Telepaatia. Kas poleks äge kuulda teiste inimeste mõtteid otse nende peadest ilma, et nad neid sõnadesse peaksid panema? Kas poleks see väga mõjus, kui saaks ebatäiuslikud sõnad vahelt välja lõigata ja otse oma mõtte teiste inimeste pähe edastada? Mmm, ei.

Kuulda enamike inimeste peades toimuvat virr-varri ja kakofooniat, kus iga mõne kuni mõnekümne sekundi tagant käivitub uus mälestus, idee, küsimus, ahvatlus või muu protsess, ei oleks mitte äge, vaid väga-väga väsitav. Erinevalt ulmekirjandusest, kus tihti telepaatiat millegi ihaldusväärsena kujutletakse, olen ma väga tänulik, et inimestel on vaja oma mõttemaailm läbi lasta aju kõnekeskusest ja erinevatest pidurdusmehhanismidest enne, kui see mulle kuuldavaks muutub. See muidugi ei tähenda veel, et inimeste kõne oleks valdavalt selge, täpne ja hästi struktureeritud. Kui nüüd aga tavaline jutustamine kohvikus või koosolekul asendada kõnepidamisega, siis saame veel natuke puhtama mõtte, sest kõne tekstidega sageli tehakse tööd ning seetõttu on mõte destilleerunud ja sõnastus saanud lihvitud.

Miks? Täpsete sõnade otsimine, struktuuri seadmine, lausestamine on pingutav. Ajastul, kus eetrisse on võimalik paisata kõik, mis sülg suhu või närv näpuotsa toob, peab olema mingi põhjus, miks me oleme valmis energiat panustama ja pingutama, et koostada ja esitada kõnesid. See kõnepidamise raison d’etre on mõju. Me peame kõnesid, sest me soovime kellelegi oma kõnega avaldada mõju.

Mõju soovitud subjektiks võib olla näiteks kõneleja ise. Kõne kui puhas loova eneseväljenduse akt on kunst, mistõttu me seda sageli ka kõnekunstiks kutsume. Kõneleja saab ennast välja elada, kuulata iseennast rääkimas, saada ise iseenda poolt mõjutatud. Paide teatri poolt eelmisel aastal läbi viidud aktsioonil „33 kõnet“ oli küll ka teatav ühiskondlik mõõde ja ambitsioon, kuid peamiselt kõnelesid seal inimesed siiski selleks, et iseendast midagi välja rääkida, et viljeleda puhast kõnekunsti.

Puhta kasutuse kõrval oskame enda loodu enamasti ikka pöörata ka tööriistaks või relvaks ja kõne pole sellest saatusest pääsenud. Kui kõne subjektiks on tuhanded, miljonid inimesed ja kõnega kutsutakse neid üles teineteise suhtes hoolimatult või vägivaldselt käituma, on kõne muutunud relvaks. Relvistatud kõned mõjutavad praegu masse kasvava hooga Atlandi mõlemal kaldal ja kahjuks pole see kaugeltki esimene kord ajaloos, kus sõnarelvad on rajanud teed tulirelvadele. Sõna on loov, ka hävitust loov.

Tööriistaks pööratud utilitaristlik kõne soovib samuti luua. Ettevõtte tegevjuhi kõne töötajatele või aktsionäridele räägib viimase aasta majandustulemustest sooviga luua nende vaimusilmas visiooni ettevõtte edukast tulevikust. Advokaat painutab ja vormib kõnega kohtuniku reaalsust oma kliendile sobivas suunas. Selliseid kõnesid peetakse iga päev Eestis sadade kaupa ja me tihti isegi ei mõtle neist otseselt kõnedena, olles neile sageli andnud ka sünonüümilisi varjunimesid nagu esitlus, ettekanne või sõnavõtt. Me kasutame neid mõjutamise tööriistana.

Lugematud kõned ei saavuta muidugi mingit mõju. Nad ununevad enne, kui neid kandnud sõnade kaja on jõudnud ruumis vaibuda. Kuid on kõnesid, üksikuid kõnesid, mille tekitatud laine rullub üle ühiskonna, defineerib ajastu, käivitab liikumise. Põhjused selleks pole alati selgelt ennustatavad. Barack Obama on suurepärane kõneleja, kuid tema 2014. aastal Tallinnas peetud kõnet mäletab suurem osa inimesi mitte selle kõne sõnade või mõtete tõttu, vaid seepärast, et seal oli esimest korda Eestis kasutusel „nähtamatu“ prompter. Hiljem muutus see seade Eesti kõnepidamises üsna popiks. Greta Thunbergi 2018. aasta kõne oleks vaevalt muutunud viraalseks, kui selle oleks täpselt samas sõnastuses pidanud mõni riigipea. Asjaolu, et neid manitsusi lausus maailma juhtide ees 15-aastane piiga, muutis öeldu üheks oma kümnendi mõjukaimaks kõneks.

Mõnel harval korral juhtub siiski, et kõneleja suudab tabada ajastu vaimu nii täpselt, et tema sõnades väljendub kogu rahva selle hetke igatsus või kogu ühiskondliku grupi janu ja püüdlus. „Mul on üks unistus.“ Tekib kõne, mis ühes ajas ja kohas suudab sõnadesse panna mõne tundmuse, mis miljonites alateadvustes küpsenud on, kuid mis selle hetkeni pole leidnud tabavat vormi. „Ükskord me võidame niikuinii!“ Kõne, mis suudab mõtete ja sõnade ümbritsevas kaoses järsku luua struktuuri ja selguse nii, et kõik kuulajad vakatavad ja mõistavad. „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.“

Me otsime neid kõnesid. Me ootame neid liidritelt, loodame kirjanikelt, eeldame õpetatud peadelt, kuid merekarbi välimus ei reeda, millises karbis pärl peidus on. Ajastut muutvad mõjukõned võivad pulbitseda esile õige ootamatumatest allikatest. See on kõnekunsti suur võlu.

Esmaavaldamine: EPL Roheportaalis 29.08.2022, https://roheportaal.delfi.ee/artikkel/120058386/mis-on-kone-kus-on-kone-kus-on-kone-koht

#õpetaja / teaching

#ilukirjandus / fiction

#juhtimine / management

#argument / argumentation

#kogemuslugu / review

#tehnoloogia / tech

#ratas / bicycle

#olemine / be-and-go

#kõnekunst / art of communication

#English

Hea arutelu korraldamise valemi võiks üldistatult kirja panna nii: õige formaat + head osalejad + hea moderaator = hea arutelu. Õige formaat selles valemis ei tähenda muidugi mingit absoluutset õiget, vaid ikka eesmärgist lähtuvalt sobivat formaati. Formaat tähendab arutelu reegleid ehk kes mida teeb ja räägib (või ei tee/räägi) ning mis järjekorras. Arutelu korraldaja võib ise valida ja paika panna arutelu formaadi ning seejärel leida moderaatori, kes arutelu juhtima hakkab, aga mu soovitus oleks teha vastupidi. Esmalt leida moderaator, kes on valmis osalema ka arutelu disainis, ning seejärel koos moderaatoriga valida formaat. Aegade jooksul on välja mõeldud suur hulk valmisformaate (nt paneeldiskussioon või väitlus), aga kui sobivat valmisformaati ei leia, võib alati ise loovalt käituda ja arutelu formaadi välja mõelda.

Milleks arutelule formaat?

Istume maha ja hakkame rääkima, küll ta sujub. Umbes selline on tavaline mõte nendel, kellel arutelude korraldamise ja juhtimise kogemust vähem. Nii võib ja mõnikord nii ka õnnestub, aga pigem sobib see lähenemine kohvikusse või lõkkeõhtule. Sellises arutelus kaldutakse teemast lihtsasti kõrvale, sõna saavad pigem need, kes valmis ise aktiivselt sõna haarama, ning publiku kaasamine ununeb. Kui on tahtmist teha arutelu, mis keskendub selgele teemale, kus sisuliselt on kaasas kõik osalejad ja publiku liikmed ning kus lõpuks ka mingi järelduse või tulemini jõutakse, tuleks pigem haarata formaadi-põhise lähenemise järele.

