#õpetaja / teaching

#ilukirjandus / fiction

#juhtimine / management

#argument / argumentation

#kogemuslugu / review

#tehnoloogia / tech

#ratas / bicycle

#olemine / be-and-go

#kõnekunst / art of communication

#English

Õppimine on inimeste baasomadus ja aju tahab õppida, rääkis aasta koolitaja 2021 Margo Loor Pärnu Juhtimiskonverentsil oma ettekandes.

Mida rohkem oskusi inimesed omandavad, siis seda paremini töötab Loori sõnul ka aju.

Kuulete aasta koolitaja 2021 ja SpeakSmart kaubamärgi konsultandi Margo Loori esinemist. Ta kõneleb õppimisest ja õpetamisest, räägib sellest, kuidas e-õppest täna kasu saada ja meeskonda juhtida tulemuslikult õppima ning miks suur hulk inimesi peavad tulevikus ümber õppima. Moderaator on Marili Niidumaa.

Edasi saab ettekannet minna kuulama Äripäeva raadio järelkuulamise lehele: https://www.aripaev.ee/raadio/episood/koolitaja-kui-enam-ei-opi-siis-on-haabumine-tulemas

Olen jõudnud viimase looni. Panin ühel hetkel kirja 10 tähelepanekut oma viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Seejärel hakkasin neid ükshaaval pikemalt lahti kirjutama. Käesoleva postitusega saab ring täis.

Mind hakkas kunagi huvitama, milline võiks välja näha ühe professionaalse täiskasvanukoolituse protsessi tervikpilt. Võtsin kätte ja panin kirja kõik erinevad osapooled ja nende tehtavad tegevused, mis on kvaliteetse koolituse toimumiseks vajalikud. Õpivajaduste väljaselgitamine kliendikohtumisel. Pakkumise koostamine. Toimumiskoha ettevalmistamine. Eelküsimuste saatmine osalejatele. Joonistasin mudeli, mis sidus erinevad huvipooled ja nende tehtavad tegevused terviklikuks pildiks. Pildile sai kokku veidi üle 70 erineva operatsiooni. Pildi komplekssus üllatas isegi mind, kuid selgitas samas, miks on turul palju nigelalt korraldatud koolitusi ning miks isegi parimad tegijad vahest libastuvad.

Illustratisoon: Koolituse klienditeekond

Mõistagi on maailmas ka palju suurema komplekssuse astmega protsesse. Suure reisilennuki piloteerimine. Inimesel harvaesineva haiguse diagnoosimine. Nendes tegevustes oleme aga võtnud kasutusele palju spetsiifilisi lähenemisi, mis aitavad komplekssusega toime tulla. Piloodil on kokpitis peaaegu iga võimaliku olukorra jaoks kontrollnimekiri, mille alusel olukordi lahendada. Enne päris lennukiga õhkutõusmist on tehtud läbi põhjalik õpe ja suur hulk tunde simulaatoris. Mitu kontrollnimekirja on koolitajal või mitu tundi veedab ta enne virtuaalreaalsuses oma koolitajaoskuseid lihvides?

Loomulikult aitab ülesannete jaotamine erinevate inimeste vahel. Kui koolitaja selja taga tegutsevad koolitusprotsessi juht ja müügijuht, jääb kohe suur hulk tegevusi temal endal vähemaks. Tänapäeval saab paljud tegevused üle anda ka masinintellektile (nt Trainable), mis ei unusta kunagi osalejatele õigel ajal eelmaterjale välja saata või meenutada neile, et nad pole tagasisidele veel vastanud. Endiselt on abi ka kontrollnimekirjadest. SpeakSmart koolitusi tegema minnes leidsin alati ühe kontrollnimekirja oma koolitusvahendite kotist, mis aitas mul kontrollida, et kõik oluline on kaasas ja et koolitusruum saab meie standardi kohaselt ette valmistatud, muusika mängima, visiitkaardid lauale jne.

Kui oled korra elus lennanud Myanmari siselennuliinidega ja elusalt kohale jõudnud, siis vabatahtlikult ilmselt enam sinna tagasi ei lähe. Lufthansa või Finnairi oled aga alati valmis usaldama. Üks piloot sai kuidagi rattad maast lahti ja maha tagasi. Teine pakkus sulle mugava ja turvalise lennu sihtkohta. Koolitajatega on sama asi. Üks pungestab kuidagi materjali edasi anda, aga kogu protsess koolituse ümber on ligadi-logadi. Teine hoolitseb, et kõik 70 sammu saavad iga kord täpselt ja kvaliteetselt tehtud. Hariliku pliiatsi ja teemandi vahe on süsiniku struktuur. Head koolitust ei tee mitte üksnes hea sisu, vaid kogu struktuur, mis koolituse ees, järel ja ümber toimib.

Üks pisike lakmuspaber selle kohta on koolituse ajakavast kinnipidamine. Viimane, kümnes tähelepanek ongi selle märkamise kaudu sõnastatud: lõpeta koolitus lubatud ajal, see on tagasisides ebaproportsionaalselt olulise tähtsusega.

Aitäh kõikidele, kes on sarja lugusid lugenud!

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 03.12.2021, https://www.õpidisain.ee/blogi/10-hariliku-pliiatsi-ja-teemandi-vahe-on-struktuur

Olen jõudnud üheksanda ehk eelviimase looni sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tähelepanek #9: mida vähem räägid, seda parem.

