hulk inimesi, kelle täiesti siiras inimideaal ongi misantroopne kangelane. Oma valdkonna geniaalne ekspert, kellega kolleegidel on võimatu läbi saada ning kes sellest vähimatki ei hooli, kuna tema enda peas sünnivad alati parimad lahendused. Teistega läbisaamine on nende jaoks põhiülesannet häiriv lipitsemine.

Tööelu tegelikkus erineb sellest ettekujutusest muidugi diametraalselt. Järjest rohkem inimesi ettevõtetes töötab tiimides. Järjest rohkem väärtust loovad võrgustikud, mitte üksikud superjuhid või vaevatud geeniused. Järjest olulisem on oskus luua väärtust koos teistega, mitte teistest olenemata. Seejuures on tiimide kestus ajas piiratud pigem kuude kui aastatega ehk efektiivne koostöö tuleb luua kiiresti ning üha uutes meeskondades. Kõikidest nendest trendidest saab palju põhjalikumalt lugeda väga huvitavast Deloitte Human Capital Trends 2016 uuringust.

Tulemuslikuks toimimiseks meeskonnana on määrav suhtlemisoskus – oskus ennast selgelt ja argumenteeritult väljendada ning võrdselt tähtsana oskus struktuurselt ja empaatiliselt kuulata. Parimad meeskonnad ei ole ei need, kus kõik kogu aeg kõigiga nõustuvad ega loomulikult mitte ka need, kus kõik omavahel pidevalt tülitsevad. Tiimile loovad väärtust liikmed, kes suudavad nii lahendusi luua, kui ka nende lahenduste tugevuste ja nõrkuste üle argumenteeritult arutleda [viide]. Tean kogenud Eesti finantsvaldkonna juhti, kes paar aastat pärast Rootsi suurettevõtte juhatusse siirdumist ja sealse väga argumenteeritud juhtimiskultuuri kogemist sõnas: “Rootsis olles sain esimest korda päriselt aru, et parimad lahendused ei sünnigi minu peas, et see alguses liigsena näiv läbiarutamine loobki reaalselt väärtust.”

Mida tähendab argumenteeritud arutelu? Lühidalt seda, et püsitakse teemas, öeldakse olulisi asju struktureeritult ja koos selgituste ning vajadusel tõestustega. Samuti seda, et teineteisele antakse rääkimisruumi, kuulatakse täpselt ning emotsionaalsete reaktsioonide asemel antakse sisulist ja põhjendatud tagasisidet. Sellistes meeskondades lähevad inimesed koosolekult ära ja saadavad pärast sõnumi: “Aitäh sisuka koosoleku eest! Tundsin, et mu aeg oli väga hästi kasutatud.” Millal Sa viimati sellise sõnumi said või saatsid?

Esmailmumine: Äripäeva “Juhtimine” lisas (aprill 2017) ja Pärnu Konverentsid “Mõte” rubriigis.