****

Millist formaati valida?

Maailmakohvik. Elav raamatukogu. PechaKucha. Akvaarium. Avatud ruum. Vaatlusruum. Formaatide nimekiri läheb edasi ja edasi ning võib silme eest üsna kirjuks võtta. Eriti arutelu korraldajal, kes loeb formaadi kirjeldust, kuid pole seda proovinud ellu viia ega ole omal nahal kogenud. Just seepärast soovitasingi üleval leida esmalt moderaator, kes on oma tegevuse jooksul proovinud läbi suure hulga erinevaid formaate ning oskab olla abiks õige valiku tegemisel. 

Kõik algab siiski eesmärgi sõnastamisest ning siin on põhivastutus arutelu korraldajal. Eesmärgi sõnastamisest võiks eraldi artikli kirjutada, nii et siinkohal sellel pikemalt ei peatu. Lühidalt on eesmärk ühelauseline kirjeldus selle kohta, mis on arutelu-järgses maailmas teisiti võrreldes arutelu-eelse maailmaga. Eesmärgist lähtuvalt saab siis juba moderaator appi tulla ning hakata sobivat arutelu disainima, mille üheks osaks on formaadi valik. Allpool pakun välja 5 formaati, mis võiks sobida Arvamusfestivali aruteluks, olenevalt mõistagi konkreetse arutelu teemast ja eesmärgist. 

Üheks formaadi osaks on sageli ka reeglid või kokkulepped, millest arutelus osalejad lähtuvad, aga Arvamusfestivali mõttes on siin elu lihtsam, sest kõik festivali arutelud lähtuvad heast arutelutavast. 

5 formaati Arvamusfestivalile

Intervjuu

Ajakirjandusest laenatud formaat, kus üks osapool esitab küsimusi ja teine või teised vastavad neile. Intervjuu on huvitavam kui loeng või monoloog, kuna kõnevoorud vahelduvad sageli ning see hoiab ära monotoonsuse. 

Eestis võib sageli näha, et paneeldiskussioonid muutuvad samuti intervjuudeks juhul, kui paneeli moderaatoriks on kutsutud elukutseline ajakirjanik. Ajakirjanik läheb mööda talle tuttavat rada ning hakkab läbi viima grupiintervjuud. 

Tegelikult on paneeldiskussiooni puhul moderaatoril palju väiksem roll – ta käivitab arutelu, vajadusel vahetab käiku ja suunab seda, aga kõnejärg ei käi pidevalt tema ja osaleja vahet ning vestlus ei lähtu ainult tema tõstatatud küsimustest. Intervjuu puhul kehtib vastupidine – intervjueeritava(te) suhtes ei ole ootust, et nad ka ise küsimusi tõstataksid ja esitaksid või arutelu kulgu hoiaksid.. Vastutus intervjuu õnnestumise eest on intervjueerijal, kelleks intervjuu formaadi kasutamise puhul on moderaator. Tema mõtleb välja küsimused, tema esitab nii ettevalmistatud kui jätkuküsimusi kohapeal sobivas tempos ja reguleerib vastuste pikkust.

Arvamusfestivali puhul on oluliseks huvipooleks alati ka arutelu alale kogunenud osalejad. Nendelt tulevate küsimuste kaasamine (nt sli.do kaudu või muul viisil) on intervjuu formaadi kasutamisel samuti moderaatori ülesanne.

Intervjuu formaat sobib hästi aruteludeks, kus naturaalset “teist poolt” ei ole. On ainult üks või paar valdkonna eksperti ning võibolla nad ei ole kas ise väga sõnaosavad või siis vastupidi, on liiga jutukad. Intervjuu formaadi kasutamine võimaldab sellisel juhul hästi nende huvitavaid teadmisi ja kogemusi esile tuua, hoides samas turvalist raamistikku, mida kontrollib moderaator-intervjueerija.

Väitlus

Ma armastan väitluseid, sest õigesti tehtuna on väitlemine inimaju parimaid rakendamise viise. Välja on mõeldud palju väitlusformaate ning mõned neist on seejuures üsna keerukad, kuid väitluse põhiprintsiibid on üsna lihtsad ja sellisena saab neid ka kasutada. Väitluseks on minimaalselt vaja selgelt ja tasakaalukalt sõnastatud teemat, kahte eri meelt olevat osapoolt, argumenteeritud eneseväljendust ning poolte võrdsust tagavaid reegleid. 

Toome ühe lihtsa näite. Väitluse teemaks on “Kas asulas tuleks piirkiirust alandada 40 km/h?” Teema tasakaal tähendab, et sõnastus on neutraalne (ei ole ühele poole kaldu) ning võimaldab mõlemal poolel väidelda ehk esitada oma argumente. Halb väitlusteema oleks “Piirkiiruse alandamine ja teised elupäästvad liikluskorralduslahendused – jah või ei?” Teema on ebaselge ja väga lihtsalt võib juhtuda, et räägitakse teineteisest mööda. Samuti on teema sõnastus juba eos kaldu, kuna sisaldab eeldust, et piirkiiruse alandamine päästaks elusid. 

Piisab, kui väitluse mõlemal poolel on üks esineja – jaataval poolel keegi, kes kaitseb piirkiiruse alandamise plaani ning eitaval poolel keegi, kes on selle plaani vastu. Loomulikult võib kummalgi poolel olla ka isikute paljusus, aga siis me kaugeneme juba oma eesmärgist korraldada lihtsaim võimalik väitlus.

Väitlus toimub 7-2-7-2-7-2-7-2-10-5-5 formaadis, see tähendab et jaatav kõneleja alustab 7-minutilise sõnavõtuga. Keegi teda selle aja jooksul ei katkesta. Seejärel on eitaval kõnelejal aega 2 minutit esitada küsimusi ja repliike ning pidada jaatavad kõnelejaga dialoogi. Nüüd rollid vahetuvad – eitav kõneleja saab 7 minutit kaitstud aega ning seejärel jaatav kõneleja esitab talle küsimusi ja repliike 2 minuti jooksul. Nüüd on uuesti jaatava kõneleja kord ja kogu muster kordub teist korda. Seejärel on 10 minutit alale kogunenud osalejatega suhtlemiseks kas neilt küsimusi või kommentaare võttes ning neile vastates. Lõpuks on kummalgi kõneleja veel 5 minutit omapoolseteks kokkuvõteteks.

Moderaator jääb sellise lihtsa väitlusformaadi puhul spiikri rolli ehk ei sekku kõnedesse ega ka väitlusesse sisuliselt vaid annab sõna ning jälgib, et kõnelejad peaksid kinni oma kõneaegadest. Samuti aitab ta korraldada suhtlemist alale kogunenud osalejatega. 

Väitlus sobib formaadina aruteludesse, kus eesmärgiks on teema avamine ja erinevatelt pooltelt argumentide lauale toomine, läbi analüüsimine. Lihtsa formaadiga väitlused ei vii enamasti konsensuaalsete lahendusteni. Formaadina on väitlus dünaamiline, kiirelt reageeriv ning publikule atraktiivne vaadata.

Väitluse formaadile saab põnevust lisada veel sellega, kui enne väitluse algust ning pärast väitluse lõppu esitada väitlusteemaline küsimus hääletamiseks kõikidele alale kogunenud osalejatele et vaadata, kas väitlus on muutnud osalejate meelt väitlusküsimuses.

Maailmakohvik

Arvamusfestivalil on väga oodatud formaadid, mis ei tekita lavalt osalejate ja alalt osalejate vahel selget piirjoont ehk kus kõik osalejad saavad oma mõtteid väljendada. Maailmakohviku formaat on just selline kaasav ja avatud lähenemine arutelu pidamisele. Formaadi reegleid ei ole siinkohal mõtet ümber kirjutama hakata, sest nende kohta on olemas hulk eestikeelseid materjale (näiteks siin).

Maailmakohviku formaati on Arvamusfestivali aruteludes aastate jooksul lkorduvalt edukalt kasutatud, aga võiks kasutada palju rohkem, kuna olemuslikult festivali eesmärk kattub maailmakohviku kui formaadi eesmärgiga.