Üks hea koolitaja rääkis mulle kord, et tal oli oma ülikooli loengu ettevalmistamisega läinud veidi kiireks ja pooleldi käigu pealt mõtles ta tudengitele välja rollimängu, kus tudengid jaotusid pooleks ning pidid omavahel võistlema. Kõik käis loomulikult kursuse teemal. “Loeng” sai tehtud ja hiljem oli just see kohtumine enamiku tudengite lemmik kogu kursuse jooksul.

Pealkiri on loomulikult pandud pooleldi muigega, kuid igas naljas on alati terake tõtt. Rõhk on sõnal “räägid” ehk mõte on selles, et kuigi koolitaja, õpetaja või õppejõu peas on enamasti palju tarkust ja südames suur soov seda tarkust edastada, siis auditooriumis istuvale publikule oma mõtteid rääkida on üsna ebaefektiivne meetod. Ometi on just frontaalloeng jätkuvalt kõige levinum meetod hariduses, kõrghariduses ja täiendkoolituses.

Mida rohkem õnnestub koolitusel osalejatele pakkuda kogemust, võtta nad protsessi kaasa ja luua ühiselt õppimist innustavad olukorrad, seda tulemuslikumaks kujuneb materjali omandamine. Ma võin noogutavatele inimestele ilusa retoorika saatel tund aega järjest argumenditeooriat vahutada. Tõe kriteeriumiks on alati esimene harjutus, kus iga osaleja saab oma nahal aru, kui lihtne või keeruline on tema jaoks argumenteeritud mõtlemine ja kus tema arenguvajadused on. Parem siis juba nihutada see harjutus üsna koolituse algusesse.

Postituse alguses jagatud lugu võib jätta mulje, et kui ette valmistada ei viitsi, siis tee harjutusi ja rollimänge. Nii see kindlasti ei ole ja kui tähele panite, ütlesin, et lugu pärineb healt koolitajalt. Harjutuste õigesti läbiviimiseks on oluline, et esmalt oleks siiski olemas teadmine, mille pinnalt ülesannet lahendada (või siis tuleb see ülesande jooksul) ning eriti oluline on pärast ülesande lõppu anda arendavat tagasisidet osalejate soorituse kohta. Just selle viimase eest olen väga sageli saanud hiljem osalejatelt tänusõnu – et harjutus ei olnud harjutuse pärast, vaid õppimist võimaldas just saadud kogemuse mõtestamine minu tagasiside valguses.

Loomulikult ei pea koolituse aktiivsed osad alati olema rollimängud ja harjutused. Osalejatele võib välja pakkuda individuaalseid ülesandeid testi vormis, millegi koosloomes visandamist, väitlemist või minu poolest virtuaalreaalses ruumis õpitu läbiproovimist. Oluline on, et osaleja ei naalduks passiivse kuulajana tooli seljatoele. Iga normaalne aju hakkab niimoodi varem või hiljem tukastama.

E-õppe ajastul on üks mulle sagedamini esitatavaid küsimusi, et kuidas hoida osalejate tähelepanu e-koosolekute ja e-koolituste jooksul. Osalejad kipuvad samal ajal arvutis muid töid tegema või sotsiaalmeediat lugema. Vastus on ikka seesama – ära lase neil seal niisama istuda lootuses, et nad jaksavad pikalt järjest Sinu juttu kuulata. Mõtle välja, kuidas teha õpe nende jaoks aktiivset osalemist vajavaks protsessiks, võta nad kaasa, räägi ise vähem ja tehke koos rohkem. Ma luban teile, et nii ei jää keegi magama ja kõikide tähelepanu püsib koolituse sisul.

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 28.11.2021, https://www.õpidisain.ee/blogi/9-mida-vahem-raagid-seda-parem

Palju, palju on neid koole Eestis ja mujal, millega seonduvad soojad mälestused, kus olen käinud väitlusüritusi korraldamas või neil osalemas, teinud koolitusi, andnud tunde. Kaks nende hulgast on aga eriliselt südame külge jäänud – üks asub kaugel Kagu-Aasias, teine aga särab helekollasena siinsamas kalju peal mere ääres.

Käesolev blogilugu on kaheksas postitus sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tähelepanek #8: ole see, mida õpetad.

Kui ma 2001/2002 õppeaastal esmakordselt Rocca al Mare koolis väitlustegevuste juhendamisega alustasin, ütles kooli asutaja Hannes mulle kord lõunasöögil ühe sellise mõtte: “Sa võid rääkida õpilastele väga palju, nad õpivad ikkagi oluliselt rohkem sellest, mida sa teed ja kes sa oled.” Hannes oli ise tookord ka ühe klassi abiklassijuhatajaks, kui mälu ei peta.

See märkamine on hiljem ikka ja jälle kinnitust leidnud. Ainekavad, õppevahendid, tundide põnev ülesehitus – see kõik on väga tähtis, ent ometi osa õppimist toetava keskkonna “baashügieenist”. Õpetaja saab olla nii koolis õpetajana töötades kui ka Õpetaja olles. Üks põhjus, miks Eestis on haridusega keskmisest märksa paremini, on minu arvates see, et meie koolide õpetajate hulgas on keskmisest palju suurem hulk Õpetajaid. See omakorda tuleneb meie keskmisest suuremast vabadusest, mis õpetajatel koolis on, aga nüüd ma juba hakkan teemast kalduma.

Koolist täiskasvanud õppijate juurde tulles olen kuulnud lugusid koolitajatest, kes rääkides koolitusel üht, näitavad oma käitumisega risti vastupidist eeskuju. Õpetad ajajuhtimist ja lähed koolitusega üle aja. Õpetad küberturvalisust ja logid ekraanil sisse mõnda keskkonda ilma kahetasandilise autentimiseta. Õpetad tervislikke eluviise ja lähed pausi ajal suitsetama.

Täiskasvanud õppijaid huvitab koolitaja isiklik eeskuju sama palju kui koolinoori õpetaja eeskuju. Rääkides üht, kuid käitudes teisiti, tekitab koolitaja osalejates tugeva kognitiivse dissonantsi, kus intellektuaalselt omandatav materjal ja silmaga nähtav eeskuju lähevad lahku. Meie kõige sügavam ja instinktiivsem õppimisviis on jäljendamine. Monkey see, monkey do. Kognitiivse dissonantsi korral võidab enamasti jäljendamine ja koolitusel osalejad ei usu ning seetõttu ei omanda räägitavat materjali.

Koolitajal on alati võimalus oma materjali oma käitumisega kas vähendada või võimendada. Koolitus on osalejatele palju väärtuslikum, kui koolitaja ise elab ja hingab seda tõde, mida ta osalejatele edasi anda soovib.

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 18.11.2021, https://www.õpidisain.ee/blogi/8-ole-see-mida-opetad

See postitus on seitsmes sarjas, kus ma kirjutan lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Seekord räägime ruumist ja sellest, kuidas see mõjutab koolitust.

Erinevad e- ja hübriidlahendused on väga tugevalt tulnud pandeemia-ajaga ka Eesti koolitusturule ning jäävad siia kindlasti püsima ka pärast rahvatervise olukorra lahenemist. Siiski, inimesed, kes on harjunud õppima füüsilises keskkonnas, sageli eelistavad seda kasutada ka edasi ja nii ei kao kontaktkoolitused lähemas tulevikus kuhugi. Mõlema puhul aga mõjutab inimeste paigutus õpitulemust.

Kontaktkoolitused toimuvad füüsilises ruumis ning see ruum ja inimeste paigutus sellest mõjutavad sisulist protsessi. Mida rohkem sarnaneb koolituse keskkond klassiruumile, mida osalejad oma kooliajast mäletavad, seda enam aktiveeruvad osalejates ka kooliaja käitumisharjumused ja hoiakud. Isegi sõnakasutusest ja naljadest on sageli kuulda viiteid koolile ja klassile, käitumismustritest rääkimata. Olen igal võimalikul juhul vältinud teatri- ehk klassiruumi asetust, kus osalejad vaatavad teineteise selgasid, aga ümberringi näen siiski sageli sellist inimeste asetust ruumis. Kuidas ma saan teiste osalejatega suhelda, kui ma neid ei näe? Kui aga interaktsiooni õppijate vahel ei teki, kipub tähelepanu hajuma ja õppimise efektiivsus langema. Lisaks – teineteise taga asetsevate istmeridade korral kipuvad tagumised read jätkuvalt esimesena täituma. Neid, kes tulevad ja istuvad ette ja keskele, kohtab endiselt harva ja pigem nooremate inimeste hulgas.

Kasutades teisi asetusi (lauad ja toolid U-kujuliselt, kohviku stiilis laudkondadena, ainult toolid ringis ilma laudadeta, toolid hunnikus ja inimesed organiseeruvad ise) on oluline jälgida just seda, kuhu sa tahad, et inimeste tähelepanu enim pööratud oleks. Näiteks U-kujuliselt asetatud laudade korral istuvad esimesena ruumi saabunud inimesed sageli risti näoga ekraani poole, kui ekraanile on kuvatud avaslaid. Nii ei pea nad vaatama päeva jooksul ekraanile pööratud peaga. Samas, kui ekraanil toimuv on pigem toetav ja teisejärguline, siis võib inimesed rahulikult paigutada nii, et nad näevad ekraani ainult pöörates ja tähelepanu fookuses on midagi muud, kas koolitaja, mõni õppevahend, pabertahvel vms. Sellisel juhul on kasulik koolituse alguses hoida projektor väljalülitatuna.

Veel üks faktor on see, kui lähedal või kaugel inimesed teineteisest istuvad. Näiteks, kui istutakse üksinda laua taga, kummalgi pool paar meetrit järgmise inimeseni, rõhutab see keskendumist, individuaalset osalemist ja tulemust. Vastupidiselt istumine laudkondadena kas kahekesi laua taga või veelgi enam kohviku stiilis rõhutab protsessi, arutamist, ühiselt osalemist ja tulemuseni jõudmist.

Kogemuslikult on ilmselt paljud märganud, et asetus ruumis mõjutab protsessi õppija jaoks. Esimeses reas ning keskel istuvad õpilased klassis olid tublimad ja rohkem kaasas tunniga kui viimase pingi elanikud ja servades istujad. Distants juhendajaga on oluline, seetõttu olen alati liikunud ruumis ringi. Seda isegi nendel vähestel kordadel, kui olen sattunud väga fikseeritud asetusega ruumi, näiteks ridadena tõusev auditoorium, mille ees on õppejõu pult ning selle küljes juhtmega mikrofon. Kord sellises TalTechi saalis loenguga alustades hakkasin kohe rahulike sammudega ning samal ajal kohtumist sisse juhatades liikuma ruumi keskelt mööda käiguteed üles. Ma ei pidanud minema poole auditooriuminigi, kui tagumistes pinkides sülearvuti kaaned sulgusid ja tähelepanu pöördus meie kohtumise sisule.