Maailmakohviku formaat sobib hästi selliste teemade puhul, kus arutelu kvaliteet sõltub pigem erinevate kogemuste ja vaatenurkade paljususest, mitte niivõrd ekspertteadmise olemasolust. Seega teemal “Alkohol – kas ravida või karistada?” sobib maailmakohvik suurepäraselt, sest kokkupuude või kogemus alkoholiga on õnneks või kahjuks olnud kõikidel täiskasvanud inimestel. Kuid näiteks teemal “Akadeemilised lõhed: ebavõrdsus Eesti teaduses ja kõrghariduses” ma maailmakohviku formaati ei kasutaks, kuna paljudel osalejatel ei pruugi olla piisavat kogemust või sisulist seisukohta teema osas, et hakata laudkondades arutlema.

Liftikõnede võistlus (pitch competition)

Formaat on laenatud investorite ja ettevõtjate kohtumistest, kus ajaliselt piiratud, sisutihedate esitluste ning neile järgnevate küsimuste ja vastustega sessioonidega esitletakse erinevaid ideid või lahendusi. Liftikõnede võistluse formaati on Arvamusfestivalidel edukalt kasutatud olukordades, kus sotsiaalse probleemi lahendamiseks on hulk alternatiivseid ideid, millest ükski pole veel ennast piisavalt tõestanud. Näiteks kaaluksin seda formaati juhul, kui peaksin modereerima arutelu nutisõltuvuse teemal. Tegemist on suhteliselt uue sotsiaalse probleemiga ning domineerivaid lahendusi ei ole välja kujunenud, kuid on hulk testimisjärgus ideid (ekraaniaja piiramine, nutivabad alad koolis jne). Selliste ideede esitlemiseks ja analüüsimiseks sobikski liftikõnede võistluse formaat hästi.

Iga ideed esindab üks arutelus osaleja. Igale osalejale on antud lühike kaitstud aeg oma idee esitamiseks, näiteks 5 minutit. Soovitavalt on ette antud ka teatud struktuur ehk millest peaks selle 5 minuti jooksul kindlasti rääkima. Pärast iga esitlust on teistel arutelus osalejatel (nii esitlejatel kui alale kogunenud osalejatel) aega 10 minutit “grillida” esitlejate küsimustega. Kui ideid ja nende esitlejaid on vähem võib grillimise aega ka pikendada nt 15 minutini. Formaadi lõpus võib (aga ei pea) toimuda hääletamine esitletud ideede vahel.

****

Mnemoturniir / kuum tool

Tegemist on formaadiga, kus grupp eksperte üritab lahendada nende ette toodud temaatilisi olukordi. Esinejateks on kutsutud kindla valdkonna eksperdid, kellest igaühel on millegipoolest erinev vaatenurk valdkonnale. Arutelu jooksul esitatakse sellele ekspertide grupile mitu erinevat valdkondlikku kaasust lahendamiseks ning arutelu koosnebki nende omavahelisest diskussioonist, mida alale kogunenud osalejatel on põnev jälgida. 

Formaadist on kaks versiooni. Esimesele puhul (Mnemoturniir) on moderaator koos arutelu korraldajaga valmistanud ette 3-4 kaasuse kirjeldust. Ta esitab need ükshaaval ekspertide grupile. Pärast kaasuse ärakuulamist saavad eksperdid aeg näiteks 15 minutit, et omavahel arutledes pakkuda välja lahendus konkreetsele kaasusele.

Teisel puhul (Kuum tool) otsib moderaator olukorra kirjeldus alale kogunenud osalejate hulgast. Keegi vabatahtlik tuleb lavale, istub kuumale toolile ning kirjeldab ekspertidele oma olukorda. Eksperdid saavad vajadusel küsida lisaküsimusi ning seejärel on neil taaskord aega 15 minutit, et omavahel arutledes jõuda lahendussoovituseni. Kuuma tooli versioon formaadist on kaasavam, kuid vajab palju moderaatori poolset julgustamist või ka eelnevaid varukokkuleppeid mõne osalejaga, kes oleks valmis oma olukorda kirjeldama ja küsimust ekspertidele lahendamiseks esitama.

Näiteks kasutaksin sellist formaati mõne koolikiusamise arutelu puhul. Kahjuks on paljudel olnud kokkupuuteid koolikiusamisega ning seetõttu võib eeldada, et alale kogunenud osalejate hulgast leiduks neid, kes on valmis kuumale toolile istuma ja ekspertidele mõnda kiusamisolukorda kirjeldama. Ekspertide gruppi kutsuks näiteks ühe KiVa esindaja, ühe koolijuhi ja ühe psühholoogi.

Einsteini kuulus tsitaat hullumeelsuse kohta (“On hullumeelne korrata sama tegevust uuesti ja uuesti ning oodata erinevat tulemit.”) kehtib hästi ka arutelude korraldamise kohta. Kasutada ühte ja sama istume-maha-ja-hakkama-rääkima-ning-küll-sujub lähenemist aruteludes ikka ja jälle ning loota, et sealt maagiliselt tekivad väga põnevad ning publikut kaasavad arutelud ei tundu põhjendatud ootusena. Kui tahad huvitavat arutelu, mis osalejatele pikaks ajaks meelde jääb ja nende mõtlemist suunab või mõjutab, tuleb teha eeltööd arutelu disainiga ning sobiva formaadi valik on üks tähtis osa sellest disainist. Soovin teile mõjusaid arutelusid 2022. a. Arvamusfestivaliks!

Esmailmumine: Arvamusfestivali veebilehel, 14.06.2022, https://arvamusfestival.ee/blog/valid-veel-arutelule-formaati-aruteludisainer-margo-loor-annab-viis-soovitust/****

Me kõik kõneleme nüüd päris sageli veebikaamera ees. Järgnevalt mõned näpunäiteid, kuidas ennast e-esinemiseks ette valmistada.

Eestis olid olemas peaaegu kõik eeldused edukaks kaugtöö tegemiseks, netikaubanduseks, e-õppimiseks ning muul moel virtuaalses maailmas tegutsemiseks juba ammu enne pandeemiat. Tõestuseks on ettevõtted ja inimesed, kes episoodiliselt või püsivalt neid võimalusi kasutasid kas efektiivsuse tõstmiseks või paindlikumate töötingimuste pakkumiseks. Valdava enamiku jaoks tuli vajadus täielikult e-kanalis töötamisele üle minna kevadel siiski ootamatult ja valmisolek selleks nii juhtide ja töötajate oskuste kui süsteemide ja protsesside tasemel oli pigem madal.

Üheksa kuud on möödunud ja kui täna küsida, kas inimesed eelistavad töötada pigem (maa)kodust või kontorist, siis on palju rohkem neid, kes enam kontorisse ei kipu. Tundub, et isegi kui pandeemia vaibub ja olukord taas võimaldab, jäävad kontorid pigem tühjemaks ja kaugtöö, vähemalt Eestis, jätkub varasemast oluliselt suuremas mahus. Vahetu kontakti eelistajad toovad välja, et ekraani kaudu suhtlemine on väsitavam, koosolekutel keerulisem osalejate tähelepanu hoida ja osa inimlikust kontaktist jääb ikka puudu. Kaugtöö eelistajad kogevad ning ka möönavad sama, kuid nende jaoks on liikumise pealt kokkuhoitud aeg ja süsinik ning saavutatud paindlikkus liiga suureks väärtuseks, et sellest uuesti loobuda. Uus normaalsus saab olema palju vähem kontorikohti ja palju rohkem kaugtöö päevi.

Arvestades, et me kõik senisest oluliselt rohkem veebikaamerate ees kõneleme, vaatame järgnevalt mõningaid näpunäiteid selle kohta, kuidas ennast e-esinemiseks ette valmistada.