Huvitav on see, et ruumi asetus mõjutab mitte ainult õppijat, aga ka juhendajat. Kõnepuldi ja teatri asetusega ruumis kipub koolitaja rohkem loengut lugema, sama inimene samal teemal ümarlaua asetusega ruumis suhtleb oluliselt rohkem õppijatega.

Veelgi enam, värskemad uuringud näitavad, et sama efekt laieneb virtuaalsesse maailma. Koolitus, kus osalejad näevad kas ainult suurt juhendaja nägu või tema jagatud ekraani ja nägu on vähem haaravad ja tulemuslikumad ning rohkem individuaalsust rõhutavad kui need, kus kasutatakse galeriivaadet, selle ümberpaigutamist ning väiksematesse gruppidesse jaotumist.

Õppetulemuste ja ruumi paigutuse (sh virtuaalse ruumi paigutuse) seoste kohta käivatest värskematest uuringutest saab hea ülevaate Yale’i ülikooli Poorvu keskuse lehelt. Soovitan kindlasti vaadata sisse ka lehel viidatud uuringutesse, eriti Francescucci ja Rohani 2019. aasta uuringusse “Exclusively Synchronous Online (VIRI) Learning: The Impact on Student Performance and Engagement Outcomes”.

Ma arvan, et on aeg jätta teatri-stiilis asetus teatrisse ja klassikaline klassiruumi asetus industriaalrevolutsiooni mõjutustega ajalukku ning liikuda uute teadmiste varal edasi maailma, kus viimast pinki, kuhu esimesena koonduda, enam lihtsalt ei ole.

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 31.10.2021, https://www.õpidisain.ee/blogi/7-tagumised-read-taituvad-esimesena

Üks veidi ära painutatud tsitaat, mis algsel kujul on omistatud Ameerika Ühendriikide ühele asutajale Benjamin Franklinile, kõlab nii: räägi mulle ja ma unustan ära, näita mulle ja ma jätan meelde, kaasa mind ja ma saan aru.

Koolitusel, kus üks inimene seisab ruumi ees ja vuristab teksti, mida teised inimesed siis üles üritavad kirjutada, pole mingit erilist varustust vaja. Iseasi, kas sellist sündmust koolituseks pidada saab, sest vaevalt, et ruumis eriti õppimist toimub.

Kui üritada liikuda järgmisele tasemele – näita mulle ja ma jätan meelde – siis võib juba vaja minna erinevat lisavarustust. Olenevalt sellest, mida ja millega näidatakse, on vajalikud arvuti, digimaterjalid ja projektor või LCD ekraan, kriidid või markerid koos tahvliga, näidatavad esemed, laserpointer osundamiseks, kleepmass jm. Kui nüüd veel arvestada, et valgetahvlile ja pabertahvlile kirjutamiseks on erinevad markerite komplektid, siis kasvabki vajalike vahendite arv juba väikeseks kuhjaks.

Kolmandal tasemel, kus arusaamise ja tegeliku õppimise loomiseks toimub inimeste kaasamine, on lisaks ülalnimetatule vaja ka post-it pabereid, ettevalmistatud harjutuste läbiviimise materjale (nt teemad ümbrikutes vm), liivakella harjutuse aja mõõtmiseks, pabereid ja kirjutusvahendeid grupitöödeks jne.

Tähelepanek #6 20 aastast koolituste läbiviimisel kõlab seega nii – kohapeal nagunii ei ole sinist markerit ja projektori adapter on kadunud, võta kõik vajalik ise kaasa!

Viisin kord Turu Ülikoolis läbi koolitusprogrammi koos kahe saksa koolitajaga. Mõlemad saabusid auditooriumisse umbes lennuki käsipagasi mõõtu kohvriga, mis oli täidetud kõige sellega, millest eelnevalt juttu on olnud. Lisaks veel käärid, liimid, klammerdajad, eri kujudega tahvlimagnetid ja palju muud. SpeakSmartis, kus ma tegelen argumenteeritud suhtlemise õpetamisega, me päris nii kaugele läinud ei ole, aga kontaktkoolitusele minnes saime ikkagi kaasa kotikese laserpointeri ja varupatareide, väikeste kõlarite, projektori VGA-HDMI adapteriga, märkmepaberite, erinevate markerite ja kleepmassiga.

Peaauhinna kaasaskantavate koolitusvahendite osas võtab minu jaoks aga Toomas, üks mu tuttav koolitaja Eestis, kes sõitis aastaid autoga koolituselt koolitusele, pagasiruumis akuga printer, et vajadusel kohapeal materjale välja printida. Ise ostsin omale kunagi nutitelefoni mõõtu miniprojektori, et suure häda korral ikkagi slaidid ära näidata, aga päris koolitusel see kunagi kasutusse ei läinud.

Ma ei arva, et minu enda või eespool nimetatute kogemused oleksid midagi erilist ja unikaalset. Vastupidi, iga hea koolitaja teeb midagi sellist, sest elu õpetab. Kui seisad kliendi majas koolitusruumis, kus projektor on laes ja tahvel seinal, aga tahvliserval olevatest markeritest töötab ainult punane ja projektori otsik on DP (mitte HDMI, nagu sinu arvuti pesa), siis õpid kiiresti selgeks, et vahendid on vaja ise kaasa võtta.