Tee, nagu päriselt

Huvitavate lugude ning näidete, selgete sõnumite ja hästi jälgitava struktuuriga esinemine on nauditav kanalist olenemata. Mitte ilma asjata ei ole inimesed juba palju aastaid Youtube vahendusel TED loenguid jälginud. Korralikult ettevalmistatud koosolek toimib nii online kui offline. Jah, e-esinemisi on põhimõtteliselt võimalik teha autos istudes jope seljas, aga see on sama, kui e-kirjas või Slacki vestluses loobuda kõikidest õigekirjareeglitest. Lavale või koosolekuruumi me ju ei läheks jopes ja ei teeks esitlust istudes. Me paneks viisakad riided selga, teeksime soengu ja meigi korda ning seisaksime inimeste ette kõnelema. Täpselt samamoodi võiks suhtuda ja valmistuda e-esinemisteks. Asetame arvuti / veebikaamera riiulile või reguleeritava kõrgusega lauale, tõuseme püsti ja astume arvutist pool sammu eemale. See tekitab rohkem päris esinemise tunde ning võimaldab näiteks esinemise ajal veidi liikuda või käsi kasutada. Riietume korralikult olenemata sellest, et väljaspool kaadrit võiks ju ka ujumispükstes ja toasussides olla. Paneme natuke parfüümi peale. Meie osalejad seda ei tunne, aga me ise tunneme ja see paneb meie keha ja meele olekusse, millega need on esinemiste puhul harjunud. See kõik kumab meist välja ka publikule. Viimasena võtame pingelisemate esinemiste puhul lähedale veeklaasi, et esinemisärevusest kuivanud huuled matsuma ei hakkaks. Füüsilises maailmas hoolitseb selle eest harilikult ürituse korralda, aga e-esinemiste puhul oleme ise oma parimad abilised.

** Heli ja valgus on olulised**

Telestuudios näevad operaatorid ja helitehnikud kõvasti vaeva, et saata eetrisse korraliku kvaliteediga pilt ja heli. Kodustes tingimustes e-esinemisteks valmistudes saame samuti üht-teist ette võtta, et meie publik kuuleks ja näeks meid võimalikult hästi. Veebikaamera edastab palju paremat pilti, kui te viibite hästi valgustatud ruumis. Tasub arvestada, et inimsilm näeb veebikaamerast paremini ehk ruum, mis inimese jaoks ei tundugi eriti hämar võib veebikaamera jaoks olla juba üsna pime. Paneme niisiis põlema üldvalguse ja võimalusel keerame enda peale ka laualambi või mõne teise kohtvalgusti ning näeme reaalajas, kuidas veebikaamera pildi teravus ja värvide kvaliteet paraneb. Päevavalgus on isegi talvel enamasti tugevam kui kodused valgustid, seega võimalusel leiame hea päevavalgusega koha. Vajadusel saame juurde osta väikese statiivi peal seisva nutitelefoni-mõõtu LED-valgusti ning kui arvutisse sisse-ehitatud veebikaamera on kehvake, siis ka eraldiseisva veebikaamera.

Heli osas on hea teada, et sülearvuti mikrofonid on suundmikrofonid – nad eeldavad lähedalt, otse ja kõvasti rääkimist. Kui keerate pea kõrvale, muutub teie jutt sülearvuti mikrofoni jaoks taustaheliks ja see lõigatakse ära ning teie publik ei kuule midagi. Teha vähegi pikemaid esinemisi oma arvuti kohale kummardunult on aga tüütu, seetõttu üks juhtmega väline mikrofon on e-esineja parim sõber. Kasutada saame näiteks telefonide käed-vabad komplekte ja juhtmega versioon on kindlam, sest siis ei katke ootamatult bluetooth-ühendus ning ei saa tühjaks kõrvaklappide aku. Selliselt saame olla arvutist veidi kaugemal, vajadusel mõnevõrra liikuda ja pöörata rääkides pead. Samuti võtab üsna suu lähedal asuv mikrofon maha ruumi kajad. Suuremad, kõrvapealsed klapid, mille küljes on varrega mikrofonid, on sageli veidi naljakad esineja peas vaadata. Kui esineme ruumis, kus peale meie teisi ei viibi ning mis ei kaja, annab peakomplektist veel veidi rohkem vabadust konverentsimikrofon, näiteks Eestis levinud Jabra. 

Paar sõna taustast

Fotosid tehes inimesed enamasti oskavad jälgida, mille taustal ennast ja teisi pildistada. E-esinemiste puhul kipub aga tausta olulisus sageli ununema ja nii võib taustal näha sagivaid pereliikmeid, avatud ustega riidekappi või veidi segamini kööki. Kõik enamlevinud videokoostöö tarkvarad võimaldavad virtuaalse tausta kasutamist või tegeliku tausta hägustamist. Virtuaaltaustad töötavad paremini, kui oleme hästi valgustatud ruumis, meie tegelik taust on enam-vähem ühtlane ja me ise eristume taustast selgelt värvi poolest. Näiteks võib roosaka seina ees arvutil minna keeruliseks eristada, kus oleme meie ja kus on taust. Kui me virtuaaltausta mingil põhjusel ei saa või ei taha kasutada, siis sätime enda selja taha seina ja kõik on hästi. Kindlasti väldime ereda valgusega tausta, näiteks akent, sest akna taustal e-esinedes jääb meist järgi vaid must siluett.

Rahulik koht

Valdav enamus apse, mis meid e-esinemistel tabab ja ebavajalikku närvipinget tekitab, on seotud meid ümbritseva keskkonnaga. Kolleeg, naabri vibrotrell või lemmikloom hakkab täpselt esinemise ajal meiega suhtlema ja siis üritame me lisaks publikule veenvate sõnumite saatmisele teise käega kaadriväliselt signaliseerida segajale, et ta vaikiks ja ootaks. Kõiki võimalikke segajaid ei õnnestu ette näha, aga tehes peas enne esinemist väikese riskihalduse, saab tervet hulka siiski ennetavalt maandada. Üsna enesestmõistetavalt on segajate riske eriti keeruline maandada, kui üritame e-esinemist teha autoroolist, tänavalt kõndimise pealt, kohvikust või mujalt avalikust ruumist.

**

Tehnika**

Publik, eriti praegusel ajal, annab väiksemate e-ürituste puhul palju rohkem andeks, sest me kõik oleme omal nahal kogenud viperusi ja pigem ollakse meeldivalt üllatunud, kui e-esinemine õnnestub ühegi viperuseta. Telesaate tasemel produktsiooni eeldatakase ainult kõige kõrgema taseme e-esinemistest ja seal tavaliselt minnakse hübriidlahenduse teed ehk tuuakse esinejad stuudiosse, kus nendega tegeleb professionaalne meeskond.

Ülalöeldule vaatamata on korralik arvuti jõudlus ja toimiv netiühendus iga e-esinemise vältimatu eeldus. E-esinemise ajaks on arvutis mõistlik mittevajalikud programmid kinni panna. See jätab rohkem arvuti jõudlust heli ja video töötlemiseks ning vähendab võimalust, et ettekande ajal mõni teine tarkvara hakkab ennast näiteks värskendama ning teeb masinale taaskäivituse. Kaasaegsed sülearvutid sageli ka vähendavad oma jõudlust aku pealt töötades, nii kindlam on e-esinemise ajaks oma seade vooluvõrku ühendada.

Kontorites on interneti-kiirused enamasti e-esinemiseks täiesti piisavad, aga kodustes tingimustes tasub olla tähelepanelikum. Tavaliseks videokõneks piisab, kui ühenduse kiirus üles ja alla on 1,5 megabitti sekundis (Mbps), kõrgema resolutsiooniga HD pilt vajab juba 5 Mbps ühenduskiirust. Ühenduse kvaliteeti saab parandada ja kiirust suurendada, kui liikuda oma WiFi ruuterile lähemale ning teha teiste sama võrgu kasutajatega eelkokkuleppeid, et meie e-esinemise ajal nad suuremahulisi allalaadimis ette ei võta. Netiühenduse kiirust saab mõõta näiteks https://www.speedtest.net/ lehelt.

Teiste tehniliste vahendite osas on kasulik oma esinemise märkmed panna eraldi seadmesse, näiteks telefoni või tahvelarvutisse või lausa paberile, sest kui teil just oma arvuti küljes mitut monitori korraga ei ole, siis te e-esinemisega samaaegselt oma arvuti ekraanilt esinemismärkmeid ega presenter view’d ei näe. E-esinemise alguses, eriti seminaride ja konverentside puhul, on hea toon esinejana käivitada oma käekellal stopper, mis mõõdab meie esinemise aega. Füüsilises ruumis esinedes näeme sageli konverentsikella või siis moderaatori nihelemist, aga e-esinemiste puhul oleme enamasti nendest signaalidest ära lõigatud ja ise enda juhtimine ajas on ainus võimalus viisakalt ja õigeaegselt lõpetada.

Leia omale noogutaja

Noogutaja kaasavõtmine on vana trikk füüsilisest maailmast, aga see on ehk isegi olulisem virtuaalses maailmas esinemise puhul. Tihti ei näe e-esineja põhjusel või teisel oma publikut esinemise ajal üldse. Näiteks katab slaid suure osa ekraanist või siis on osalejatel veebikaamerad välja lülitatud. Kuid meie loomulikud veenmisvahendid ei käivitu, kui räägime tühjale ekraanile. Meil on vaja, et vähemalt üks inimnägu meile vastu vaataks ja vahepeal noogutaks, meie naljade peale muigaks ja kulmu kortsutaks, kui midagi jäi segaseks. Kõige kindlam on see noogutaja omale ise kaasa võtta ehk siis kui on võimalik, paluda ühel tuttaval osalejal, et ta ei lülitaks veebikaamerat välja. Siis on võimalik tema veebikaamera pilt esinemise ajaks oma ekraanile rõhknaelutada (pinnida) ja suunata rääkimine talle. Teda vaadates saame ka vajaliku inimliku tagasiside oma jutule ning vajadusel saame teha väikeseid korrektuure esinemises. Veel üks väike lisanipp on nihutada oma noogutaja pilt ekraanil võimalikult lähedale oma arvuti veebikaamerale (enamasti ekraani üleval servas ja keskel). Kui me vaatame tema pildile “otsa”, siis vaatame samal ajal ühtlasi otse veebikaamerasse ja ka meie ülejäänud publik tajub “silmsidet”, mis mõjub veenvamalt kui suvalises suunas vaatav esineja.

Need on mõned olulised momendid, mida e-esinemisel silmas pidades on närvipinget vähem ja õnnestumise tõenäosus kõrgem. Mõjutegureid on loomulikult rohkem, näiteks publiku kaasamise olulisus ja vahendid, heli ja pilti kokkupakkivad algoritmid ning kõik tavapärased avalikult kõnelemise aspektid, nagu hästikasutatavad märkmed, visuaalsed esitlusvahendid, esinemisärevuse juhtimine ja muu. Nende käsitlemine jääb kahjuks teisele poole käesoleva artikli skoopi, kuid nii nagu saab õppida füüsilises ruumis esinemist, saab ka e-esinemise oskuseid arendada.

Esmailmumine: ajakiri Director, jaanuar 2021, link PDF-versioonile

Allolevalt lingilt leiab väikese Youtube videote sarja, kus ma igas osas räägin 7 minuti jooksul lahti mõne olulise aspekti inimestega rääkimise kunstist.

https://www.youtube.com/results?search_query=seitse+minutit+margo+looriga

Vestlus vilunud kõne- ja väitlusoskuste koolitaja Margo Looriga leidis aset 20.03.2020. Vestluses osalesid Paide Teatri meeskonna liikmed ning see toimus aktsiooni “33 kõnet” raames.

Kui palju sa ise igapäevaselt sõnaga kokku puutud?

Ma aitan inimestel kõnedeks valmistuda. Õpetan neid oskuseid ka siis, kui konkreetset kõnelemise olukorda lähenemas pole; kui ei ole veel teksti ja sõnumit, mida edastada. Konkreetse esinemisolukorra lähenedes olen abiks teksti sisulise ja struktuurse poole kokkupanemisel ning kõne esitamise harjutamisel.

1994/95ndal aastal puutusin kokku akadeemilise võistlusliku väitlusega, kus tuleb piiratud aja jooksul kohtunike ees oma sõnumit nii sisuliselt kui ka vormiliselt võimalikult veenvalt edastada.

Mind hakkas huvitama, kuidas me teineteisega suuliselt kõneleme: kuidas kõneleme avalikult, kuidas omavahel ja millist rolli mängib selles kõiges ratsionaalne argumenteeritus?

Mida tähendab Sinu jaoks hea kõne? Halb kõne?

Üle kahe tuhande aasta tagasi kirjutas Cicero teoses “De Oratore”, et hea kõneleja peab tegema kolme asja: õpetama, veenma ja meelt lahutama. Ma arvan, et see on tõsi ka täna. Sa pead kuulajatele ütlema midagi olulist ja huvitavat, midagi, mis neid õpetab.  Sa pead seda tegema nii, et nad sind usuvad, sest muidu pole õpetusest väga kasu. Peaaegu igal pool kõneldes on soovitatav ka nalja teha või vähemalt muhedalt rääkida, et oleks mõnus kuulata.

Kõne on edukas juhul, kui soovitud efekt avaldub just sellel publikul, kes kõnet kuulab. Soovitud efekt võib aga olla väga erinev. Mõnes kontekstis või olukorras tahab kõneleja käivitada, üles kütta, inspireerida. Mõnikord tahab ta anda edasi sisulist sõnumit ning vahest polegi otseselt publikule suunatud eesmärki, vaid oluline on isiklik katarsis: tunne, et ma teen selle ära ja saan sellest vaimustuse.

Kui inimesed tulevad minu juurde õppima või nõu saama, siis ma palun neil alati joonistada hea kõne. Just joonistada. Hästi sageli korduvateks motiivideks on päike või naeratavad näod. Inimestele on oluline luua endale või kuulajatele sõnakunsti kaudu energiat, rõõmu või naudingut.

Minu enda jaoks on hea kõne struktuurne, sel on sõnum ja see sõnum jõuab ka kohale. Kui keegi tuleb ja kirjeldab, millest ta on mõelnud rääkida, siis ma alati küsin, et mida ta saada tahab? Mis on maailmas, organisatsioonis või meeskonnas pärast tema kõnet teisiti? Ma arvan, et kui kõnelejal on eesmärk, mitte lihtsalt palju ilusaid järjestikku asetsevaid sõnu, teeb see rääkimise ka kõneleja enda jaoks lihtsamaks.

Kui palju on võimalik ühe kõnega ära teha? Mida üks kõne oma kuulajaga teeb?

Kõne toimet on uuritud ja üldistavalt öeldes saame eristatada kolme sfääri: esiteks mõjutab kõne meid sisuliselt, teiseks emotsionaalselt ja kolmandaks esineja maine kaudu. Esiteks siis argumendi pool, sisuline sõnum: mida sa ütled, mis su point on. Teine pool on kontakt:kas publiku ja esineja vahel on veel midagi või on ainult sõnum? Kas ma ainult saan aru või ma ka tunnen seda, mida öeldakse?

Kolmas aspekt puudutab seda, kes me kõnelejana publiku jaoks oleme. Kui räägib president, siis ma võtan tema juttu ühtemoodi. Kui täpselt sama juttu räägib minu jaoks võõras inimene, siis ma võtan seda teistmoodi.

Mida ühe kõnega saavutada saab... Ühelt poolt teed sa mõtte sõnaks, sõnast vormub kõne ja kõne enamasti kutsub tegudele või räägib tegudest. Kui kõne paigutub ajastuvaimu ehk õigesse kohta õigel ajal, siis ta võib väga palju tegudele liigutada. Kui üks väike Rootsi tüdruk ühel ajastu mõttes õigel hetkel pidas paar kõnet, siis see käis mitu tiiru ümber maailma ja sai määratult palju kajastust ning tõmbas inimesi kaasa. Kui ta oleks seda sama öelnud kümme aastat varem või mõnes teises kontekstis, siis see poleks kohalikust ajalehest kaugemale jõudnud.

Kõnede potentsiaal muuta ajalugu ei ole ära kadunud. See oli tõsi 2000 aastat tagasi, see oli tõsi 100 aastat tagasi ja on tõsi ka täna.