Loomulikult on kõige lihtsam rääkida füüsilise või virtuaalse ruumi pakkujaga läbi, et ta ise kõik vajaliku valmis paneks, aga kogemus näitab, et olulisemad asjad on sellest olenemata mõistlik endal tagavaraks kaasa võtta. 

Õpidisaini kõige põhilisem eesmärk on, et päriselt toimuks õppimine. Selleks on vaja koolitusel osalejatele asju näidata ja neid õppimise protsessi kaasata. See omakorda vajab aga erinevaid vahendeid – kontaktkoolituse puhul füüsilisi ja e-koolituse puhul digitaalseid (nt erinevad küsitlustarkvarad, haaravad infograafikud, läbimõeldud slaidid, digitaalsed jaotmaterjalid grupitöödeks). Hea õpidisainer mõtleb niisiis alati vahendid läbi ning valmistab ette.

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 16.05.2020, https://www.xn—pidisain-d4a.ee/blogi/6-projektori-adapter-on-nagunii-kadunud-murphy-seadus-koolitajatele

Olen jõudnud 5. postituseni sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Vahepeal oli sarjas veidi pikem paus, sest kirjutasin kogemuslugu e-kursuste loomise teemal. Seekord keskendun koolitusel osalejatele.

Üks vana probleem on taas pead tõstnud nüüd, kus koolitused on kontaktide vältimise vajadusest e-kanalisse kolinud. Viimase poole aasta jooksul olen pidevalt tegelenud koolitajate ja koosolekute juhtide ning teiste e-kanalis esinejatega, kelle kõige suuremaks mureks on väljalülitatud veebikaamerad ja rööprähklevad osalejad.

Pikka aega oli sama lugu koolitusruumis. Esimene instinkt koosolekutel ja koolitustel oli paljude inimeste, eriti paljude ülekoolitatud inimeste jaoks, võtta koolitusruumis istet, tõmmata laual lahti sülearvuti ja hakata e-kirju saatma ning muud kirjatööd tegema. See, kas ja millest koolitaja ruumi ees samal ajal rääkis, häiris neid üsna vähe. Sellest tulenevalt on sõnastatud ka minu tähelepanek #5. Osaleja esimene mõte koolituspäeva hommikul ärgates: “Täna tuleb rahulik päev. Saab meilidele vastata. Loodetavasti on söök hea.”

Mul endal ei ole sellega tegelikult häda, sest argumendioskuste, avaliku esinemise jt koolitused, mida läbi viin, on nii intensiivselt harjutamispõhised, et kui keegi isegi võtab alguses sülearvuti lahti, siis mõned minutid hiljem paneb ta kaane kinni tagasi ja enne lõunapausi tal uuesti selle avamiseks mahti ei ole. Siiski, viimastel pandeemia-eelsetel aastatel hakkas probleem ka laiemalt leevenema, osaliselt seetõttu, et koolitajate oskused kasutada aktiivseid meetodeid paranesid ja vana hea loengupidamise traditsioon hakkas jääma ajalukku, kuhu ta kuulubki.

Kuid niipea, kui koolitusruum asendus koduga ning lihast ja luust koolitaja liikuva pildiga ekraanil, oli probleem hüppega tagasi. E-koolituste ajal vaatas koolitajale vastu kas väljalülitatud veebikaamerate must Zoomi-ruudustik või siis osalejad, kelle silmaiirised vilasid koolitusel osalemise ajal paremalt vasakule ja ülevalt alla üle ekraani. Praegu käib üle Eesti organisatsioonides kõva töö sisekoolitajatega aktiivsete e-koolitamise oskuste arendamiseks. Professionaalsed koolitajad on esimese ringi e-koolitamise oskuseid enamasti juba omandanud ning on saanud probleemi kontrolli alla.

Millised need erinevad osalejad siis on, keda Eesti professionaalsete oskuste koolitustel kohata võib ja kes sealt maitsvat lõunasööki ja kaitstud e-kirjade saatmise aega otsimas käivad?

Tähelepanelik Terje

Terje on tulnud sellepärast, et ta väga tahab õppida täpselt seda, mida koolitusel õpetatakse. Tema õpimotivatsioon tuleneb reaalsest igapäevasest vajadusest koolitusel pakutavate teadmiste järele. Ta küsib küsimusi, jagab oma kogemusi ning teeb püüdlikult kaasa harjutusi.

Pettunud Priit

Priit tahab ka väga õppida, aga mitte seda, mida tema tööandja arvab ja koolitajalt tellinud on. Priidul on töö juures tuline vajadus uute oskuste järele ning olukorrad, mis vajavad lahendamist, aga koolitusjuht pole Priidult küsinud, mis need olukorrad täpselt on ja milliseid oskuseid ta nende lahendamiseks vajab. Või siis ehk on küsinud, aga telefonimängus Priidult läbi personaliosakonna ja koolitusettevõtte koolitajani on see info tugevalt moondunud. Priit osaleb küll kõiges, mida koolitaja välja pakub, aga küsib kogu aeg, et millal need tema jaoks olulisemad teemad tulevad ja on tagasisides pettunud, et neid ei tulnudki.