Eestis on suurte kõnede hetki üsna vähe. Vabariigi aastapäev, 20. august, ehk ka uusaastatervitus, mis on kohati kõne formaadis, aga tegelikult peetakse tähtsaid kõnesid Eestis üsna vähe. Kas Eesti kõnekultuur on mandumas?

Eestis ei ole liiga palju kõnesid, mis suure meediakajastuse saavad, olen nõus. Samas, kui minna president.ee veebilehele ja vaadata sealt presidendi kõnede tekste, siis on näha, et president kõneleb väga paljudel üritustel; palju rohkem, kui ainult vabariigi aastapäeval. Piiratuma seltskonnaga kõnesid on mitte ainult presidendil, vaid peaaegu igal inimesel, kes esindusfunktsioonis on. Ükskõik, kas sa oled suure ettevõtte, riigiasutuse või vabaühenduse juht. Kõnelemist oma inimestele, oma organisatsioonile või mingile väiksemale seltskonnale tuleb ette päris palju. Ma ei julgeks öelda, et sellist kõnelemist on oluliselt vähemaks jäänud.

Tõsi, multimeedia ajastul on ainult kõnega olukordade lahendamine mõnevõrra taandunud. Mõnel puhul näidatakse videot, mõnel puhul palutakse, et kommunikatsiooniosakond mõtleks muu lahenduse välja, mõnel puhul kutsutakse Henrik Kalmet. Ühesõnaga – on tekkinud veel lahendusi, kuidas selliseid olukordi lahendada,  aga päris paljudel juhtudel lahendatakse ikkagi kõnekunstiga.

Mõtleme näiteks erakonna üldkogu peale: on väga ootuspärane, et erakonna esimees seal kõne peab. Ettevõtte sünnipäeval või jõulupeol on samuti üsna ootuspärane, et ettevõtte tegevjuht või nõukogu esimees peab tähtpäeva puhul kõne. Nii on kogu ühiskonnas. Võtame näiteks lõpetamised: kevadel käib üle Eesti justkui laine, kus peetakse tuhandeid kõnesid, lasteaia lõpetamistest ülikooli lõpetamisteni välja.

On siiski üks olukord, kus kõnepidamine on taandunud: isiklikud perekondlikud sündmused. Kui aastakümneid tagasi oli hästi tavaline, et perekondlike sündmuste puhul peeti kõnesid, siis tänapäeval on see komme pigem kadunud. Kindlasti on perekondi, kus seda tehakse, aga üldiselt on selline kõnepidamine taandunud.

Kui sa vaatad enda ümber ringi, siis kuidas sulle tundub, kes on Eestis head kõnelejad? Keda sina kuulaksid?

Kõnelejatega on sarnased lood kui kõnedega. Häid kõnelejaid on rohkem, kui me jooksvalt märkame või aimame. Mul on komme vahel Youtube'ist lõpukõnesid vaadata ning otsida, kas ma leian midagi säravat. Ühte neist olen tihti ka teistele näidanud. Tegemist on juba mitmeid-mitmeid aastaid tagasi peetud IT-kolledži lõpukõnega, kus lõpetaja hakkab kõne alguses räppima. See on väga lahe lähenemine ning eelkõige võlub mind, et vorm sobitub sõnumiga, sobitub asjaga, millest ta tahab rääkida. Jah, ta lahendab olukorra natuke ebakonventsionaalselt, sest Eesti kõnestiil on üldiselt selline, et räägid rahulikult, oled pigem mõtlik. Emotsionaalne nõel pigem seisab, kui pendeldab aktiivselt. Kui kõneleja leiab huvitavaid käike või kasutab väljapaistvat vormi, on see lahe.

Veel üks koht, kust Eestis aeg-ajalt häid kõnesid leiab, on Riigikogu. Kõnelejad seejuures võivad, aga ei pruugi olla Riigikogu liikmed. Näiteks Mihkel Raual on mitu väga värvikat sõnavõttu. Tavaliselt on nii, et inimesed, kes oskavad sõnadega töötada muus vormis, oskavad seda teha ka kõne raames, lihtsalt esituse vorm on juures. Üks teine Riigikogus tehtud sõnavõtt, mis – küll juba tükk aega tagasi – Eestis laineid lõi, oli Mari-Liis Lille kõne kaasavast ühiskonnast 2013. aastal. Eesti kaitseväe ülemjuhataja Martin Heremi kõne üle-eelmisel aastapäeval oli suurepärane avalik kõne olukorrast, kust seda üldse ei oleks oodanud. Veel olen ma kasutanud näiteks Taavi Kotka kõnesid, mida ta on pidanud erinevatel konverentsidel Eesti IT-eduloost rääkides. Neis on nii palju energiat ja on näha, et ta usub seda, millest ta räägib. Ta kõneleb ilmekalt ja energiliselt, see nakatab. Seega tegelikult ei ole Eestis heade kõnelejate põuda. Me võiksime küll koolis rohkem õpetada oskusi, millega  oma mõtteid väljendada. Aineoskusi me õpetame ju väga hästi, aga et õpilased oma heast õpetusest ka rääkida oskaks ja julgeks – siin on kindlasti arenguruumi.

Mida tähendab sinu jaoks üldse kõne? Mis formaat see on? Kui palju seda võib lõhkuda?

Sellist kõnet, mis midagi sisulist ütleks ja mille suurepärasuses kõik üheselt nõustuksid, on väga keeruline leida. Eriti täna – siin ja praegu. Kui sa kuulad kõnet, siis sa hindad sisu ja formaati koos nii, et kui sa kõneleja öelduga nõus ei ole, siis sa ilmselt ei ütle, et see oli väga hea kõne. Isegi kui kõnekunsti mõttes see oli väga hea ja seal olid kasutusel suurepärased retoorilised võtted.

Kui me Väitlusseltsiga Eestis avalikes sõnavõttudes argumenteeritust hindame, näiteks valimisdebattides, siis me ütleme, et oli väga hea argumentatsioon ja kuuleme mõnikord vastuseks, et “kus ta siis oli, rääkis ju täiesti rumalat juttu”. Sisu ja vormi eristamiseks, formaadi äratundmiseks peab kuulamist harjutama.

Kõneledes moodustub teatav kolmnurk – ühes otsas on kõneleja, teises publik ja nende vahel on telg, millel asetsevad sõnum ja kontakt. Kõige selle ümber on kontekst, sealhulgas ajastu vaim. Kõnelejana otsid sa seda, et publikule sinu sõnum korda läheks.

Antiigist pärineva kõnekunsti formaadile on viimase paarikümne aastaga tekkinud üks uus tahk, mida me publikuna kõnest ja kõnelejast saada tahame. See uus tahk on autentsus. Me tahame, et kõne oleks „päris“. Kui võtame näiteks Elon Muski, siis ta läheb lavale, rikub peaaegu kõiki avaliku kõne reegleid, mida veel 20 aastat tagasi võisime raamatust lugeda: itsitab ise oma naljade üle, räägib inimestega otse, aga ta on päris, ta on tema ise ja publik hindab seda.

Kui inimesed sinu juurde tulevad ning sa asud nendega tööle, siis kas sul on ka oma meetod, kuidas sa tegutsema hakkad või sa lähened asjale teisiti?

Ma küsin päris palju eesmärgi kohta. Mida tahetakse kõnega ära teha? Näen sagedasti, et kõneleja on istunud maha ja pannud kirja mõtteid, millest ta rääkida tahaks. Selleks, et ma kirjapandud ideedest midagi vormida saaksin, pean ma aru saama, mida ta tahab, et tema publik sellest saaks. Kas ta tahab, et nad saaksid tugeva emotsiooni või jääks neile pikaks ajaks meelde mingi sisuline sõnum? Kas see on kombinatsioon sõnumist ja tundest? Kas ta tahab lihtsalt iseenda mainet tõsta? Küsimus on eesmärgis.

Vormi, mille saaksime valada pronksi, Toompeale vaatamiseks välja panna ja öelda, et kui sa sellesse vormi sobid, oledki suurepärane kõnelejaja kui ei sobi, siis sa ei kõlba kuhugi – sellist vormi ei ole. Kunagi ehk oli, aga enam ei ole. Ma tahan aidata inimesel jõuda nii kaugele, et kui ta kõneleb publikule, on ta tema ise, aga võimendatud versioon iseendast. On olemas selline asi nagu speaker mode, millesse kiputakse minema –kivinenud ettekujutus, milline üks kõne peab olema ja püüd seda saavutada. Tavaliselt on speaker mode täiesti erinev sellest, kuidas kõneleja igapäevaselt räägib. Ma tahan inimese sealt välja aidata, et tema kõne oleks tema enda nägu, oleks päris.

Kui palju on Eestis veel alles neid inimesi, kes suudavad vabalt, struktureeritult kõneleda, varrukast metafoori luua ja samas ilma igasuguse ettevalmistusete kõnepulti astuda?

Arvuliselt ei oska ma öelda. Üks kõige suuremaid müüte, mida ma avalikust kõnelemisest rääkides kohtan, on see, et kõneoskus on mingi kaasasündinud värk. Sa kas sünnid sellega või mitte. See on umbes sama kui öelda, et sa kas sünnid autojuhtimisoskusega või ei sünni, teha pole midagi.

Kõnelemine on õpitav oskus ja seda isegi sinnamaani, et oma häält on võimalik treenida. Kõneleda ilma ettevalmistuseta – seda suudavad teha need, kes on palju harjutanud. Sa võid nendele inimestele anda mistahes teema, ta mõtleb minuti või kaks ja teeb suurepärase kõne nii struktuuri kui kõige muu mõttes.

Esmailmumine: Järva Teataja, 29. aprill 2021, https://jarvateataja.postimees.ee/7235476/margo-loor-konede-potentsiaal-muuta-ajalugu-pole-kadunud

Istusin kord Telliskivi Revali kohvikus ja sõin hommikusööki. Kõrvallauas pidas keegi meesterahvas arvuti kaudu vestlust kolleegiga. Sageli juhtub, et sidevahendite kaudu rääkides teeme kõvemat häält kui inimesega vahetult suheldes, seetõttu sain ma nende kõnest tahtmatult osa. Tegemist oli avaliku sõnavõtu ettevalmistusega. Kõne kestis ca 20 minutit ja selle aja jooksul arutasid nad omavahel, millest esinemisel rääkida ja milliste slaididega seda toetada. Teiste sõnadega, valmistuti info edastamiseks kahes kanalis – verbaalselt ja visuaalselt suunal esinejalt publikule.

Lugu ei ole mõeldud mitte kriitikana, vaid avalikult kõnelemiseks valmistumise protsessi tüüpilise näitena. Enamik inimesi, keda ma nõustamisel või koolituste käigus kohtan ning kellel on vaja professionaalses elus teha mõjusaid avalikke esitlusi koosolekutel, konverentsidel või mujal, mõtlevadki avalikult kõnelemisest kui eelmises lõigus mainitud kahe infokanali kasutamisest.

Kujutleme ühte tavapärast koosolekuruumi. Ruumi keskel on laud, mille ümber istub kümmekond inimest. Laua üks ots on toolidest vaba, selle otsa juures seinal on projektori ekraan ning samas seisab üks koosolekul osaleja, kes on parajasti ettekannet tegemas. Oma ettekande taustaks näitab ta slaide. Peatame korraks selle kujutluspildi justkui videos pausi nupule vajutades, ja üritame joonistada pildile juurde nooled, mis kujutavad info liikumist ruumis. Esimesest kahest noolest me juba rääkisime. Üks osutab kõneleja suu juures teiste koosolekul osalejate kõrvadesse ja teine projektori ekraanilt osalejate silmadesse. Kuid kas need on ainsad kaks noolt?

Kui võtsite hetke, et küsimusele mõelda, siis ilmselt leidsite, et ruumis liigub rohkem infot, kui varem kahe noolega kirjeldasime. Ruumis osalejad näevad esineja keha liikumist (pöörates tavatingimustes enim tähelepanu näole, silmadele, kätele) ja riietust, mõni tõenäoliselt on pöördunud oma kõrvalistuva kolleegi poole ja sosistab midagi, mõni osaleja tõenäoliselt kas saab või saadab parajasti infot ruumist välja IT-seadme kaudu, kõneleja ise näeb oma publikut ja ruumis toimuvat, samuti kuuleb publiku reaktsioone ja neid kanaleid, milles info liigub, on veel terve hulk. Seega meie kujuteldav pausi pilt koosoleku stseenist saaks nooltest üsna kirju.

Kui kõneleja on publiku ees ärevuses, siis evolutsioonilistel põhjustel tema kognitiivne võimekus küll kasvab, aga samal ajal tema mõtlemise väli aheneb. Teiste sõnadega, kui peaksite publiku ees olles lahendama matemaatika ülesandeid, siis lahendaksite neid kiiremini ja paremini, kui rahulikult kodus diivanil istudes. Kognitiivne võimekus on kasvanud. Kui teie käest küsitakse aga publiku ees küsimus, siis oskate küll anda ühe vastuse, aga teine, kolmas ja neljas võimalik aspekt vastusest tuleb pähe alles siis, kui olete lavalt maha saanud. Mõtlemise väli on ahenenud.

Niisiis, igal koosolekul, iga ettekande ajal on meil potentsiaalselt kasutada väga palju infot paljudes erinevates kanalites. Meie meeled on suutelised suurt osa sellest infost vastu võtma ja seda nad pidevalt ka teevad. Igal esinemise hetkel saadavad närvid ajule infot näiteks selle kohta, et esineja riided puudutavad tema nahka. Kuid kuna meie tähelepanu on väga piiratud, siis enamikku sellest infost me teadlikult ei märka ning see mõjutab meid ainult alateadvuse kaudu. Eriti veel esinemisärevuse olukorras, kus lisaks loomulikule tähelepanu piiratusele on ahenenud ka esineja mõtlemise väli ning ta keskendub sageli ainult sellele, millele meesterahvas kohvikuski esinemiseks valmistudes – mida ma ütlen, mida ma näitan.

Inimorganism ja närvisüsteem ei ole binaarsete operatsioonidega töötavad silikoonprotsessorid, seega meie katsed info liikumist inimese närvisüsteemis ja aju erinevates protsessides mõõta on parimal juhul algelised. Siiski, viimase kümnendi jooksul on näiteks Massachusetsi tehnikaülikooli (MIT) juures ja mujal tehtud edusamme, et kvantifitseerida nii seda, kui palju infot meie meeled ajule saadavad kui ka seda, kui palju me sellest infost teadlikult tähele paneme. MIT mõõtmised ütlevad näiteks, et meeltest (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine) ajusse jõuab infot 21 Mbit/s, sellest teadlikult tähele suudame panna 120 kbit/s. Teistes teadusasutustes on jõutud erinevate numbriteni, aga proportsioon vastuvõetud info ja tähele pandud info vahel on kõikidel juhtudel minimaalselt mitmesaja tuhande kordne. Meie tähelepanu on ülimalt piiratud.

Tulles tagasi meie kõneleja juurde koosolekuruumis. Kui ta ei ole teadlik teistest info liikumistest ruumis ning ei suuda neid tähele panna, siis loomulikult ei suuda ta neid ka juhtida ja enda huvides kasutada. Oskuslikum esineja märkaks näiteks, et inimesed ruumis hakkavad keskendumisest väsima ja suunaks nad mõneks minutiks midagi omavahel arutama või tekitaks publikuga suhtlemise episoodi. Loomulikult õnnestub see paremini, kui on eelnevalt välja mõeldud teema või küsimus, mille pinnalt sellist suhtlemist käivitada. Samuti võib oskuslik esineja, kes suudab rohkem infokanaleid juhtida, kuulda küsimust või kahtlust, mille üks tema publiku liige sõnastab tasakesi teisele, aga ei ole avalikult välja öelnud. Teades, et mõlema osaleja info vastuvõtmine on nüüd häiritud, on kõnelejal võimalik teha paus ja seda küsimust või kahtlust adresseerida. Ta loomulikult ei pea seda tegema, aga kui ta info liikumist juhib ja sellise info olemasolu ruumis märkab, tekib tal selleks võimalus. Muul juhul rühib ta ainult kahele infokanalile keskendudes esitluse lõpuni ja istub maha, teinekord isegi mäletamata, millest ta ruumi ees olles täpselt rääkis.