Sõnakuulelik Sirje

Tööandja saatis Sirje kohustuslikus korras koolitusele ja tal polnud viisakat keeldumise võimalust. Sirje on see, kes loodab, et oleks vähemalt maitsvad suupisted kohvi kõrval ja et väga palju mingite interaktiivsete harjutustega ei segataks, sest siis ta saab suure hulga e-kirju vastatud päeva jooksul. Arusaadavalt on Sirje kaasamisega koolitajal kõige rohkem vaja pingutada ja ainult haridusliku meelelahutuse tehnikatega on teda võimalik järjel hoida.

Lapsevanem Lauri

Lauri on aktiivne ja motiveeritud õppija, aga tal pole vähimatki kavatsust koolitusel omandatavat tööalaselt rakendada. Koolituse infot lugedes turgatas tal kohe, et see sisu on talle eraeluliselt väga vajalik ja oluline, näiteks saab argumendioskust kasutada oma teismelisega suhtlemiseks. Nii kasutabki ta iga küsimuste küsimise võimalust selleks, et teema professionaalsete oskuste pealt eraelulistele juhtida ning kuna see sageli inimesi puudutab, kappab ülejäänud grupp rõõmsalt temaga kaasa. Koolitajal on siis vaja jälle kõvasti leiutada, et tähelepanu tagasi tööalase kasutuse juurde tuua.

Täiskasvanud inimest ei saa (vägisi) õpetada. Hea koolitaja loob tingimused, et huvitatud, motiveeritud inimene ise õpib. Kui huvi ja motivatsiooni ei ole või see on millegi muu suhtes, jääb koolituse tulemuslikkus parimal juhul lahjaks. Üks oluline osa õpidisainist on saada aru, milline ja mille suhtes on osalejate motivatsioon ning arvestada sellega kursuse või muu õppe disainimisel.

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 25.04.2021, https://www.xn—pidisain-d4a.ee/blogi/olen-homme-koolitusel-saan-rahulikult-e-kirju-saata

Intelligentsus on kohanemisvõime. Minu teadvuses pärineb see lause ühelt oma kooliaja lemmikõpetajalt. Tänaseks on see saanud sisuliselt möödapääsmatuks alusarusaamaks kõikide jaoks, kes kaasaegsel tööturul konkurentsivõimelisena tahavad püsida, ükskõik kas nõudluse või pakkumise poolel. Tehnoloogilise ühiskonna saabumine on muutuste tempo tõstnud nii kõrgele, et ainult pideva õppimise kaudu suudame muutustega kohaneda. Küsimus seega ei ole, kas koolitusprogrammides osaleda ja neid tellida, vaid kuidas teha seda nii, et koolituse tulemuseks on päriselt õppimine ja seeläbi kohanemisvõime kasv.

Koolitusteemad varieeruvad argumendioskustest väikelaeva juhtimiseni ja korrelatsioonianalüüsist enesemotivatsioonini. Sama suur on mitmekesisus koolitajate ning meetodite lõikes. Seetõttu on järgnev paratamatult kirjutatud ühe koolitusettevõtte kogemuste pinnalt. Mis on tõsi SpeakSmarti koolituste puhul, ei pruugi kehtida alati ja igal pool. Olles siiski 25 aastat Eesti professionaalsete oskuste koolituse turul tegutsenud, on võimalik kirjeldada teatavaid ühisjooni ning kasulikke praktikaid, mis aitavad paremini koolitust tellida.

Kelle valid koolitajaks?

Esimene oluline valik on, kas lähed otsima valdkonna eksperti, kellel ei pruugi olla eriti õpetamisoskuseid või õpetajat, kes ei pruugi teada kõiki kõige uuemaid valdkonna nüansse. Üks ei ole ilmtingimata parem kui teine, küsimus on eesmärgis. Kui koolitusel osalejate vajadus on aru saada, kuidas põhimõtteliselt olla efektiivsem ajajuhtimises või rakendada SCRUMi, siis on õpetamisoskus olulisem kui igapäevane valdkonnas töötamine. Ja vastupidi – kui koolituse eesmärk on anda tootmise operaatoritele täpne teadmine lähiajal rakenduvast tarkvarauuendusest, siis on igapäevaselt samade seadmetega kokkupuutuv ekspert just see õige inimene, isegi kui ta teeb koolituse frontaalloenguna.

Mõistagi tahaks iga tellija leida koolitust läbi viima suurepäraste oskustega õpetaja, kes ühtlasi on oma valdkonna tippekspert. Kahjuks on neid inimesi näpuotsaga, sest hea koolitusteenuse ja -materjalide ajakohasena hoidmine on pingutus, mille jaoks samal ajal valdkonnas tipptööd tegeval talendil pole sageli aega ega huvi.

Mis on koolituse eesmärk?

Eesmärk defineerib ja raamistab kõike muud. Eesmärgist lähtuvalt saab valida koolitaja, see tema omakorda lähtub eesmärgist sisu koostamisel ja meetodite valikul, ning eesmärgi suhtes saab hinnata hilisemat osalejate tagasisidet. Minu esimene ja põhiline küsimus koolituse tellijatele on alati, miks nad koolitust tellivad, mida nad saada tahavad. Võiks arvata, et vastus on alati ja üsna loomulikult osalejate oskuste või vähemalt teadmiste kasv, aga see pole nii. Sageli tellitakse koolitusi sellepärast, et koolitusjuhile on silma jäänud mõni huvitav teema, et soovitakse osalejaid motiveerida või on vaja koolituseelarve ära kasutada.

Koolituse puhul võtab eesmärk üsna konkreetse vormi ja selleks on õpiväljundid – sõnaliselt kirjeldatud muutused koolituse järgses olukorras võrrelduna koolituse eelse olukorraga. Näiteks võib õpiväljund olla “Osalejad tunnevad kriitilise mõtlemise põhilisi tehnikaid”. Kui koolituse tellija oskab omalt poolt sõnastada oodatud õpiväljundid, teeb see koolitaja töö palju selgemaks. Kui õpiväljundid sõnastatakse ühiselt või teeb seda koolitaja omalt poolt, tasub tellijana olla tähelepanelik sõnastuse suhtes. Õpiväljundid võiks olla võrdlemisi täpsed ja konkreetsed. Ülaltoodud näite puhul, kui koolituse järgselt oskavad osalejad nimetada ja kirjeldada mõnda kriitilise mõtlemise tehnikat, on õpiväljund saavutatud. Samas ei tähenda see, et osalejad neid tehnikaid ka rakendada oskavad. Teadmine ei ole oskus.

Teadmine on kognitiivne nähtus, osalejad on saanud infokogemuse ja selle talletanud. Oskus on rakendatud teadmine – osaleja käitumises on aset leidnud muutus. Oskuse saavutamine on loomulikult pikem ja keerulisem protsess kui teadmise andmine, klassiruumi loenguga selleni ei jõua. Seega, kui tellijana soovid õpiväljundiks oskust, on otstarbekas olla valmis proportsionaalselt panustama nii ajalisi kui rahalisi vahendeid. Võib ju proovida minna tipprestorani ja soovida, et 10 euro eest kõht 10 minutiga täis saaks, aga ainult sooviks see jääbki.

Milline on osalejate motivatsioon?

Koolitustel kohtab erinevaid osalejaid. Näeb neid, kes on tulnud sellepärast, et nad väga tahavad õppida seda, mida koolitusel õpetatakse. Selline õpimotivatsioon tuleneb sageli reaalsest igapäevasest vajadusest omandatavate teadmiste või oskuste järele. Keeleõppes omandavad materjali kõige kiiremini need, kellel antud keelt igapäevaselt hädasti vaja läheb.

Teised osalejad väga tahavad õppida, aga mitte seda, mida nende tööandja arvab ja on koolitajalt tellinud. Koolituse korraldajalt on tellitud slaidide kujundamise oskust, osalejatel on aga huvi ja vajadus kaasavate meetodite järele.

Loomulikult kohtab alati ka osalejaid, kelle tööandja saatis kohustuslikus korras ja kel polnud viisakat keeldumise võimalust või siis neid, kes loodavad saada muust tööst vaba päeva, mille ajal poole kõrvaga loengut kuulates jõuab samal ajal vastata ära e-postkasti täie kirju.

Täiskasvanud inimest ei saa (vägisi) õpetada. Hea koolitaja loob tingimused, et huvitatud, motiveeritud inimene ise õpib. Kui huvi ja motivatsiooni ei ole või see on millegi muu suhtes, jääb koolituse tulemuslikkus parimal juhul lahjaks. Hea tellija esiteks teab oma inimeste õpimotivatsiooni ning teiseks annab selle info edasi ka koolitajale.

Kuidas saad aru, et läks hästi?

Neljas ja viimane küsimus, mille alati tellijalt küsin, on koolituse tulemuse hindamise kohta. Kui ostate ettevõttele uue tootmispingi, siis on teil mõne kuu pärast selge, kas tootmispraaki on jäänud vähemaks või tulnud juurde, kas toodetud komponentide hulk on kasvanud või kahanenud. Uue kontori rentimise puhul näete õige pea, kas müratase on langenud, õhu kvaliteet paranenud ja töötajate kaebused silmade väsimuse üle vähenenud. Koolituse tellimise puhul saan ma just sellele küsimusele kõige harvem läbimõeldud vastuse.

Enamasti on vastuseks, et eks ma räägin pärast osalejatega ja vaatan, mis nad tagasisidesse kirjutasid. Vahetu tagasiside seejuures ei näita peaaegu kunagi õpiväljundite saavutamist. Parimal juhul annab see mingi aimduse meetodite ja sisu valiku sobivusest, osalejate motivatsioonist või koolitaja õpetamisoskustest. Küsime oma koolitustel osalejatel alati tagasisidet ka kolm kuud pärast koolituse läbimist ja sealt on juba võimalik saada veidi aimu, kas ja kui palju õnnestus koolitusväljundeid saavutada.

Peamiselt näeb eesmärgiks seatud õpiväljundite saabumist siiski inimeste käitumise muutuses. Kui koosolekud on läinud lühemaks, memode laekumine koosoleku-järgselt süsteemsemaks ja rahulolu küsitluses on koosolekutel aja raiskamise nurin ära kadunud, siis oli koosolekute läbiviimise koolitus tulemuslik. Kui tootmises vedeleb töövahendeid koolituse järgselt pilla-palla sama palju kui enne koolitust, siis polnud tööohutuse koolitusest tolku, isegi kui koolitaja viskas head nalja ja vahetu tagasiside oli 5/5. Teiste sõnadega, millise koolituse koolitaja disainib, kui tellija viis tulemuse hindamiseks on “küsin pärast osalejatelt”? Mõistagi sellise, mis maksimeerib osalejate positiivseid kommentaare koolituse järgselt. Saad seda, mida mõõdad. Kui oskad tellijana mulle öelda, mismoodi hea tulemus Sinu organisatsioonis välja paistab, siis oskan mina luua Sulle koolituse, mis selle tulemuse reaalselt ka koju toob.