Mida oskuslikum ja treenitum on esineja, seda rohkem suudab ta erinevaid ruumis olevaid infokanaleid jälgida ja info liikumist nendes juhtida. See eeldab esiteks nende kanalite olemasolust teadlik olemast, aga veelgi enam eeldab see vaba tähelepanu ressurssi esinemise ajal, mis on õnneks treenitav. Me ei ole veel avastanud, kuidas suurendada seda info hulka, mida me tähele panna suudame, kui see üleüldse võimalik on. Me teame aga üsna hästi erinevaid tehnikaid, mille abil saame seda kitsukest tähelepanu kiirt optimaalsemalt kasutada info juhtimiseks. Esimest korda liikluses autorooli hoidev juht on kümne küünega klammerdunud rooliratta külge ja puurib pilguga esiklaasi. Kogenud ja oskuslik juht omab pilti kogu liiklusolukorrast sõiduki ümber, ennustab liikluse kulgu mõnel määral ette ja tal on veel ka vaba tähelepanu ressurssi kõrvalistujaga vestluse pidamiseks. Tähelepanu kasutamine infokanalite paremaks juhtimiseks on õpitav.

Üks mu õpilane sõnastas kunagi selle kogemuse paremini kui ma ise suudaksin. Ta ütles, et esinemise ajal kogeb ta ennast mitmest perspektiivist, et teda on justkui kaks. Üks “tema” seisab publiku ees ja räägib, suhtleb publikuga. Teine “tema” on samal ajal veidi tagapool ja jälgib esimest “teda”, ruumi, publikut ja muud ning vajadusel teeb korrektuure. Näiteks tõmbab esimese “tema” kehakeelt rahulikumaks, kui see on liigselt vehkima hakanud.

Kõike ei õnnestu ette valmistada, osa juhitavat infot tekib alles kõnelemise ajal koha peal. Kuid lisaks sellele, mida me ütleme ja millist slaidi näitame, saame kindlasti mõelda ennetavalt sellele, mil moel me publikuga suhtleme või publikut kaasame, kas ja kuidas kasutame ära publiku omavahelise suhtlemise võimalust ja millist muljet või tunnet tahame publikus endast kui esinejast tekitada ning milliste vahenditega seda saavutame. Mida rohkematest infokanalitest me esinemise ajal teadlikud oleme ja mida oskuslikumalt me ruumis liikuvat infot juhime, seda tulemuslikumad meie avalikud sõnavõtud on.

Esmailmumine: ajakirjas Director, november 2019, https://director.ee/2020/03/04/avalik-konelemine-on-info-oskuslik-juhtimine/

See on üks kõige sagedamini esitatavaid küsimusi argumenteeritud juhtimise koolitustel. Eestis on üksjagu ettevõtteid ja organisatsioone, kes on suhtlemise tõhustamiseks kogu tiimiga argumendioskused selgeks õppinud ning kelle jaoks see küsimus tiimi-siseselt enam oluline ei ole. Teistes ettevõtetes, kust koolitusele on tulnud üksikud inimesed või väiksemad tiimid, küsitakse seda küsimust nii sisese kui ka partnerite ja klientidega suhtlemise võtmes.

Jonnakas suhtleja tähistab mõistena paljusid erinevaid probleeme. Näiteks, inimene võib küll kõigest aru saada, mida olete talle rääkinud ning sellega ka nõustuda, aga tema sisemine veendumus ei väljendu tema käitumises. Põhjuseks pole mitte jonnakus, vaid see, et harjumuste muutmine on keeruline. Paljud teavad, et me peaks 30 minutit päevas aktiivselt liikuma. Me usume seda, kuid kindlasti mitte kõik ei käitu nii. Pole harjunud.

Kui tegemist on ikkagi tegelikult jonnaka suhtlejaga, võib põhjus olla vähem temas ja rohkem meis endis. Laialt on levinud suhtumine, et mittenõustumise olukorrad on võistlevad. Kui oleme eriarvamusel, siis ainult üks meist võidab ja saab oma tahtmise. Selliselt oma tõde kehtestades, kui kumbki ei alistu, tunduvadki inimesed teineteisele jonnakad. Eriti, kui suhtlusolukorda minnakse ootusega, et: “Nagunii ta hakkab jälle jonnima.” Ennasttäitvad ootused. Kui loobume binaarsest võistleva suhtlemise mudelist ja hakkame otsime ühisosa, loovaid mitmemõõtmelisi lahendusi ning keskendume pikaajalisele väärtusele vahetu võidu asemel, jääb meie ümber jonnakaid suhtlejaid kohe poole vähemaks.

Stephen R. Covey kirjutab oma maailmakuulsas raamatus, et enamus inimesi tahab rääkida endast ja ootab, et neist saadaks aru. Paradoks on selles, et kui me kõik nii läheneme, siis pole kellelgi aega teisi ära kuulata ja mõista. Oleme koosolekul sageli vait ainult selleks, et oodata rääkimist, mitte selleks, et kuulata ja aru saada. Kui alustada kuulamisest ja kuuldu hinnanguvabast peegeldamisest, millele lisaks Coveyle juhib tähelepanu ka näiteks endine FBI eriläbirääkija Chris Voss raamatus “Never Split the Difference”, siis kaob meie suhtluspartneritel vajadus jonnakalt ühte ja sama korrata. Jonnakas suhtleja on sageli jonnakas sellepärast, et oleme ise tõrksad kuulajad. Arendades oma kuulamisoskust ja suhtluskannatlikkust jääb jonnakaid suhtlejaid veel palju vähemaks.

Kui ülaltoodud sammud on astutud, tuleb ka oma eneseväljenduses olla rahulik ja argumenteeritud. See tähendab, et seletad oma mõtted samm-sammult koos näidetega lahti, jälgides seejuures, kas suhtluspartner on veel mõttega kaasas või juba ree pealt maha kukkunud. Näen palju olukordasid, kus üks suhtleja paneb oma plaadi peale ja eeldab, et teine tahab ja suudab kogu info omaks võtta. Oleme ju sama juttu juba sada korda varemgi rääkinud! Arvamusfestivali eelmise juhi Ott Karulini mõtet laenates tasub aga sel puhul kontrollida, kellele me seda juttu rääkinud oleme. Tihti võib selguda, et rääkinud oleme oma peas ja iseendale ning hetkel meie vastas olev suhtluspartner kuuleb kõike esmakordselt.

Ma ei tunne ühtegi jonnakat suhtlejat. Mitte, et ma suhtleksin kuidagi teistsuguste inimestega kui kõik teised. Mainitud lähenemiste abil lihtsalt muutuvad need, kes mujal võivadki olla jonnakad, normaalseteks suhtluspartneriteks.

Loomulikult on võimalik, et isegi pärast kirjeldatud lähenemisi on teie vastas keegi, kes on pannud näpud kõrvadesse või ütleb: “Ma ei viitsi vaielda sinuga praegu!”. Lõpuks on meil ju demokraatlik õigus olla jonnakas. Siiski, enamasti inimene sellisel puhul kaitseb midagi, näiteks oma aega või energiat. Mõnel teisel hetkel, kus tal on vähem kiire, ta on puhanum või just söönud, võib ta olla samadele seisukohtadele palju avatum. Ajastus, kontekst ja sõnumitooja isik on jonnakusega toimetulemisel sama olulised kui see, mida ja kuidas öeldakse.

Igaüks meist võib olla jonnakas suhtleja, kui keegi tuleb meile harjumatut mõtet jõuga, meile mittesobival hetkel ja meid mitte kuulates peale pressima. Argumenteeritult juhitud  organisatsioonides oskavad inimesed teineteist vähem suruda jonnakaks, mis teeb tööalase suhtlemise kiiremaks, täpsemaks ja meeldivamaks.

Esmailmumine: Äripäeva Pärnu Konverentside veebiväljaandes, veebruaris 2018.