Kokkuvõttes võib koolitust tellida kuidas tahes. Kui koolitus on aasta töötajate auhinnapaketi osa ja koolituseelarves raha on, miks mitte. Selged vastused ülaltoodud küsimustele on olulised juhul, kui koolituse tellija soovib saavutada käitumise muutust. Oskus muuta oma käitumist aitab kohaneda järjest kiireneva maailma muutustega. Jõuamegi ringiga tagasi intelligentsuseni, kust meie lugu alguse sai. Tulemuslikke koolitusi!

Esmailmumine: personaliuudised.ee, 20.04.2021, https://www.personaliuudised.ee/uudised/2021/04/20/kuidas-tellida-koolitust

See postitus on #4 sarjas, kus ma kirjutan veidi pikemalt lahti oma 10 tähelepanekut viimasest 20 aastast koolitaja, õpetaja ja mentorina. Tänases loos tuleb juttu koolitusplaani olulisusest.

See on koolitusplaan. Olen sellise teinud igaks oma koolis õpetatud tunniks, läbiviidud koolituseks, juhitud aruteluks ja konsultatsiooni sessiooniks vähemalt viimase 10 aasta jooksul. Samuti olen selle tegemist palunud kõikidelt endaga koos tegutsenud kolleegidelt ja viinud standardprotsessina sisse oma ettevõttes.

Kui reisilennuki kapten ja kaaspiloot astuvad kokpitti, siis käivad nad juba enne õhkutõusmist läbi mitu kontrollnimekirja tegevustest, mida tuleb sooritada või kontrollida. Lennu ajal on neil igaks võimalikuks olukorraks paks manuaal täiendavaid tegevusjuhiseid ja kontrollnimekirju, millega vähimagi probleemi korral konsulteeritakse. Algajad piloodid? Vastupidi, tõelised professionaalid.

Koolitusplaan on sama asi koolitaja jaoks. Seal on minutite kaupa kirjas, milliseid tegevusi sooritada, milliseid meetodeid või tehnikaid rakendada, millist slaidi näidata. Õppetund #4: tee koolitusplaan. Päriselt. Minutite kaupa. Slaidid ei ole koolitusplaan. Kui koolitusplaan on tehtud, ole valmis jooksvalt improviseerima. Avalikeks esinemisteks valmistutakse teinekord slaidide juurde märkmeid lisades ja kindlasti eksivad sellele teele mõnikord ka koolitajad. Slaidid aga on visuaalne abivahend, mis toetab ja võimendab sõnumit. Slaidid ei ole koolituse selgroog ega põhiline sisu kandja. Seetõttu ei ole slaidid ise koolitusplaan ega ole seda ka slaididele lisatud märkmed.

Olen näinud ka hästi pinnapealseid koolitusplaane, kus on punktloeteluna kirjas kümmekond mõtet. See on parem kui mitte midagi, aga olukorrast, kus osalejad on vastupanus, omal on pulss 190 ja arvutis on koolituse kataloog kaduma läinud, see eriti tõhusalt välja ei aita. Küll aga aitab selles olukorras minutite kaupa lahti kirjutatud tegevusplaan, mille juurde naasmiseks piisab pilgust plaanile ja teisest kellale.

Koolitusplaan lähtub koolituse eesmärgist ja soovitud õpiväljunditest, mitte ei eksisteeri vaakumis. Asjad, mille koolitaja koolitusplaani kirjutab, peaksid olema need päris asjad, mida ta tegelikult teha kavatseb ja mis tegelikult osalejad õpiväljunditeni viivad. Selline mõne minuti täpsusega plaan on kvaliteetselt ettevalmistatud koolituse märk.

Anu Välba küsis mu käest ühel Arvamusfestivaliks ettevalmistaval üritusel, et kui plaan on tehtud, kas ma siis off-skript ka lähen. Ikka lähen. Plaani mõte ei ole alati täpselt samu asju täpselt samas järjekorras robotlikult korrata. Väga kasulik on hoida avatud meelt ja olla valmis jooksvalt improviseerima, sest inimesed ja situatsioonid on alati mitmekesisemad, kui plaanides kirjeldada suudame. Koolitusplaan aga tagab kindla aluspõhja, mille juurde saame alati vajadusel tagasi pöörduda.

Miks siis on nii, et hädaolukorras hakkab kehv piloot peast rapsima ja kaotab kontrolli sõiduki üle, kuid tipptasemel piloot võtab manuaali ja käib külma rahuga läbi sealsed kontrollnimekirjad, olles samas valmis improviseerima? Kontrollnimekirjad, nii nagu koolitusplaan, on selle jaoks, et (koolituse või lennuki) juhtimise kvaliteet oleks tagatud, et midagi olulist ei jääks tegemata, eriti pingelistes oludes. Pinge all inimese mõtlemine korraga nii kiireneb kui ka aheneb. Mõistlik on selles olukorras võtta kasutusele põhjalikult ettevalmistatud meetmed, et ahenemist tasakaalustada ning tagada maksimaalne õnnestumine. Koolituspinge all on üheks oluliseks õnnestumist tagavaks meetmeks just korralikult ettevalmistatud koolitusplaan.

Esmailmumine: Õpidisaini blogi, 07.12.2020, https://www.xn—pidisain-d4a.ee/blogi/planeerimine-votab-elult-volu-vastupidi